Tänapäeval pole enam kombeks otsesõnu öelda, et soovitame kooli kinni panna, haridusministeeriumi ametnikud nimetavad seda hoopis koolivõrgu korrastamiseks.

Kui teisipäeval Häädemeeste keskkooli trepist üles astun, mõtlen, et kuidas ma 11. klassi õpilastele ütlen, et teie õpetamine on liiga kulukas. Noor inimene mõtleb, et tema on midagi valesti teinud. Niiviisi ma võtan neilt ära koolirõõmu. Aga midagi pole teha, ega ma valetada saa. Häädemeeste on üks Eesti kõige väiksemaid gümnaasiume, kus õpib 27 last, koolis kokku 169 õpilast.

Et jälgi segada, pärin, mis kell nad tõusevad. Kõige varem, 6.15 peab ärkama Henri Kaldas Piirumi külast. See on 15 kilomeetrit Häädemeestelt Pärnu poole. Kell 7.06 tuleb liinibuss ja 7.20 on ta koolimajas. Kus saab 40 minutit enne tundide algust väikese vennaga piljardit mängida.

Kaidi Siim tõuseb 6.30 ja tuleb koolibussiga 15 kilomeetri kauguselt Urissaarest. Ta ütleb, et kodukülas on hästi vaikne.

Gustavs Brokāns aga ärkab igal hommikul Ainažis, tuleb üle Läti-Eesti piiri, et istuda Iklas bussile. Heinastesse on 32 kilomeetrit. Kui ema ta mõni aasta tagasi Häädemeeste kooli pani, ega ta suuremat eesti keelt ei osanud. Aga nüüd on selge. Kui pärin, millest ta oma Läti sõpradega räägib, siis kostab ta, et sõbrad on nagunii nädala sees gümnaasiumis Valmieras või Riias.

Neil jäi ajalootund pooleli, aga nüüd peavad nad vastama, mis on see üks sõna, millega kooli iseloomustada. Kodune, sõbralik ja väike. Noored räägivad, et õpetajad on sõbralikud, kui midagi välja ei tule. Ja pole kodutöid asjade kohta, millest aru ei saa. Nii olevat aga asjad linnakoolides.

Kommentaarid (1)
Copy