POSTIMEES TŠERNIHIVIS: ⟩ Masendav - kilomeetrite viisi puruks tambitud elurajoone

Purustatud elumajad, täiesti maatasa tehtud majad. Vahel sekka mõni maja, mille mõni sein on püsti ka. Ja mitte ühtegi täiesti tervet maja. Sõidame kilomeetri edasi. Mõlemal pool teed ikka ainult rusud. Kaks kilomeetrit ja ikka ainult puruks pekstud maju. Sadu ja sadu maju, millest pole midagi järgi jäänud. Nagu oleks hiiglane käinud suure raudnuiaga ja lihtsalt tampinud maju puruks.

Selline näeb välja põhjapoolne sissesõit Tšernihivi linna. Sellelt suunalt, kust Vene väed püüdsid kuu aega suurte jõududega linna sisse tungida. Põhja-Ukrainas oli Tšernihiv Vene vägede peamine eesmärk.

Bobrovitsa linnaosa on nagu Tallinnas Nõmme või Muuga. Tähendab oli midagi sarnast. Nüüd on see lihtsalt üks suur rusuhunnik.

Sergei Bobrovitsa linnaosast, kelle majast jäi alles rusuhunnik Foto: Ain Liiva

45-aastane Sergei tassib oma maja varemete vahelt asju tänaval seisvasse kärusse. Ilmselt on need asjad, mida tema meelest võiks veel kasutada.

Ta elas oma naise, nelja-aastase poja ja kaheksa-aastase tütrega majas kuni 12. Märtsini. Siis läks pommitamine juba nii kõvaks, et närvid ei pidanud vastu ning nad kolisid linna tuttavate juurde suurde keldrisse. 15. märtsil sai maja otsetabamuse. Kogu Tšernihivi linna pommitati too päev rängalt.

“Naabrite juures sai üks mees surma, sai killu otse südamesse, ja teine mees jäi jalast ilma,” rääkis Sergei. “Istusid nädal aega keldris, tulid välja hingama ja et majas teed juua. Ja sel hetkel neid kattiski (õhurünnak).”

“Seda ei saa kirjeldada sõnadega, mida ma tundsin, kui esimest korda nägin, mis mu majast järgi jäi,” jätkas Sergei. “Me lastele pole rääkinudki, et nende kodu pole enam. Ja ma ei tea ka, mida me neile ütleme, kui nad küsivad, et miks me koju ei lähe…”

Sergeist viis maja edasi elab pensionär Nadežda (71), kelle maja on üks väheseid, mille neli seina on vähemalt püsti. Aknad on muidugi kõik katki ja seintes suured praod.

Nadežda Bobrovitsast koos oma väimehega. Foto: Ain Liiva

“Seda tunnet pole võimalik kirjeldada, kui sa istud keldris ja kuuled, kuidas lennukid tulevad madalalt ja siis hakkavad pommid kukkuma. Viskasid pommid ära ja siis keeravad jälle tagasi ja jälle plahvatused. Ja sa ei tea, kas sa saad nüüd surma või ei saa,” räägib Nadežda.

Veel mõned majad edasi elav Liidia (60) ütleb, et sellele pole andestust, mida Vene väed on teinud ajaloolise ja ilusa linnaga. Tšernihiv on üks Ukraina vanimaid linnu.

“Elajad! Isegi lojused ei tee nii. Nad peavad veel mitu põlve kannatama selle eest, mida nad on meile teinud,” räägib Liidia südamepõhjast. “Kõige rohkem häirib see, et inimesed Valgevenes ja Venemaal veel kiidavad kõik sellele takka. No peavad ikka idioodid olema!”

“Sellega, mida te siin näete, on nüüd tõestatud, et mingit suurt vene rahvast pole olemas,” lisas Nadežda.

Mõlemad naised kurdavad, et kui nende tänav elas nädalaid ilma elektri, side ja veeta, siis ei toodud neile kordagu humanitaarabi.

