AK LAUPÄEVANOVELL ⟩ Minu unistuseks jäänud ametid

Novell Foto: Mark Antonius Puhkan

Läbi nooruse on mu peas mõlkunud mitmeid mõtteid, kelleks saada. Kolme­aastasena olin kindel, et minust saab arst, ja seetõttu nägi mu mängunurk välja nagu laatsaret: kolm nukku, puuhobune ja tädipojalt välja lunitud auto, millel puudus üks ratas, olid mul kõik hoolikalt sidemeisse ja marlisse mähitud – polnud võimalik aru saada, milline neist on nukk, auto või hobune.

Hügieeninõuetest kinni ­pidava arstina oli loomulik iga päev oma patsientidel sidemeid ehk ­pindesid vahetada. Kui ennast külla asuta­vad tuttavad küsisid mu emalt nõu, mida kingituseks tuua, siis oli alati ühene vastus: rohkem ­marlit ja eri laiuses pindesid! ­Emale see asi ei meeldinud, sest meie ­niigi väike tuba, kus me kahekesi ela­sime, jäi sellest aina kasvavast ­kasutatud ja kasutamata marli- ja ­sidemetehunnikust veel väiksemaks.

Ühel päeval tuli haiglaelule aga järsk ja pöördumatu lõpp, mis sai alguse sellest, et oli saabunud suvi ja me emaga võtsime ette oma igasuvise traditsioonilise jalutuskäigu Kalamajast mööda Telliskivi tänavat Stroomi randa. Tollel saatuslikul hommikul oli rannas väljakannatamatu hais, mis tuli ühest hinge heitnud kajakast. Sellele lisandus veel ka mitte kõige puhtama merevee lõhn. Too tapvate lõhnade segu on tänaseni mu sõõrmete mälus alles.