Selle esilolekut on üleval hoidnud mitu trükki, kaks teatrilavastust (lisaks Voldemar Panso 1973. aasta Eesti Draamateatri lavastusele ka Tiit Palu «jooksuteatri» vormis tõlgendus 2011. aastast) ja muidugi ka viimaks realiseerunud filmiversioon (1987, režissöör Peeter Simm). Rääkimata sellest, romaani pealkirjakujund on liikunud juba ammugi suulisse käibesse (vist eelkõige ikkagi) tühja töö ja vaimunärimise ekvivalendina, mis oma autentsest, tekstisisesest tähendusest üksjagu nihkes. Romaan teatavasti on panoraamne ülevaade ühe Tartumaal asuva maanurga 20. sajandi (tegevusaeg 1914–1957) töödest, eelkõige siis sündmusi rütmistavast rehepeksutööst ja muust eluolust, taustaks inimeste eluringi sekkuvad ajaloosündmused. See on ühekorraga Eestimaa allakäigu, progressi petlikkuse, maa ja inimeste võõrandumise, aga samavõrd ka elujõulisuse ning kestmisvaeva võlu manifesteeriv peegeldus.