Mõni kilomeeter edasi asub Kukušanka nimeline linnaosa, otse Tšernigivi põhjapiiril. Kogu teed sinna ääristavad puruks pommitatud eramajad. Nii kaugele kui on näha. Sajad majad, võib olla isegi rohkem. Umbes nagu Nõmme oleks sodiks lastud.

Oma vanemad kaotanud Valentin. Foto: Ain Liiva

43-aastane Valentin Šiškin räägib täiesti kiretult oma vanemate traagilise loo. Ilma mingite emotsioonideta.

See juhtus samuti 15. märtsil ja samuti päevasel ajal, kui Vene lennukid ründasid järjekordselt elurjaooni. Tema vanemate hoovi kukkus kaks pommi.

«Isa istus õues välitualetis. Üks pomm kukkus otse tema kõrvale. Kui me isa leidsime, siis ta oli üleni killuhaavu täis, tema kehal polnud ühtegi tervet kohta,» rääkis Valentin. «Teine pomm kukkus maja kõrvale. Ema me leidsime surnult maja varemate alt. Ta oli sel hetkel köögis.»

Koos oma perega linnas varjendis istunud Valentin sai vanemate maja hävingust teada paar päeva hiljem. Pidevate pommitamiste tõttu sai ta vanematekoju kohale sõita alles nädal hiljem. «Kõigepealt leidsime isa, õigemini mis temast oli järele jäänud. Siis kaevasime ema surnukeha välja,» rääkis ta.

Siin välitualetis hukkus Valentini isa Foto: Ain Liiva

Ta näitab meile puust välitualetist alles jäänud hunnikut. Ainuke terveks jäänud osa on auguga istumislaud. Rusud on hunnikus, sest isa jäänused oli vaja välja kaevata. Isa verised riided on siiani sealsamas. Lennukipommi kraater on tualetist seitsme-kaheksa meetri kaugusel. Tema 67-aastasel isal polnud šanssigi. Vene lendur hävitas strateegilise objekti hiilgava täpsusega.

Maja, mille varemete all hukkus Valentini ema. Foto: Ain Liiva

Maja, kus hukkus Valentini ema, asub 30 meetrit eemal. Teine pomm kukkus majast sama kaugele kui pomm tualetist. Pool maja on rusudes. Tema 64-aastasel emal polnud ka mingit šanssi.

“Nad ise ehitasid selle maja. Sellepärast nad ei sõitnud ka ära. Isegi siis, kui oli selge et siia jääda on väga eluothlik,” räägib Valentin asjalikul häälel. “Isa ostis hiljuti uue auto. Nüüd pole sellega ka midagi teha.”

Ta muutub aga korraga emotsionaalseks, kui hakkab rääkima, kuidas Vene väed katsid miinipilduja tulega lähedal asuva Donbassi sõjas hukkunud sõdurite kalmistu ja keerasid paljud hauad pahupidi: “Nad nagu tahtsid nad teist korda tappa. Ma ei tea, mis karistust väärivad sellised inimesed, kes teevad selliseid asju. Pommitada kalmistut - selle peale peab ikka tulema.”

Valentinist tänavat pidi ülespoole elava Olga Buraja sõnul hukkus tolle päeva õhurünnakutes nende ümbruses kokku neli inimest.

Pommitamistes said kannatada ka enamus Tšernihivi haiglad.

3. haigla peaarst Viktor Janhold räägib, kuidas haigla elas kolm nädalat ilma välise vee-, elektri- ja küttevarustuseta. Rindejoon jäi haiglast umbes kilomeetri kaugusele.

Haigla peaarst Viktor Janhold. Foto: Ain Liiva

Joogivesi toodi haiglasse tsisternidega ning seejärel veeti see ämbritega laiali. Käiku läksid vanad head veekopsikud. Haigla on kuuekorruseline ja mõeldud 280 voodikoha jaoks. Aga aktiivse pommitamise ajal elasid haiglas suurusjärgus 650 inimest: haiged, töötajad, nende pereliikmed ja lähedal asuvate majade elanikud. Viimased tuli haiglasse varjendisse.

Pandi üles välitualetid, sest kanalisatsioon ei töötanud.

