N, 2.02.2023

INTERVJUU ⟩ Andres Merits: omikron viitab, et pandeemiast saab epideemia

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
Andres Merits: omikron viitab, et pandeemiast saab epideemia
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 22
Andres Merits: «Ütleme ausalt, et kui lõuna-aafriklased ei oleks ennast testinud ega oleks proovides sisalduva viiruse järjestusi uurinud, siis ainult haiglaravi ja suremuse arvude järgi oleksid nad vähemalt praeguse seisuga võinud omikroni puhangut isegi mitte märgata.»
Andres Merits: «Ütleme ausalt, et kui lõuna-aafriklased ei oleks ennast testinud ega oleks proovides sisalduva viiruse järjestusi uurinud, siis ainult haiglaravi ja suremuse arvude järgi oleksid nad vähemalt praeguse seisuga võinud omikroni puhangut isegi mitte märgata.» Foto: Kristjan Teedema
  • Alumiste hingamisteede ja kopsude rakkudega seondub omikron halvasti
  • Meritsa oletus: omikroni laiema levikuga hakkab delta levik vähenema
  • Meritsa hinnangul tegeleb riik Covidi puhul väga sageli asendustegevustega

Lõuna-Aafrikast üle maailma levima hakanud ning nüüdseks Eestiski võimust võttev kooronaviiruse omikrontüvi ei anna Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professori Andres Meritsa sõnul iseenesest põhjust ennast jõulude ajal igaks juhuks nelja seina vahele sulgeda – seda muidugi juhul, kui pole tekkinud külmetushaiguse sümptomeid. Siis soovitab ta teha kiirtesti, enne kui kellelegi, kes kuulub Covid-19 riskigruppi, külla minna.

«Kes on immuniseeritud või läbi põdenud, nendel on tõenäoliselt oht tõsiseks haigestumiseks pigem väike,» ütles ta usutluses Postimehele.

Omikrontüvi levib väidetavalt kiiresti ja on hästi nakkav. Miks?

See on tõsi, et omikron levib efektiivsemalt kui deltatüvi, aga me ei tea üheselt, mis on selle põhjus. Siin võib olla kaks erinevat, üksteist mittevälistavat seletust.

Esimene võimalus on, et omikron lihtsalt paljuneb paremini. On väidetud, et ta teeb seda eriti hästi ülemistes hingamisteedes, mis räägib sellest, et ta tekitab väga kiiresti suure viirusekoguse, mistõttu ta inkubatsiooniaeg on tõenäoliselt lühem. Kui algse koroonaviiruse sümptomite tekkimiseks kulus keskmiselt nädal, siis omikroni puhul võib see toimuda paari päevaga. Efektiivne paljunemine tähendab ka seda, et nakatunu poolt õhku eritatav viiruse hulk on suur.

Teine võimalik seletus, miks omikron suudab hästi levida, on see, et immuunvastus, mis on varem saadud muude tüvede läbipõdemisest või vaktsineerimisest, on temaga nakatumise vastu oluliselt väiksema kaitsega. Hinnanguliselt on kaitse haigestumise vastu vaid umbes 20 protsenti. See tähendab, et kui varem koroona läbipõdenud inimesed haigestuvad ilma immuunkaitseta inimestega võrreldes kaheksa korda harvemini, siis omikroni puhul on see vahe parimal juhul kaks korda. Ilmselt sama kehtib ka vaktsineerimise puhul.

Miks on uue tüve nimeks omikron?

Kreeka tähestiku järgi oleks pidanud koroonaviiruse uus tüvi saama nimeks nüü, sest eelmine, enamasti Põhja-Ameerikas levinud variant oli müü. Müüle eelnenud lambda oli sellest ohtlikum, põhjustades palju juhtumeid Ladina-Ameerikas. Paraku kõlab nüü inglise keeles nagu new, uus. Järgmine oleks pidanud olema ksii, mis kõlab paraku nagu hiina perekonnanimi, sealhulgas president Xi Jinpingi nimi. Ilmselt poliitilistel põhjustel jäeti ka see täht vahele. Siis tuli omikron.

