ALAR KARIS FINANCIAL TIMESIS ⟩ NATO idatiiba tuleb tugevdada, enne kui on liiga hilja

President Alar Karis. Foto: Eero Vabamägi

Briti ajalehes Financial Times ilmus täna president Alar Karise artikkel, milles ta kutsus NATOt tugevdama alliansi idatiiba olulisel määral, enne kui pole liiga hilja.

Karis tõdes, et Venemaa naabruses asuvad riigid on pidevalt hoiatanud agressiivse Venemaa eest ja praegu Ukrainas toimuv näitab, et neil oli õigus.

Avaldame Financial Timesis ilmunud artikli tõlke täismahus

73 aastat tagasi viidi minu maalt sunniviisiliselt Siberisse üle 22 000 inimese. Pooled neist olid naised. Kolmandik olid lapsed. Noorim küüditatu oli vaid kolmepäevane.

Molotov-Ribbentropi pakt jättis 1939. aastal Balti riigid teisele poole raudset eesriiet. Täna näeme, kuidas Venemaa püüab seda lõhet taastada. Kinnivõetud Ukraina pered transporditakse nende jaoks võõrasse riiki. Kuueaastane poiss, kelle pealuus on šrapnellikillud, kirjeldab pisarateta, kuidas tema ema põles surnuks, kui autot tabas Vene mürsk. See leidis aset vaid 90-minutilise lennu kaugusel Tallinnast, Berliinist või Bukarestist. See toimub Euroopas ja Ukraina vajab meie abi.

Hääletus ÜRO Peaassambleel näitas, et Vladimir Putin on oma sõja juba kaotanud. Venemaad toetas vaid neli riiki ja 141 riiki nõudis sõjategevuse lõpetamist. Isegi külma sõja ajal polnud Nõukogude Liit nii isoleeritud.

Külma sõja aegne majandus on aga just see, kuhu Venemaa demokraatlike riikide kehtestatud majanduslike ja poliitiliste sanktsioonide tulemusel liigub. Meie sõjaline abi ja relvad toetavad oma riigi vabadust ja iseseisvust kaitsvaid ukrainlasi, kuid nad vajavad rohkem.

Eelkõige saame aidata Ukrainat, kui keeldume selle olukorraga leppimast. Euroopas ei tohi saada uueks reaalsuseks see, et üks riik saadab oma armee kukutama teise riigi seaduslikult valitud valitsust ja dikteerib, millise liiduga ta tohib liituda.

Kuni Venemaa jätkab sõda ja pole oma vägesid Ukrainast välja viinud, peame olema valmis muutusteks meie harjunud elustiilis, mille lahutamatuks osaks on paljudes Euroopa riikides Vene nafta ja gaas. Iga euro, mille me Venemaale maksame, kulutatakse kas otseselt või kaudselt Ukraina ründamiseks.

Peame mõtlema ka sellele, mida teha, kui Putini sõja julmused ei lõpe. Kas jätkame Ukraina toetamist kõrvalt või oleme valmis astuma järgmise sammu sõja lõpetamiseks? Mis see järgmine samm olla võiks?

Nõudmisega, et NATO pöörduks tagasi 1997. aastasse ja keelaks alliansi väeosade paigutamise uuematesse liikmesriikidesse, püüab Kreml püstitada Euroopas uue raudse eesriide.

Eesti on üks 14 riigist, ligi pooltest NATO praegustest liikmetest, mis on viimase veerandsajandi jooksul alliansiga erinevatel etappidel liitunud. Kõik nägid liikmelisust vahendina kaitsta end võimaliku Venemaa agressiooni eest. Meid võeti NATOsse vastu koos Albaania, Bulgaaria, Horvaatia, Tšehhi, Ungari, Läti, Leedu, Montenegro, Põhja-Makedoonia, Poola, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveeniaga. Kuid mõne riigi valitsus ei võtnud meie hoiatusi Venemaa kohta tõsiselt. Nüüd nad näevad, et meil oli õigus.

Kui Vene armee tungis 2008. aasta augustis Gruusiasse, pani see lääne võpatama, kuid see unustati kiiresti. Kui idatiiva riigid rääkisid NATO kaitse tugevdamisest, siis mõned pidasid seda tüütuks kaeblemiseks. Äratus tuli alles 2014. aastal, kui Venemaa annekteeris Krimmi ja hakkas sõjaliselt toetama Ida-Ukraina separatiste. Inimesed hakkasid mõistma, et võib-olla on Poola ja Balti riikide hoiatustes tõtt.

Lääne heidutus Ukrainas ebaõnnestus. NATO peab nüüd olema valmis tulevasteks ohtudeks. Tunnistagem, et Venemaa agressioon ohustab kogu demokraatlikku maailma, eriti neid riike, mis on Venemaale kõige lähemal. Tunnistagem, et Putin kujutab meile kõigile sõjalist ohtu.

Sellele on ainult üks vastus: usaldusväärne, nähtav ja tõhus heidutus. Luua tugevdatud ja püsiv liitlaste kohalolek NATO idatiiva riikides.

1997. aasta mais allkirjastatud NATO ja Venemaa vastastikuste suhete aktis lubas Moskva austada kõigi riikide suveräänsust, iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust. Samuti lubati austada kõigi riikide õigust valida oma julgeoleku tagamise vahendid. Viimase kuu jooksul on Venemaa seda rikkunud, tungides Ukrainasse ja püüdes dikteerida, millised riigid võivad NATOsse kuuluda. Meil on aeg see akt kehtetuks kuulutada.

Praegu loob liitlaste roteeruv kohalolek NATO idapiiril selge aluse alliansi viienda artikli kohustuse täitmisele. Nüüd tuleb aga üle minna uuele heidutusasendile, mis muudab Moskva jaoks punase joone veelgi selgemaks.

Liitlaste püsiv kohalolek rõhutab, et Balti riigid ja Poola on võrdsed Saksamaa, Itaalia või Ühendkuningriigiga ja et jõuline sõjaline reaktsioon algab alliansi territooriumi esimesest sentimeetrist.

Ühendkuningriigi lahingugrupp Eestis on tugev ja tõhus, nagu ka NATO õhuturbemissioon meie Ämari lennubaasis. Nüüd, kui meil on uusi tõendeid Putini hoolimatuse kohta, vajame tema blokeerimiseks rohkem sõjalist jõudu. See tähendab NATO suuremat lahinguvalmis kohalolekut kõigis valdkondades: maal, õhus ja merel, mida toetavad sellised olulised tegurid nagu õhukaitse. Meie valitsused saavad teha vastavad otsused sel suvel Madridis toimuval NATO tippkohtumisel.

Kõigi ajaloopeegli ees seisvate liitlaste ülesanne on tegutseda kohe, et peatada Putini sõjamasina edasiveeremine.