Ukraina sõjapõgenikud ja ühtne Eesti kool

Loodetavasti jõuab enamik Ukraina lapsi sügisel eestikeelsesse kooli. Foto: Marko Saarm

Tartu kesklinnas, oma tavapärasel marsruudil kodu-ülikool, kuulen viimastel päevadel senisest rohkem venekeelset ja värske lisandusena ukrainakeelset juttu. Sõjapõgenikud pole lihtsalt statistikas kajastuvad arvud, vaid inimesed, pered, kelle aitamine paneb proovile Eesti riigi ja kohalike omavalitsuste haldusvõimekuse ja empaatia, haridusasutuste oskused ja võimalused pakkuda lastele ja noortele õpitee jätkamiseks kõike vajalikku, eelkõige aga turvalist keskkonda, et toibuda läbielatust.

Sõjapõgenikul on vaja leida elu- ja töökoht, lapsele kool-lasteaed, püüda kokku korjata oma vaimse tervise killud ja suuta uues keskkonnas, st Eestis hakkama saada. See koletu sõda, Venemaa agressioon ja õudus Ukraina linnades ja külades on äratanud Eesti inimestes nii palju hoolivust, abivalmidust ja kaasamisindu. Sõda ühendab nii neid, kes selle sees, kui ka meid, kurjuse kantsi veerel olijaid. Oht ühendab.

2015. aasta põgenike laine ajal pidi Soome riik käivitama kiiresti soome keele õppe 30 000 uuselanikule. Eesti jaoks on 20 000 sõjapõgenikku vähemalt samaväärne väljakutse. See arv võib aga kahe-, kolme- või ka neljakordistuda. Lisaks soovivad jätkuvalt eesti keele õpet kümned tuhanded siin kooli lõpetanud eestimaalased, keda meie vene (või ka tinglikult eesti-vene kakskeelsed) üldharidus- ja kutseõppeasutused on aastakümnete jooksul elukestvasse eesti keele õppesse saatnud.