Miks ei paista vaktsiinid ja läbipõdemine omikroni vastu kuigi hästi aitavat?

Ei saa öelda, et nad ei aita hästi, sellepärast et vaktsiinide peamine eesmärk on vältida ikkagi rasket haigust.

Põhjus, miks vaktsiinid ja läbipõdemine omikroniga nakatumise ja haigestumise vastu alati ei kaitse, on lihtne: nakatumise eest kaitseb eelkõige immuunvastuse see osa, mida nimetatakse neutraliseerivaks immuunvastuseks. Selle annavad need antikehad, mis seonduvad viirusega ja hävitavad selle enne, kui viirus suudab organismis midagi nakatada ja paljuneda. Kuna koroonaviiruse peamises antigeenis, täpsemalt antigeeni selles regioonis, mis seondub otse inimese retseptorile, on omikrontüve puhul märkimisväärselt palju mutatsioone, on antikehade efekt selle viiruse variandi vastu tunduvalt väikesem.

On olemas teisi antikehasid, mis neutraliseerivad omikrontüve paremini, aga tundub, et neid tekib ühekordse läbipõdemise või tavalise vaktsineerimise tulemusel üsna vähe. Sellepärast näeme, et nii läbipõdenutel kui ka vaktsineeritutel on viiruse neutraliseerimise aktiivsuse erinevus – kui panna ühele poole algne viirus, mille vastu on vaktsiin tehtud, ja teisele poole omikron – eri andmetel kõige vähem kaheksa- ja kõige rohkem 86-kordne. Kaitset viirusega nakatumise ja tõenäoliselt ka kerge haigestumise eest selline madal neutraliseerivate antikehade tase enamasti ei taga.

Miks pole omikrontüvi senistel andmetel kuigi palju raskeid haigestumisi tekitanud?

Ülemiste hingamisteede rakkudega on omikronil ülihea seondumine, aga väga esialgsed laborikatsete andmed näitavad, et alumiste hingamisteede ja kopsude rakkudega seondumisel ja seal paljunemisel esineb tal miskipärast tõrkeid. Seal näib ta olema isegi vähem efektiivne kui delta- või teised varasemad tüved.

Seniste andmete põhjal võiks öelda, et kolm vaktsiinisüsti kaitsevad omikroni vastu paremini kui kaks süsti delta vastu.

Lõuna-Aafrika andmetest, et oli küll tohutu hulk nakatumisjuhtumeid, aga haiglaravi vajadus ja intensiivravi vajadus tõusid üsna vähe ning surmajuhtumite arv peaaegu ei tõusnud, võiks teha meeldiva järelduse, et tegemist on nõrgestatud viirusega. See võib nii olla, ainult et Lõuna-Aafrika andmete meile üks ühele ülekandmine on ülimalt raske. Kõigepealt on neil teine aastaaeg, suvi. Teiseks on nende hulgas väga palju varasemast läbipõdemisest saadud immuunsust. Kuid kes ja kui vanad on läbipõdenud, selle kohta on neil udune ettekujutus. Ka on Lõuna-Aafrika elanikkond meie omast tunduvalt noorem ja vanemaealiste osakaal on väga väike. Ilmselt mängib rolli seegi, et kõige nõrgemad ja vastuvõtlikumad inimesed Lõuna-Aafrikas, kus Covidi on läbi põdenud vähemalt 70 protsenti elanikest, on kaitstud igasuguse järgneva haiguse eest – sest nad on maha maetud.

Mis me nüüd tegema peaksime, kui uus tüvi Eestiski ringi luusib?

Ühest küljest suruks aeg justkui peale, ent teisest küljest on omikroni laiemat levikut vältida niikuinii võimatu. Eesti riiki kinni ju ei panda ja on väga suur küsimus, kas seda üldse on vaja teha. Sest me ei tea, kas see viirus on meile õnnetus – tõenäoliselt pigem õnnetus –, aga mine võta kinni, kui see on nõrgestatud tüvi ja kui Lõuna-Aafrika andmed kehtiksid ka meie kohta, siis äkki on asjad vastupidi?

