Loendaja ukse taga: kas maksuamet?

Enamasti võetakse meie rahvast ja eluruume kokku arvutavaid rahvaloendajaid vastu külalislahkelt, kuid vahel tabab neid kahtlustav pilk: te olete politseist või maksuametist? Ei? Aga küllap need andmed kuidagi ikka lekivad.

Üdini positiivne ja hakkamist täis rahvaloendaja Merly Käär koputas eile juba kolmandat päeva inimeste koduustele. 6,5-kilone loendajakohver õlal, võtab ta ajakirjaniku kaasa uuselamurajooni Tallinna külje all, Peetri alevikku.

Veel enne, kui algab ehitusbuumi ajal püsti pandud tüüpelamute rajoon, jääb teele väike soojak. Elust selles annab aimu tuberiku ette sätitud puupakk ja küttepuu raiumise jäljed ümber selle.

Rahvaloendaja koputuse peale liiguvad esmalt kardinad ja seejärel ilmub küsivate silmadega Vladimir uksele.

Kogu elu Eestis elanud mees pole loendamisest kuulnudki. Ta on pool aastat tagasi Kohtla-Järvelt Tallinna kolinud, teeb juhutöid ja peremees andis talle elamiseks soojaku. Eluruumina see kirja lähebki. 50ndates vene mees on rõõmus, et saab märkida end eestimaalaseks.

Positiivsed emotsioonid

Edasist teekonda juhatavad sisse uuselamurajoonidele iseloomulikud tõkkepuud ja sissesõidukeelu märgid. Peale kodude püüavad sealsed elanikud kaitsta ka enda kohta käivat infot. «Kas on kindel, et need andmed ikka kuhugi edasi ei jõua?» küsib paarisaja-ruutmeetrises eramus elav Marje.

Rahvaloendaja Käär meenutab esmaspäeva hommikut, oma esimest tööpäeva, mil peas keerles küsimus: «Kuidas ma küll võõrale uksele koputan? Oleks vaid nii, et kohe esimesel päeval ei ela ühes eramus mitut leibkonda!» Noor naine võeti kõikjal kenasti vastu ja kohe esimeseks tööks oli ühes eramus kokku lugeda kolm leibkonda.

Teine päev möödus aga tühjalt ehk uksed jäid suletuks ning tuli jätta vaid teateid uue külastuskorra kohta. Tuju tegi rõõmsaks aga meilipostkastist kolleegide kogemuste lugemine.

«Kõik inimesed on nii sõbralikud!» rõõmustas üks loendaja. «Pakutakse hommikusööki, lõunat ja õhtusööki!» jagas emotsioone teine kolleeg.

Käär oleks tahtnud samuti mõnda maapiirkonda minna, kuid ei kurda, vaid rõõmustab siiralt värsket õhku ja palju suhtlemist võimaldava töö üle ning loodab, et pärast oma kontaktide (nii nimetavad rahvaloendajad oma loendatavaid) ja piirkonna ülestähendamist saab ta minna päevakeskustesse kodutuid kokku lugema.

Tema piirkonnas oli algul ligi 500 kontakti, kuid eelloendusel kahanes see arv 150 peale. Ja kohe oli ka selge, et koputamishirm on üks tühisemaid. Sest vahel ei olegi kohta, kuhu koputada. Väravad on lukus ja kella väravatel pole. Ei ole harukordne, kui puudub ka postkast, kuhu rahvaloendaja oma külaskäigust ja tagasitulekusoovist teate saaks jätta.

Mõnikord pole olemas ka maju, mis statistikaameti andmebaasis kirjas. Või siis teine äärmus, kus eramute reas seisab ühepereelamu, kuid andmete järgi peaks seal olema 18 korteriga maja.

Väravale riputatud silti «Kuri koer» arglikult eirav Merly Käär jõuab järjekordse kontaktini ja rõõmustab, et koera kett ei ulatunud maja ukseni. Järgmiseks teeb rõõmu see, et koputuse järel piilub kardinate tagant pensionär Aino, kes meid lahkelt sisse laseb.

«Ütlen teile kohe alguses puhtast südamest: kõik lekib,» peab ta vajalikuks teada anda, kui Käärt andmete märkimiseks arvuti välja võtab. Ja juba mitmendat korda rahustab rahvaloendaja, et tema aitab täita ankeedi, märgib selle lõpetatuks ning keegi võõras neile andmetele enam ligi ei pääse.

Keerulised küsimused

Aino kahtlus veidi lahtub, aga küsimusi tekib hulganisti. «Kas märkida pereseisuks lesk või vabaabielu, kui just viimasest on sündinud 30-aastane tütar?» Seaduse ees jääb kirja lesk.

Kas teie vanavanemad on sündinud Eestis? «Jään teile tõesti vastuse võlgu...,» teatab pensionär Aino esmalt, kuid lisab kohe: «Minu teada ikka Eestis.» Elukaaslane Aavo hõikab teisest toast: «Ei olnud neil sinna Venemaale mingit asja.»

Aavo ise teenis 3,5 aastat Vene sõjaväes Jakuutias, kuid see ei lähe välismaal elamise-töötamise küsimuse juures arvesse. Aino hüüab teise tuppa: «Aavo! Mis haridus sul on?» – «Kesk-.» – «Alg- ei ole või?» – «Ei ole! Paberil kõik kirjas!»

Tüüpiline ankeeditäitmine paaride poolt. Vabadussõjas võidelnud isa tütar Aino on üles kasvanud Võrumaal, kuna just sinnakanti sai isa pärast sõda maad. Seepärast saab ta Eesti murrete oskuse küsimuse juures kõnõlda veidi võro kiilt. Aga kas Aino on läinud aastal otsinud aktiivselt tööd? «No mida pensionärist invaliid ikka otsib,» naerab Aino. Loendaja Käär märgib pisut vabandavalt, et ta peab kõik küsimused ära küsima. Isegi kui need vahel veidi kohatuna tunduvad.

Uuselamurajooni kortermajades on paras segadus. Korterid on välja üüritud või ära ostetud, kuid vahel ei ela seal otseselt keegi. Segadusse satub küll vaid kõrvaltvaataja, rahvaloendajal on kõik selge. Ruumid peavad saama üle loetud ja kui tarvis, siis tuleb vallast abi küsida.

Ühel noorel perel lõpeb üürileping järgmise kuu lõpus. Nad on end eelloendusel kirja pannud, kuid kelmikas perepea küsib ikkagi ukselt: «Olete te ikka rahvaloendaja? Ehk hoopis politseist või maksuametist?»