KULTUUR ⟩ Noore taluperemehe hinges kõliseb jää

Christopher Rajaveer ja Teele Pärn lavaloos «Puud olid, puud olid hellad velled», lavastaja ja helikujundaja Priit Pedajas. Foto: Heikki Leis

Lavastused võiks jaotada kahte leeri, laias laastus ja lihtsustatult mõistagi. Need, mis kisuvad vaataja kaasa oma andekasse kujundikeerisesse, üllatavad, raputavad. Ja nood teised, mida jälgides tuleb saalis omajagu tööd teha ja vaeva näha, ise pidevalt tähendusi juurde luua. Priit Pedajase uuslavastus kuulub sinna teise liiki.

Mats Traadi lühiromaan «Puud olid, puud olid hellad velled» (1979), proloog jõgiromaanile «Minge üles mägedele», on kontsentreeritud, poeetiline, sugestiivne tekst, mis jäänud mällu kumisema. Taipasin teatrisaalis, et mäletan Traadi sõnu ja stiili palju selgemini, kui arvasin. Kahjuks ei ole ma näinud Merle Karusoo lavastust 9. lennuga (Noorsooteater 1979), mille sõnumit tingimata võimendas aeg, koos lavakatudengite energiaga.