Kui 800 000 inimest sai ilma koolituseta end loendatud, siis miks ei peaks käsiloendajad viie päevaga loendamist selgeks saama?
Loendaja saab salli siis, kui test tehtud
7. veebruar 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2200 loendaja, 90 andmetöötleja, paarisaja koolitaja-juhendaja-juhi ning statistikaameti mitmesaja töötaja jaoks oli eile kui esimene koolipäev, kui üle Eesti tähtsale missioonile koguneti. Salle veel ei jagatud.
Eelmise rahvaloenduse veteran, rõõmus pensionär Malle Missing näpib Tallinnas Viru hotelli konverentsikeskuse ühes koolitustoas sülearvutit. Sellist tal endal kodus pole, aga tavaline arvuti küll, mille abil Facebookis ja Skype’is sõbrannadega lobiseda. Ei, kaasaegset tehnikat naine ei pelga, aga kui kodus paksu rahvaloendaja käsiraamatu ette võttis, mõtles küll, et ei saa äkki hakkama.
Riiklikult tähtis töö
2000. aasta rahvaloendusel ei olnud arvuteid ega taskutelefone: loendatavatele, keda ta kodust ei leidnud, kirjutas Missing ukse taha jäetud teatesse oma koduse lauatelefoni numbri. «Inimesed olid mul küll kõik toredad,» kiidab ootusärev naine, endine elupõline kõrtsitöötaja. Eile Viru keskuses pakutud brokkolisuppi kiidab ta ka heaks tummiseks ja natuke õhuliseks.
«Raha vähe, üürivõlg kaelas,» põhjendab Rein Spitz, miks pooleteisekuulise loendajaameti peale kandideeris.
Koolitusnädalal saavad loendajad miinimumpalka, 16. veebruaril algava loendamise ajal on kuupalgaks lubatud 600 eurot ja virkadele, kes töö tähtajaliselt ning isegi rohkem ja kiiremini tehtud saavad, makstakse preemiat peale. Tööd jagub kuueks nädalaks.
Spitzi loendatava Lasnamäe piirkonna nimekirjas on umbes 800 inimest ja 400 korterit. Kui palju neist end eelloendusel ära on lugenud, selgub tuleval nädalal, päev enne teele asumist.
Aga et Missing ja Spitz ning kõik ülejäänud 2000 rahvaloendajat võiksid tööle asuda, peavad 90 andmetöötlejat varahommikust hilisõhtuni silmad krillis arvutilehekülgi läbi töötama ning selgitama, kes ja kus loetud või lugemata.
«Kõige olulisem on andmetöötlusega ühele poole jõuda,» lausub rahva ja eluruumide loenduse projektijuht Diana Beltadze reipalt.
Andmetöötlejate ettevalmistamine algas juba 19. detsembril. Need on inimesed, kes pidid eelnevalt hästi arvutit tundma ning oskama Exceli tabelis vabalt surfata. Ja mis eriti tähtis: olema usaldusväärsed inimesed, sest nende silme eest käivad läbi kõik juba eelloetud 880 455 elanikku ja ülejäänud ka, kes siis tegelikult on Eesti alalised elanikud.
«Neil tuleb kiiresti kontrollida umbes miljon isikuankeeti, lisaks leibkonna- ja eluruumiankeedid,» nimetab projektijuht Beltadze.
Andmetöötlejatel jagub riiklikult tähtsat tööd ja leiba aprilli keskpaigani.
«Olen iseenda esimene klient,» naeratab Irina Pedak, kahe lapse ema, kes sügisel, kui rahvaloendajaks kandideeris, oli töötu. Nüüdseks on ta ka muu töö leidnud, aga tahab mõlemaga toime tulla.
«Eks mees ja vanaema aita laste järele vaadata,» usub Pedak, et saab pikkade tööpäevadega hakkama.
Maila Moor, üks 15 ringkonnajuhist – on veel ka 132 piirkonnajuhti, kes eile loendajaid õpetama asusid –, teab, et kerge ei saa loendajail olema. «Päevas tuleb käia läbi viis-kuus kodu,» teab ta, kuidas kõik sajad tuhanded, kes veel loendamata, jõuaks märtsi lõpuks ühtsesse andmebaasi.
Nädalaga targaks
Eile hommikul võttis Moor Viru keskuses vastu kaks euroaluse täit arvutikaste ehk 176 loendaja töövahendid. «Neil on topelturvaseadmed peal ja neid ei saa niisama internetis surfamiseks kasutada,» selgitab ta.
Väike segadus oli loendajakohvritega, kus osas olid eesti- ja venekeelsed õppevahendid sassi läinud. Loendaja peab oskama ladusalt nii eesti kui ka vene keelt.
Nädala jooksul peavad koolitajad tulevastele rahva ja eluruumide loendajatele arvutisisu ning muud vajalikud tarkused selgeks tegema. Näiteks kuidas käituda, kui loendatavaks satub psüühiliselt ebastabiilne ning ohtlik inimene?
Esiteks peab piirkonnajuhile teatama, kui loendaja läheb näiteks Kopli liinidele, ning teiseks ei maksa hakata lugema purjus või narkojoobes tegelasi, vaid tuleb teinekord ja siis isegi politseiniku või mupolasega tagasi minna. Aga loendamise ajal ei tohi korravalvur kõrval seista.
Mõistlikult raske test
Reedel tuleb loendajail teha test. «See näitab ära, kui mõni loendajaks pürgija üldse aru ei saa,» selgitab Moor, aga on kindel, et test, mille tegemisel võib ka abimaterjale kasutada, ei ole liiga raske.
Missing pabistab veidi, kas saab eksamiga, nagu ta testi nimetab, ikka hakkama ja kas teda lubatakse loendama minna. Aga miks ei peaks naine, kes uuringufirmale pensionipõlve kõrvalt küsitlemas käib, rahvaloenduse testiga hakkama saama?
Ent kus on reklaamitud loendajate sallid? Moor lubab sallid – kui need ikka kohale jõuavad – reedel testi sooritanuile välja jagada. «Ja kui reedel salle veel pole, siis jagavad piirkonnajuhid need enne 16. veebruari välja, sest ega neid või enne seda päeva kandagi,» ei muretse ta.
Loendustöö numbrites
• 2000 loendajat ja 200 varus loendajat
• 90 andmetöötlejat
• 132 piirkonnajuhti
• 25 personalitöötajat
• 15 ringkonnajuhti
• 3 regioonijuhti
• 1 projektijuht
• Lisaks IT-toestajad, kullerid, statistikaametitöötajad
• 2332 arvutit, taskutelefoni, loendaja kohvrit, taskulampi, näomaski
• Eelloendusel loeti 880 455 inimest ehk 66,7 protsenti eeldatavatest Eesti elanikest
• Rahvaloendus maksab 18,9 miljonit eurot (periood 2008–2014)
Allikas: statistikaamet