Inglise uurijad on väitnud – kuigi äärmiselt väikese arvu haiglajuhtude pealt –, et omikron ei ole deltaga võrreldes nõrgestatud. Kui vähemalt pealevaatamisel näivad praegused andmed Inglismaalt ja Taanist näitavat, et haiglaravi vajadus veel järsult tõusnud pole. Kas see nii jääb, saame selgeks nädala või paari pärast. Kuid see näitaks üksnes seda, et immuunkaitsega inimestele omikron tõsist ohtu ei kujuta. Immuunkaitseta riskirühma inimesi nendes riikides palju ei ole ja selle kohta, millist ohtu omikron neile kujutab, me nendest riikidest väga selget pilti ei saa. Samas on see meile sisuliselt kõige olulisem infokild, sest Eestis on immuunkaitseta inimesi kahetsusväärselt palju.

Peale selle me ei tea, kas omikron tõrjub deltatüve välja või mitte. Inglismaa juhtumite arv näitab pigem seda, et omikroni juhtumid on tulnud delta juhtumitele lisaks, mitte asemele. Seni on uus tüvi alati eelmise välja tõrjunud. Aga kas kaks nii erinevat tüve suudavad koos eksisteerida?

Mu oletus on pigem see, et omikroni laiema levikuga hakkab delta levik siiski vähenema. Aga mürki selle peale võtta ei saa. Vabalt võib juhtuda, et meil on mõnda aega ringlemas kaks erinevat varianti. Küsimus on selles, kui palju on võimalik seda viirust pidurdada ja kui palju on vaja pidurdada.

Mis mõttes ei ole vaja pidurdada?!

Covidi asjus tegeletakse meil väga sageli asendustegevustega. Näiteks inimeste testimine lennujaamades on praegu juba suhteliselt mõttetu: teha kindlaks, et omikroni tuuakse meile Aafrikast või Egiptusest, samal ajal kui teda on Eestis küll ja veel, eriti Tartus, ei ole erilise väärtusega info. Aga see jätab mulje, et midagi tehakse.

Ükski neist asendustegevustest ei suurenda inimeste immuunsust. Immuunsust suurendab kas läbipõdemine või vaktsineerimine.

Covidi asjus tegeletakse meil väga sageli asendus-tegevustega. Näiteks testimine lennujaamades on suhteliselt mõttetu.

Aga omikroni vastu annavad nii vaktsineerimine kui ka läbipõdemine väiksema kaitse. Mida sellest järeldada?

Inimestel, kellel puudub immuunsus, on ainus lootus, et omikrontüvi on tõsiselt nõrgestatud. Sest parem levik on tal absoluutselt kindlalt. Tõenäosus, et see viirus jõuab varem või hiljem nendeni, kel puudub immuunsus, on väga suur. Tõsi, ka delta jõuaks nendeni suure tõenäosusega. Kevadeks oleks nad nagunii delta või omikroniga kokku puutunud. Selles plaanis on immuunkaitse endiselt oluline, võib-olla olulisem kui kunagi varem, sõltuvalt sellest, kui ohtlik on omikron immuunkaitseta inimestele.

Kas omikroni vastu saab immuunkaitset tugevdada ennekõike tõhustusdoosiga?

See on kõige kiirem variant. Olen kindel, et ka omikroni läbipõdemine annab vähemalt sama hea kaitse, võib-olla isegi parema. Probleem on selles, et läbipõdemisega on seotud suured riskid, eriti immuunkaitseta inimestel. Paraku me ei tea veel, kui suured riskid. Aga tõhustusdoos kahtlemata aitab. Seniste andmete põhjal võiks öelda, et kolm vaktsiinisüsti kaitsevad omikroni vastu paremini, kui kaks süsti delta vastu.

Siin on järjekordselt küsimus, kui kauaks. Kas tõhustusdoos tekitab lihtsalt lühikeseks ajaks suure hulga antikehi ehk efekt on puhtal kujul kvantitatiivne? Et kui võtad midagi piisavalt suures koguses, siis mingi tulemuse ikka saad, isegi kui see muidu toimib kehvasti. Või – ja arvan, et siin on just see variant – muutub midagi antikehadega ehk efekt on teatud määral kvalitatiivne? Oletused ja kaudsed andmed vihjavad, et tegemist on pigem viimase variandiga ehk toimub antikehade repertuaari muutumine.