Toodi gaasipliidid, mille sai teha sooja süüa ja sooja vett haigete jaoks. Teevett keedeti aga haigla ees muruplatsil lõkkel, sest gaasipliite ei jätkunud.

Haiglas oli raviprotseduurideks kaks väikest basseini, 18 ja 16 ruutmeetrit. Sõja algul täideti need ettenägelikult veega. See kulus nö tehnilise vee jaoks. Lisaks koguti ka vihmavett.

Lööklained lõid kogu haigla aknad eest ära juba sõja esimesel nädalal. Aknad kaeti kilede ja PVC-plastikuga. Raskemate haigete palatites pandi akende ette veel villased tekid, et veidigi sooja hoida.

3. haigla peahoone, selle ees on näha lõke, kus keedeti teed. Foto: Ain Liiva

Elektriradikatega kütta ei saanud, sest generaatorid kulusid kõik meditsiiniaparaatide töös hoidmiseks.

Kõigile haigetele pandi niipalju riideid selga ja peale nii palju tekke kui võimalik.

Külmematel päevadel oli palatites sooja alla kümne kraadi. Postimehe külaskäigul ajal oli haiglas 13 kraadi sooja. Veidi soojem kui väljas. Vähemalt polnud haiglas tuult.

Osa haigeid veetsid ägedamad pommitamispäevad varjendis. Raskemad haiged, keda polnud võimalik sinna viia, tõsteti voodite ja aparaatidega koridoridesse. Ikkagi kahekordsed seinad kaitseks.

Peaarst ütleb, et sellistes tingimustes oli “ebamugav töötada”.

“Ootame sooja ilma ja võitu,” lisab ta. “Olukord on tasapisi paremaks läinud.”

Selle all peab ta silmas, et elekter on tagasi ning haigla esimesel korrusel on juba vesi tagasi. Kanalisatsioon töötab. Sooja söögi ja leivaga on kergem. Põhilisi medikamente jagub. Suurim mure, et sooja veel pole. Tšernigivi peamise soojuselektrijaama tampis Vene armee põhjalikult sodiks.

Alates sõja algusest ei võta haigla vastu plaanilisi haigeid. Antakse ainult vältimatut abi. Kõige kriitilisemal päeval toodi haiglasse 14 haavata saanud linnaelanikku.

Peaarst Viktor Janhold rõntgeniosakonna ees, mille purustas Vene rakett. Foto: Ain Liiva

Märtsi keskel sai keset päeva raketiga pihta 3. haigla röntgeniosakond. Hiljuti rohkem kui miljoni euro eest ostetud röntgeniaparaadist ja tomograafist jäid ainult tükid järele. Ilmselt oleks sama saatus oodanud ka kahte sel päeval tööl olnud osakonna arsti, aga õnneks olid nad mõlemad mõned minutit varem välja läinud. Raketilöögi ajal oli haiglas saja haige ümber.

Tšernihivi kesklinnas asuv kohaliku jalgpalliklubi Desna staadioni saatus näitab, et Vene armee loogikast on võimatu aru saada.

Suur staadion on põhjalikult segi pekstud. Peale märtsi algul toimunud õhurünnakut loeti staadionil ja selle ümbruses kokku üheksa lennukipommi kraatrit. Staadionil ega selle ümbruses ei asunud kohalike sõnul mingeid Ukraina armee positsioone. Lihtsalt, tahame ja teeme teile ühe olulise koha maatasa, sest lõhkuda me oskame.

Tšernihivi Desna staadion purustatud tribüün, mida tabas lennukipomm. Foto: Ain Liiva

Staadioni ühte tribüüni sisuliselt pole enam. See sai otsetabamuse. Jalgpallimurul tuleks mängu alguse puhul pall kõige pealt alt üles lüüa, sest keskväljaku asemel haigutab pirakas pommiauk, kust isegi pikk Joonas Tamm välja ei paistaks.

