Samal ajal kui linlased elavad kaasa, kas Jüri Ratas plaanib valitsusremonti ja kellest saab ERRi uus juht, ootab Ole Musting Põlvamaal juba rohkem kui poolteist kuud, millal Ukrainast tellitud 20-tonnine maisikoorem ükskord kohale jõuab. Ta ei tea, kus see on ja mis sellest on saanud. Aga tema poole tuhande pealine veisekari tahab süüa.

See ei ole ükskõik, mida neile nina ette anda. «Lüpsilehm on tippsportlane, ilma naljata,» ütleb Musting (40). «Söötmine peab olema väga täpselt paigas.»

Tavaliselt kulub ainult nädal, kuni söödalaadung Ukrainast rekaga kohale jõuab. Ühest autokoormast söödast jätkub enamasti üheks kuuks.

Kuid see pole Mustingu ainus probleem. Isegi mitte suurim probleem.

Tema ja teiste Eesti talunike probleemidest, kasvatagu nad karja või põllusaadusi – Musting teeb mõlemat –, võib saada kogu Eesti, terve maailma probleem. Kui loomasööta ja põlluväetisi enam ei saa või saab hingehinna eest, kui kütuse ja elektrienergia hinnad on juba kihutanud ennenägematule tasemele, kui töökäsi pole võtta, paku neile kas või Eesti keskmist palka, kui laenud ja liisingud ootavad maksmist – ega hea põllumajandustehnika ole nii odav nagu sõiduauto –, saab talunike jaks viimaks otsa, tekib toiduainete defitsiit ning hinnad turul ja kauplustes sööstavad uutesse kõrgustesse. Selline on loogiline perspektiiv.

Võiks arvata, et Musting, kahe lapse, 9- ja 18-aastase isa, on tulevikku vaadates masenduses. Masenduses, mis on sama must, nagu on varakevadel tema 450 hektarit haritavat maad.

Kommentaarid (1)
Copy