Kaimar Karu: Vene kultuuri sümboliteks on nüüd rüüstatud linnad ja mõrvatud lapsed

Kaimar Karu. Foto: Eero Vabamägi

Kiievi lähedal asuva Butša linna vabastanud Ukraina sõdurid leidsid laupäeval tänavatelt sadu tapetud tsiviilisikuid. Endine väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister Kaimar Karu sõnas, et Vene kultuuri sümboliteks ei ole enam näiteks Tšaikovski või Puškin, vaid rüüstatud linnad ja mõrvatud lapsed.

Kaimar Karu kirjutas ühismeedias, et nädalavahetusel jõudsid meieni uued õõvastavad kaadrid Venemaa sõjaväelaste poolt Ukrainas sooritatud kuritegudest. «Piinatud, vägistatud, hukatud tsiviilelanikud. Mõrvatud lapsed.»

«See ebainimlikkus, see sadism, see puhas kurjus ei tekkinud Butšas, Brovarõs, Tšernihivis, Kiievis ega teistes Ukraina linnades, kust Venemaa sõjavägi läbi marssis. See kurjus on lahutamatu «kultuuri» ja «väärtusruumi» osa kõikjal, kuhu Venemaa sõjavägi oma kirsa maha on pannud. Ka vahetult meie piiri taga, võimalust ootamas.»

Sarnaseid kuritegusid on Karu sõnul Venemaa sõjaväelased sooritanud ka varem - nii viimastel aastakümnetel kui kaugema, sajanditesse ulatuva ajaloo jooksul. Ka Eestis.

«Seda kurjust toidab toetus kodumaal ja mujalgi. Toetus Putinile, toetus sõjale, toetus piinamistele, vägistamistele, mõrvadele. Toetus genotsiidile, Ukraina rahva hävitamisele - üks ukrainlane korraga. Kinniseotult, kuklalasuga. Toetus linnaväljakutel, autokolonnides, tehastes ja koolides. Toetus meedias ja sotsiaalmeedias. Nii seal, mujal, kui ka siin, Eestis,» arutles Karu.

Seda kurjust toidab toetus kodumaal ja mujalgi.

«Seda ebainimlikkust toetavad nii Putini kaitseks videoläkitusi tegevad vene memmed, sõtta läinud meestele kodutehnika-tellimusi saatvad abikaasad kui Ukraina «denatsifitseerimisele» kaasa elavad tavalised vene inimesed. Miljonid vene inimesed. Kümned miljonid vene inimesed.»

Karu sõnas, et Venemaa on meie naaber ning riik, mille kuritegusid oleme ise näinud ja kogenud ning mille kordumist me karta teame. «Meie sugulased on nende tõttu surnud. Me teame, mida see riik soovib ja suudab.»

Ta lisas, et oma rahva toel sõjakuritegusid sooritava riigiga peab terve maailm pärast sõja lõppu kuidagi hakkama saama. «Kui Venemaa peaks sõja võitma, oleme meie nende vallutuste nimekirjas järgmiste seas. Kui Venemaa peaks sõja kaotama - tulemus, mis hetkel tundub tõenäolisem - siis oleme olukorras, kus meie kõrval elab kümneid miljoneid inimesi, kelle aktiivsel toetusel mõrvati Ukrainas kümneid tuhandeid.»

«Ma ei tea, millise tundega käime me tulevikus vene restoranis, kuulame vene esitajate popmuusikat, loeme vene kirjanike teoseid, õpetame lastele koolis vene keelt. Millise tundega kohtame Venemaa ametlikke esindajaid spordi- ja lauluvõistlustel või ÜRO Inimõiguste Nõukogu laua taga.»

«Vene kultuuri sümboliteks ei ole enam Tšaikovski, Tolstoi, Puškin ja Kandinsky. Vene kultuuri sümboliteks on nüüd varastatud pesumasinad, põlenud kodud, täis roojatud hooned, rüüstatud linnad, mõrvatud lapsed.»

Vene kultuuri sümboliteks on nüüd varastatud pesumasinad, põlenud kodud, täis roojatud hooned, rüüstatud linnad, mõrvatud lapsed.

«Ma ei tea, kuidas Ukraina sellega hakkama saab. Rahaliselt, jah, sest ilmselt tuleb appi suur osa läänemaailmast, aga riigi ülesehitamiseks ja elujõuks on tarvis rohkem kui majad ja sillad. Ma ei kahtle hetkeski ukrainlaste tahtes ja võimekuses - ma muretsen selle ajaloolise pitseri pärast, mis ukrainlastele seoses nende suure naabri tegudega terveteks inimpõlvedeks hinge jääb. Ilmselt igavesti.»

«Ma ei tea ka seda, kuidas meie Eestis sellega hakkama saame. Riigina ja indiviididena. Eesti, vene, valgevene, ukraina, soome, läti, saksa, hollandi päritolu eestlastena. Mitte keegi meist ei ole saanud valida, kuhu ja kellena ta sünnib. Kuulumine ühessegi rahvusesse ei saa olla pärispatt. Me ei saa langeda samasugusesse pimedusse, mis ümbritseb Putinit ning õigustab tema jaoks kümnete tuhandete «ebasobilike» inimeste väärkohtlemist.»

Karu sõnas, et olukorras, kus vaid tuhatkonna kilomeetri kauguselt pärit sõjakaadrid purustatud koljudega surnukehadest on muutunud igapäevaseks, on raske tõmmata piiri süü ja põhjuse, riigi ja rahvuse, inimese ja inimese vahele. 

Küll aga ei saa tema sõnul endale lubada, et võtame omaks mõrvaliku režiimi mõtte- ja käitumismallid, kuna see oleks üks viis, kuidas vaenlane võidaks. «See oleks üks viis, kuidas meie hääbuks. Me ei saa kurjusele vastata kurjusega, kuigi kohati ei näe õigluse saavutamiseks ühtki muud võimalust.»

Me ei saa kurjusele vastata kurjusega, kuigi kohati ei näe õigluse saavutamiseks ühtki muud võimalust.

«Aga keda me siis süüdistame, kui venelasi süüdistada ei saa?» küsis ta. «Sakslasi, kes on Venemaa gaasi ostes aastaid Putini sõjamasinat ehitada aidanud? Türklasi, kes vene vilja ostes oma inimesi on toitnud? Hiinlasi, kes Putiniga koos läänemaailma kollapsi mudeldavad? Eestlasi, kes Yandexiga linnasõite tegid?»

«Kogu see olukord on praegu õudne ning kohutavalt keeruline. Ma ei saa ega taha kellelegi ette kirjutada seda, kuidas tohib või ei tohi olukorrale reageerida. Ma saan vaid paluda ja loota, et me kaotatud inimlikkuse tõttu toime pandud kuritegudele eri viisidel ning täie väljateenitud jõuga vastates ise inimlikkust ei kaotaks.»