Tšernihivi Desna staadioni keskväljakut tabanud lennukipomm. Foto: Ain Liiva

Joonas Tamm sellepärast, et üle-eelmisel hooajal oli just see puruks pommitatud staadion tema koduväljak, kui ta mängis Tšernigivi Desna eest.

Sisuliselt puruks pommitatud tribüünist on enam-vähem terveks jäänud ainult üks nurk. Selle all asub poksisaal.

Poksisaali ühes seinas haigutab auk. Saalis on külm nagu õues. Sellest hoolimata peseb treener Mihhail Kostjušok (62) saali põrandat ning lubab järgmisel päeval korraldada vanematele poistele esimese treeningu peale pommitamist.

“Ma ütlen teile ausalt, ma hakkasin nutma, kui ma nägin seda. See oli sama nagu mulle oleks noaga südamesse löödud,” räägib Mihhail, kes on selles saalis treene andnud viimased 28 aastat. “See oli mulle nagu kodu. Ma ei tea, kuidas edasi elada. Selge see, et see tuleb kõik siin lammutada ja ehitada uus saal.”

Tšernihivi staadioni poksisaali treener Mihhail Kostjušok teeb trenni purustatud seina ees. Foto: Ain Liiva

Edasi aitab teda elada see, et ta koristab varemeid, peseb põrandaid ning proovime kõige kiuste oma poistest ja tüdrukutest meistreid teha.

Lahkudes lubab ta oma 13-aastasest tütrest teha olümpiavõitja. Jätke see perekonnanimi meelde – Kostjušok.

Promõslova tänaval sai selles samas kurikuulsas 15. märtsi õhurünnakus rängalt kannatada üheksakorruseline elumaja. Maja sai raketiga pihta, peale mida plahvatas majas gaas, mille tagajärjel põlesid majas pooled korterid. Imekombel ei hukkunud rünnakus keegi. Inimesed jõudsid enne gaasi plahvatamist majast välja joosta. Aga maja kõik 170 korterit muutusid ühe hetkega elamiskõlbmatuteks.

Promõslova tänaval peale õhurünnakut põlema läinud maja. Peale pommitabamust plahvatas seal gaas. Foto: Ain Liiva

“Me jooksime kõik siin aluspesus välja,” räägib majaelanik Nadežda. “Jaa, keegi surma ei saanud, aga kas te teate, mida me siin kõik tunneme? Seda ma ütlen, et peale sõda satume me veel kõik haiglasse, sest märkamatult see mööda ei lähe.”

Nadežda tegeleb pealtnäha absurdse tegevusega. Ta istutab suure hooga teisele poole ära põlenud maja roose. Ütleb, et see rahustab närve ja viib vähemalt istutamise ajaks mõtted mujale.

Kõige rohkem ajab teda närvi see, et keegi ei tunne linnavõimudest huvi, kus need koduta jäänud inimesed elavad ning see, kuidas jagatakse humanitaarabi.

“See on naeruväärne. Meid on jäetud saatuse hooleks. Ma ei tea mitte midagi, mis saab. Mitte üks ametnik ei ole meie juures käinud,” räägib ilmselgelt ärritunud Nadežda, kes elab tuttava juures samas lähedal. “Kas te üldse saate aru, mida tähendab 67-aastaselt ilma jääda kodust ja kõigest muust?”

Nadežda istutab teisel pool purustatud majapoolt närvide rahustamiseks roose. Foto: Ain Liiva

Humanitaarabi jagamise kohta kurdab ta, et eelmisel päeval seisis ta abi järjekorras kuus tundi ja sai kaks pakki makarone, ühe paki mahla, ühe konservipurgi ja pool leiba. Pool leiba inimese peale kaheks päevaks on praegune leivanorm Tšernigivis.

“Mis sa hädaldad. Tasuta ju jagati. Kui ei taha, siis ära võta,” torkab Nadeždale mööduv vanamees.

Tšernigivis on avatud ainult mõned poed ja nendegi taga on viie-kuuetunnised järjekorras. Rõhuv enamus linnaelanikest sõltuvad praegu täielikult humanitaarabist, mille pikki järjekordi on linnas näha kõikjal.