Laias laastus on lugu nii, et kui inimese immuunsüsteemile eksponeerida korduvalt ühte ja sama antigeeni või sarnast antigeeni, siis selekteeruvad välja kõige efektiivsemad antikehad, mida alguses esimesel ja teisel kokkupuutel antigeeniga võis olla suhteliselt vähe, ning nende osakaal järgmisel korral tõuseb. Ehk tõhustusdooside või korduvinfektsioonide puhul tõenäoliselt suureneb oluliselt nende antikehade arv, mis neutraliseerivad erinevaid viirusetüvesid.

Seega on võimalik, et tõhustusdoosi efekt kas pärast läbipõdemist või vaktsineerimist on midagi rohkemat kui lihtsalt immuunvastuse ülesupitamine. Siin on tegemist ka immuunvastuse kvaliteedi parandamisega. Kui immuunvastuse muutus on ainult kvantitatiivne, võib eeldada, et see ei ole väga kauakestev; kui on kvalitatiivne, võib eeldada, et parem kaitse kestab kauem.

Mis omikroni puhul veel erilist silma hakkab?

Seni oleme näinud, et omikroni levik on meeletult kiire pea igal pool, kus ta alguse saab. Aga vähemalt Lõuna-Aafrikas ei ole viimase kümne päeva jooksul nakatumisjuhtude arv eriliselt suurenenud. Pigem kukub. Vähenema on hakanud ka positiivsete PCR-proovide protsent. Veel on vara öelda, kas tegemist on lühikese sähvatusega või on nakatumise tase jõudnud platoole ja püsib seal mõnda aega. Igatahes ei ole Lõuna-Aafrikas kiire kasv peale teatud taseme saavutamist esialgu jätkunud. Euroopas lähevad näitajad seni veel igal pool mühinal üles.

Näeme ka seda, et nakatunud on enamasti noorukid ja kuni 29-aastased noored täiskasvanud. Taas on küsimus: miks? Tüüpiliselt saavad kõik viirusepuhangud alguse sotsiaalselt aktiivsetest rühmadest – selles mõttes ei ole siin midagi üllatavat. Samas ei saa täiesti välistada võimalust, et selle viiruse väga efektiivne levik on seotud just nooremate inimestega ning tal on mingi põhjus, miks ta vanemate hulka hästi ei levi. Loomulikult oleks tervishoiu toimimise seisukohalt hea, kui see nii oleks, kuid praegu me seda ei tea. Küsimusi on alati rohkem kui vastuseid.

Ülemiste hingamisteede rakkudega on omikronil ülihea seondumine, aga alumiste hingamisteedega seondumisel esineb tal tõrkeid.

Kas omikroni ilmumisega saab kinnitust tõdemus, et koroonaviirus jääb meiega tükiks ajaks ja tuleb õppida sellega koos elama?

Õppida elama mitte ainult meil, vaid ka meie immuunsusel. Tõenäosust, et selle talve jooksul ei teki kellelgi üldse immuunsust, võib hinnata väga väikeseks. Sest inimene saab kas vaktsineeritud, puutub kokku viirusega või, mis tundub samuti realistlik variant, mõlemat. Kui juhtub mõlemat, on alati eelistatud kombinatsioon vaktsiin ees ja viirus järele, mitte vastupidi. Ehkki vastupidine kombinatsioon on immuunvastuse seisukohast kindlasti perfektne. Probleem on selles, et viirushaiguse saamine enne vaktsiini võib põhjustada palju ebameeldivusi.

