AK ⟩ Viguriga kaardid: head ja halvad lambad

Lammaste arvukus Eestis Foto: Evelyn Uuema

Lammas kodustati üle 10 000 aasta tagasi Lähis-Idas. Eestis pärinevad esimesed märgid lammastest 5000 aasta tagusest ajast, kuid selgest lambakarjandusest saame rääkida alates meie ajaarvamise algusest. Kui sadakond aastat tagasi oli Eestis lambaid üle 700 000, siis viimase sajandivahetuse paiku peeti Eestis vaid umbes 30 000 lammast.

Praeguseks on lammaste arvukus sajandivahetuse madalseisust kasvanud enam kui kaks korda. Eestis on esindatud veerandsada lambatõugu, kellest levinuim on eesti tumedapealine ja eesti valgepealine tõug. 2016. aastal sai eraldi tõu tunnustuse kihnu maalammas, kellel on aborigeense tõu tunnuseid. Valdav osa Eesti lammastest esindab lihatõuge ning lambakasvatuse eesmärk on pigem söögipoolis, mitte vill ja nahk. Ajalooliselt on aga lambakasvatuse juures olnud tähtis just vill.

Vaadates Eesti lambakasvatuse paiknemist ruumiliselt, torkavad silma mõned suurkarjadega piirkonnad – Pandivere, Karula-Otepää ja Raplamaa. Lambakasvatustraditsioon Eestis on järjepidevam olnud aga Lääne-Eestis, sest sealsetele kehvematele muldadele pole intensiivpõllumajandus sobinud. Nii käib lammas meie mõttemaailmas ikka kokku kadakaste karjamaadega. Kui võrrelda lammaste arvu inimestega, siis elab Eestis tervikuna üks lammas umbes 20 inimese kohta. Seejuures on aga nii Muhu kui ka Kihnu saarel inimeste ja lammaste arv laias laastus sama (vastavalt umbes 1800 ja 600). Uus-Meremaal näiteks elab iga inimese kohta aga kaheksa lammast.