ARUANNE LUGEJALE ⟩ Marti Aavik: vaadake, mul on teile väga hea sõnum

Postimehe peatoimetaja, vastutav väljaandja ning juhatuse liige Marti Aavik. Foto: Eero Vabamägi

• Postimehes sünnivad lood, mitte teiste lugude ümberjutustused
• Kui tahad väärt asja, tuleb selle loojatele ka natukene maksta
• Iga suurem ettevõtmine on meie jaoks üksiti koostööõppus
• Lugeja oli, on ning on ka tulevikus A ja O, sest just tema tellib muusika

Kui ajakirjanikel on põnev, siis on lootust, et nii minul kui ka teil on väga huvitav nende lugusid lugeda ja vaadata. Nüüd ja läbi kogu elu, kirjutab Postimehe peatoimetaja Marti Aavik.

Mul on teile kõigile, nii meie lugejatele kui ka Postimehe ajakirjanikele, hea sõnum. Tões ja vaimus lugejat teenival ajakirjandusel on Eestis ja terves vabas maailmas praegu palju rohkem lootust kui kõigest kaks aastat tagasi.

Üksiti on tõsisele reporteritööle toetuva ajakirjanduse renessanss väga tähtis kaitseliin, et demokraatiad ja inimeste vabadused üldse alles jääksid. Meil armsas Eestis ja laiemalt samuti.

Kõik teadsid juba ammu murelikult rääkida, et ajakirjanduse ärimudel, kus poole reporteri võileivast maksid kinni reklaamiandjad ja teise poole lugejad, oli katki ja kaldu reklaami poole. Tehnilised lahendused katkise tegevusmudeli parandamiseks olid samuti juba aastaid olemas. Puudus päästik. Kummalisel kombel sai selleks pandeemia alguse ülepaisutatud hirm, et majandus jääb seisma, reklaamitulud langevad ära, ja seda pikaks ajaks.

Tähtis on see, et kultuuriline murrang on juba toimunud. Oleme inimestena uuesti aru saanud, et kui tahad väärt asja, tuleb selle loojatele ka natukene maksta. Selle murrangu tegelik tähendus on, et saame tulevikku vaadates olla kindlad, et lugeja on A ja O, et just lugeja tellib muusika.

Lugejate poole vaadates on kõige parem aga läbi elu jätkuv usalduslik suhe. Püsivat suhet ei saa luua ei alaväärtuslike pakkumiste ega muude trikitamistega.

Milles on erinevus? Reklaamiandjale müüvad meediamajad suhteliselt lühiajaliselt mõõdetavaid kontakte. Piltlikult öeldes klikke sõltumata sellest, milliste trikkidega inimeste tähelepanu on võidetud. Lugejate poole vaadates on kõige parem aga läbi elu jätkuv usalduslik suhe. Püsivat suhet ei saa luua ei alaväärtuslike pakkumiste ega muude trikitamistega, vaid tões ja vaimus lugejat teenides.

Postimehe reporter on lugeja jaoks nagu agent, kes läheb huvitavatesse paikadesse ja räägib päris inimestega. Meie jaoks Postimehes ei ole pelk sõnakõlks, et reporter on oma loo esimene allikas. Ta jutustab meile edasi seda, mida ta on vahetult näinud, vahetult kuulnud. Jah, muidugi lisandub sellele andmeanalüüs ja palju muud huvitavat, ent eelkõige on koitva aja ajakirjanik jälle kord see, kelle amet pakub põnevust, millele meie, ülejäänud, tahame kaasa elada.

Kui lugesite ja vaatasite Jaanus Piirsalu ja Erik Prozese reportaaže Afganistanist, Andres Einmanni ja Remo Tõnismäe lugusid Kasahstanist, saite aimu sellest, et Postimees ei piirdu kellegi teise lugude ümberjutustamisega.

Meie pole arvuti ja tooli vahele surutud referaadimasinad. Meie maakonnalehed tähendavad Postimehe tellija jaoks seda, et üle Eesti on ajakirjanikud, kes tunnevad Eesti elu, on kogu südamest väikese armsa Eesti inimeste poolt. Pea pealt jalgele pöörduv tegevusmudel tähendab, et saame veel paremini kaasata erinevate erialade tõelisi asjatundjaid ja teha veel palju muudki.

Iga meie suurem ettevõtmine on üksiti koostööõppus, mis teeb meid tugevamaks. Olgu siis jutt suurtest veebisaadetest või käikudest keerukate oludega paikadesse. Iga sellise harjutusega saavad selgemaks nii kõiksugu tehnilised asjad kui ka see, et «koostöö» ja «sünergia» polegi tühjad loosungid, kui eesmärk on läbi mõeldud ning inimesed tahavad kogu südamest teha oma tööd veel paremini, kui keegi kunagi oskaks ametijuhendisse kirja panna. Tahavad, sest neil endil on väga põnev seda kõike teha!

Kui ajakirjanikel on põnev, siis on lootust, et nii minul kui ka teil on väga huvitav nende lugusid lugeda ja vaadata. Nüüd ja läbi kogu elu.