Sedasi arvan, nagu paljud teisedki, et omikrontüve ilmumine on võib-olla märk, et pandeemia läheb mingil ajal üle epideemiaks. Ütleme ausalt, et kui lõuna-aafriklased ei oleks ennast testinud ega oleks proovides sisalduva viiruse järjestusi uurinud, siis ainult haiglaravi ja suremuse arvude järgi oleksid nad vähemalt praeguse seisuga võinud omikroni puhangut isegi mitte märgata. Haiglaravis on neil muutus väike, surmajuhtumites pole peaaegu mingit muutust. Osalt sellepärast, et inimestel on tekkinud immuunsus, ja osalt sellepärast, et kõige nõrgemad on juba ära surnud, ning osalt võib-olla ka sellepärast, et neil on soodne aastaaeg. Olen üsna kindel, et nii mõneski Aafrika riigis on omikroni puhang käimas või isegi möödumas, kuid eelneva immuunsuse tõttu midagi erilist ei märgatud.

Saab siit järeldada, et omikroni ei peaks väga kartma need, kes on kas läbi põdenud või vaktsineeritud ja saanud tõhustusdoosi?

Laias laastus isiklikult eeldan, et täpselt nii see on ja et on põhjust olla ettevaatlikult optimistlik. On küllaldaselt alust eeldada, et läbipõdemisest või vaktsineerimisest saadud immuunsus on piisav kaitsmaks raske haigestumise eest, vähemalt enamikul juhtudel. Seda kaitset tugevdab tõhustusdoos, milles ei ole mingit kahtlust.

Kui võtta ka noored inimesed, siis tõenäosus, et omikron ei ole neile tõsine oht, isegi kui neil eelnev immuunkaitse puudub, on endiselt suur. Tõtt-öelda ega neile ka varasemad tüved väga ohtlikud olnud. Mõni põdes väga raskelt, mida juhtub alati, ja paljudele oli see väga ebameeldiv kogemus, isegi kui nad haiglasse ei sattunud.

Seega on küsimus suurel määral selles, kui ohtlik on omikron vanematele ja muudel põhjustel ohustatud inimestele, kel immuunkaitse puudub. Praegu oleks Eestis ülimalt vajalik vaktsineerida need umbes 40 000 inimest, kes on vanuse järgi riskirühmas ja kellel immuunsus puudub. Aga see kuulub kahjuks fantastika valdkonda, sest seni ei ole ma näinud ühtegi meetodit, mis oleks selleks midagi andnud, ja vaevalt leitakse selleks meetod nüüdki. Kuid neid see viirus kätte saab, see tundub olema enam-vähem kindel. Nende seisukohast on kõige parem variant, kui omikron on neile deltast vähem ohtlik – mida paraku veel väita ei saa – ning see, et nad ei saaks viirushaigust kõik korraga. Vastasel juhul võib ka väiksema patogeensuse puhul tekkida haiglates ülekoormus.

Tõhustusdoosist on ÜKs omikroni vastu abi märgata

Heidi Alasepp.
Heidi Alasepp. Foto: Herman-Erik Isop

Eilehommikuse seisuga on Eestis Covidi vastu lisaks esmase vaktsineerimiskuuri läbimisele lisa- või tõhustusdoosi saanud 250 192 inimest.

Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Heidi Alasepp nentis, et olukorras, kus ka Eestis on väga kiiresti levima hakanud uus koroonaviiruse tüvi, mis on eelmisest vähemalt kolm korda nakkavam, peaks olema vaktsineerimine iga eestimaalase plaanides esimesel kohal.

Esialgsetel andmetel on omikrontüvi vähemalt kolm korda nakkavam kui deltatüvi, nakatades rohkem ka haiguse juba läbi põdenud ja vaktsineeritud inimesi. Ühendkuningriigi esialgsete andmete kohaselt eristuvad neist selgelt aga tõhustusdoosi saanud inimesed, kelle puhul kaitsevad vaktsiinid sümptomaatilise nakatumise eest kuni 80-protsendilise tõhususega. Oluline on aga see, et raske haigestumise eest on vaktsiinide kaitse endiselt väga hea.

Terviseamet meenutas, et avalikes siseruumides on maski kandmine endiselt kohustuslik ning ninaots ei tohi maski tagant paista – muidu pole sellest kasu. Nii delta- kui ka omikrontüvi levivad inimeselt inimesele ning maski kandmine aitab leviku takistamisele igal juhul kaasa. Loora-Elisabet Lomp

Märksõnad
Tagasi üles