REPORTAAŽ ⟩ Pidupäeva hommik erakorralise meditsiini keskuses. «Rahulik? Seda sõna ei tohi siin kunagi kasutada.»

Vabariigi aastapäev Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini keskuses. Foto: Eero Vabamägi

On 24. veebruari hommik. Nii vara (kell kümme) on veel vaikne isegi Ida-Tallinna keskhaigla erakorralise meditsiini keskuses. Ainult üks vanem halli kampsuniga naine, kes on kukkudes jalga vigastanud, lebab haigete vedamiseks kasutatud raamil, käed rinnal kõvasti risti.

Ta on väga vapper ega oiga üldse – või siis on talle ehk juba antud midagi neist valgetest kappidest seina ääres. Naloxon, Atropin, Oxytocin, teatavad musta markeri hoogsad jooned kapiustel. Mis ei päästa elu, võib vähemasti teha nii, et valu mõneks ajaks kaob.

Kuus tundi varem on Venemaa rünnanud Ukraina äärealasid ning kaks tundi hiljem tähistavad NATO hävitajad möirgava madallennuga üle Tallinna kesklinna Eesti iseseisvuse 104. aastapäeva, kuid akendeta haiglakoridorides, kus valitseb igavene tehispäev, on kerge unustada nii miilav sõda kui ka vabaduse pidu.

​Siin on vaikne ja siin ei räägita poliitikast, vaid vaadatakse hoopis vahetuste graafikuid (valveid on nii 12- kui ka 24-tunniseid) ning õnneks on tööjõuga nüüd veidi vähem probleeme kui siis, kui korraga oli koroonaga rivist väljas kümme erakorralise meditsiini osakonna meedikut. Ohutusprotokollid on olemas: kõigil patsientidega vahetult kokku puutujail on peas respiraatorid ning kui saabub haige, kelle sümptomid – näiteks palavik, näiteks hingamisraskused – viitavad Covid-19-le, tehakse saabudes kohe kiirtest. Mitte muidugi siis, kui inimese hingamine on seiskunud või kui triaaži käigus otsustatakse, et elu võib katkemisohus olla juba mõne minuti jooksul, kuid muidu kolksub uks sildiga «Isolaator» üsna sageli.