President Karis: Venemaa nõudmine on poliitiline rünnak NATO vastu

President Alar Karis. Foto: Presidendi kantselei

Venemaa nõudmine keerata ajalugu tagasi 1997. aastasse, või muidu... on poliitiline rünnak NATO vastu, leiab president Alar Karis. «Sellele rünnakule seisame me kindlalt vastu,» ütles ta. 

President Karise sõnul tähendaks ajaloo tagasikeeramine Euroopa Liidu kui ka NATO tegevuse lõppu, sest paljud riigid kuuluvad mõlemasse organisatsiooni. 

«Kindlasti on väljaspool neid liite riike, kes NATO ja ELi lagunemist soovivad, selle nimel tegutsevad, ähvardavad, esitavad ultimaatumeid. Ei lähe läbi,» rõhutas president. 

Karis toetab Eesti valitsuse tegevust praeguses julgeolekukriisis, kus koalitsioon leppis kokku riigikaitse arendamise täiendavad sammud lähiaastateks, mis tugevdavad meie kaitsevõimet, heidutust ja suurendavad Eesti panust NATO kollektiivsesse kaitsevõimesse.

«See on üks näide, kuidas Eesti kindlustab enda ja kogu NATO julgeolekut. Loodan, et sellist poliitikat toetavad kõik parlamendierakonnad,» lisas Karis. 

President Alar Karise avaldus: 

Eile õhtul küsis ajakirjanik ühe teleintervjuu alustuseks «Millal algab sõda?».

See näitab, et meie inimesed on mures. Kolm kriisi – koroonaviirus, hüppeliselt kasvanud energiaarved, julgeolek – toovad igaüks eraldi ebakindlust ja kõik kokku võibolla isegi hirmu.

Oma välisvisiitidel, viimati Rootsis, olen tajunud, et tegelikult on mures kogu Euroopa, otsides pingeid lõdvendavat dialoogi. Ma ei tea aga vastust ajakirjaniku küsimusele. Muidugi soovin, et diplomaatilised pingutused kannaksid vilja ja sõda ei algagi. Samas, olukord Ukraina ümber on Venemaa tegevuse tõttu äärmiselt pingeline. Lootes, et Venemaa ei alusta Ukraina vastu uut rünnakut, ei tea me tegelikult, mis lähinädalatel ja -kuudel juhtub. Eesti koos liitlastega jälgib pidevalt ja tähelepanelikult olukorda, meil on selleks silmad ja kõrvad, me oleme valmis reageerima kiiresti ja täpselt.

Aga mida ma tean, on see, et Eesti on teinud kõik, et meie julgeolek oleks kindlustatud ja me ei peaks tundma hirmu. Eesti on Euroopa Liidu ja NATO riik. Venemaa ei ründa Euroopa Liitu ja NATO-t.

Kuid Venemaa nõudmine «keerake ajalugu tagasi 1997. aastasse või muidu...» on poliitiline rünnak NATO vastu. Ja sellele rünnakule seisame me kindlalt vastu.

Pärast 1997. aastat liitusid NATOga Albaania, Bulgaaria, Eesti, Horvaatia, Leedu, Läti, Montenegro, Poola, Põhja-Makedoonia, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi, Ungari. 14 riiki, peaaegu pool NATO nüüdsetest liitlastest.

Ajaloo tagasikeeramine 1997. aastasse ehk NATO ittalaienemise eelsesse aega on mõeldamatu ja seda ei juhtu, sest sellist otsust NATO ei tee. See tähendaks NATO, kuid samuti Euroopa Liidu tegevuse lõppu, sest paljud riigid kuuluvad mõlemasse organisatsiooni. Kindlasti on väljaspool neid liite riike, kes NATO ja ELi lagunemist soovivad, selle nimel tegutsevad, ähvardavad, esitavad ultimaatumeid. Ei lähe läbi.

Venemaa võiks veelkord mõelda, miks need 14 riiki tahtsid NATOga liituda, miks nad nägid NATOs enda julgeoleku kaitset ja kelle eest nad kaitset otsisid.

Nii nagu NATO liitlased ei ürita dikteerida, kes võivad kuuluda kollektiivse julgeoleku lepingu organisatsiooni või kuidas täpselt nemad enda julgeolekut tohivad tagada, ei pea meie võimalikuks, et keegi dikteerib, kes Euroopas võivad ja kes ei või kuuluda NATOsse ja mida võib NATO enda liitlaste kaitsmiseks teha. Me ei varja, et Venemaa tegevuse tõttu on oluline valmistuda NATO heidutus- ja kaitsehoiaku tugevdamiseks alliansi idatiival, selle planeerimisega praegu koos liitlastega tegelemegi. Sama oluline on hoida liitlaste Atlandi-ülest ühtsust, kus Euroopa ja USA on ühemõtteliselt koos.

Loomulikult oleme liitlastega valmis dialoogiks Venemaaga, kui Venemaa seda tegelikult tahab ja on omakorda valmis olukorda Euroopas deeskaleerima. Aga taaskord, me ei hakka arutama, kuidas lammutada NATO.

Toetan igati Eesti valitsuse tegevust praeguses julgeolekukriisis, kus koalitsioon leppis kokku riigikaitse arendamise täiendavad sammud lähiaastateks, mis tugevdavad meie kaitsevõimet, heidutust ja suurendavad Eesti panust NATO kollektiivsesse kaitsevõimesse. See on üks näide, kuidas Eesti kindlustab enda ja kogu NATO julgeolekut. Loodan, et sellist poliitikat toetavad kõik parlamendierakonnad.

Aastavahetuse pöördumises ütlesin, et kartus ja hirm ei aita, ei koduste ega rahvusvaheliste murede puhul. Kordan veelkord: Eesti ei ole üksi ja Eesti ei jää üksi, kui oskame näha maailma enda ümber, märgata ohte, aga ka võimalusi. Ja mis sama oluline, Eesti ei jäta oma sõpru üksinda, kui nemad abi vajavad.