Skip to footer
Päevatoimetaja:
Uwe Gnadenteich
+372 666 2071
Saada vihje

EESLIINIL Eesti autod Ukraina rindele

Poola-Ukraina piiril. Fraternitas Estica ümber koondunud sõpruskond toimetab Ukraina rindele autosid.
  • Eesti vabatahtlikud viivad Ukraina võitlejatele rindel vajaminevaid autosid.
  • Kui ruumi on, pakitakse masinad ka vajalikku varustust täis.
  • Poola poolel saab hakkama tunniga, kuid Ukraina piiril venib ja venib.

Eestlased ostavad, otsivad, teevad autod Eestis korda ja sõidutavad ise Ukrainasse. Postimees käis ühe sellise sõpruskonnaga Ukrainas kaasas.

Üliõpilaskorporatsiooni Fraternitas Estica ümber on koondunud sõpruskond, kes tarnib otse Ukraina võitlejate kätte sõjas vajalikke maastikuautosid ja muud militaarvarustust. Idee autor on Lauri Koost. Enne sõda töötas ja elas Koost mitu aastat Kiievis. Sõja algushetkel oli ta puhkusel, aga tema Ukraina sõbrad ja kolleegid läksid riiki kaitsma. «Tundsin ennast abituna. Tahtsin midagi teha,» meenutab Koost esimesi emotsioone. Ühel hetkel võttis üks Ukraina sõber ühendust ja küsis, kas Lauri saaks aidata auto hankimisel. Ukrainlastel oli auto ostmiseks raha olemas, vaja lihtsalt abikätt kohale toimetamiseks.

«Ei tahtnud autot tühjana viia, mõtlesin, et teen Facebookis korjanduse,» räägib Koost. Lootus oli, et äkki saaks 500 eurot kokku. Teise päeva õhtuks oli aga juba 5000 eurot olemas, siis 7000, siis 9000, siis 10 000. Nüüd ei olnud enam küsimus auto täitmises varustusega, vaid sündis otsus, et ostaks ise ja juba kaks autot ning sõidutaks need Ukrainasse kohale. Nii see asi algas.

Tagasi tulles rääkis Lauri toimunust oma üliõpilaskorporatsioonis Fraternitas Estica. Mitu sõpra tuli ideega kaasa. Näiteks ettevõtja Sten Tikk, kes pani annetusteringi oma tuttavate seas käima. Ettevõtmine paisus mitmekordseks. Tänaseks on Ukrainasse viidud juba 18 autot. Sellel nädalal asuvad teele järgmised kaks treileritäit pick-up-maastureid. Lisaks on Ukrainasse saadetud generaatoreid ja muudki militaarvarustust.

Kõiki asju ei saa rääkida

Turvalisuse kaalutlusel kõiki nimesid ja nägusid, kes aktsiooniga seotud, näidata ja avaldada ei saa. Postimees kohtub ka ukrainlastega, kes autod eestlastelt üle võtavad. Ukrainlased ise on ehk muretumadki. Tulevad meelsasti kaamera ette ja naeravad: «Mida hullemat kui sõda meiega ikka juhtuda saaks.» Aga igaks juhuks, et ahelat mitte liiga avalikuks teha, pole vaja nende nimesid ega ameteid teada.

Abi Ukrainale

Ukraina aitamiseks:

Pro Patria Semper MTÜ,

konto EE311010011916490220.

Küsimus ei ole ainult otsestes ohtudes. Mingid kaotused tuleb niikuinii vastu võtta. «Olen juba arvestanud et Vene viisat ma enam kunagi ei saa,» möönab näiteks Tikk. «Aga kurjus, mis seal möllab, on nii suur, et tuleb midagi ette võtta. Sõda ei ole otseselt meie juures, aga naabri hoovis ta juba möllab.»

Lauri, Sten ja nende sõbrad pole ainsad, kes Ukraina sõduritele autosid viivad. Ühe portsu maastureid on saatnud muuseas ka Eesti riik. Eraisikutest on kõige tuntum autode Ukrainasse tarnija Ragnar Sass. Pipedrive’i müügiga miljonäriks saanud Sassi seovad Ukrainaga nii töö- kui peresidemed. Tänu sellele on Sassil isiklikke kontakte, mille kaudu jõuavad autod kohe action’isse.

Peale Sassi ja Lauri Koosti seltskonna on veel mõned, kes autode teemaga tegelevad. Rohkemal ja vähemal määral omavahel suheldakse ning koordineeritakse. «Kuid mingit tsentraalset organisatsiooni ei ole,» ütleb Sass. Pigem alt-üles-tegutsemine, vahel üksteist toetatakse, aga kõige tähtsamal kohal on kiirus ja paindlikkus. Sten Tikk räägib, et talle meeldib just selline viis. Võiks ju lihtsalt annetada suuremale organisatsioonile, aga siis liigub annetus ja annetuste eest ostetud kraam aegamööda ühest laost teise, kiiret pole kuhugi, enne kui lõpuks Ukrainasse jõuab.

Ettevõtja Sten Tikk viib Ukraina võitlejatele vajaminevaid autosid.

Lauri ja Sten teavad aga pea iga auto saatust, mille nad on Ukrainasse viinud. Näiteks see Volkswageni mikrobuss, mida Lauri seekordsel Ukraina-käigul juhib, läheb Zaporižžja tuumajaama personalile. Mazda neljaveoline kastikas, mille roolis Sten, jõuab Ukraina droonipilootideni. Lauri kontaktisik Ukrainas räägib Postimehele, et tema enda sõber töötab ühe drooniüksuse heaks. «Hull mees. Kihutab autoga, droon kastis, mööda rindejoont.»

Lauri, Sten ja nende sõbrad ongi keskendunud just autode viimisele. Loomulikult, kui ruumi on, pakitakse masinad ka vajalikku varustust täis. Kui Postimees kaasa sõidab, siis läheb üks auto Harkivi territoriaalkaitsele, ja kuna Harkivis on suur toidupuudus, laotakse auto äärest ääreni lastetoitu täis. Teises masinas on elektritootmiseks mõeldud generaator. Üldreegel on aga just see, et autod lähevad rindele. Ukraina võitlejate aitamine on esmatähtis. Kui lahinguväljal ebaõnnestutakse, kaotab ka suur osa muust abist mõtte.

Ukraina piiri lähedal Poolas kohtume ühe Ukraina sõbra Poola sõbraga, kes tõstab autosse paar kasti kuulivestide plaate – jälle näide ad hoc-tegutsemisest. Kellegi sõber tunneb kellegi sõpra, kellel vaja midagi Ukrainasse toimetada, ning Lauri ja Sten aitavad varustuse üle piiri. Samasugune sõprade võrgustik toimib ka Eestis. Lauri räägib, kuidas leidis tuttava tuttava kaudu automehaaniku, kes Ukrainasse viidavaid autosid üle vaatab. «Ja kui ta kuulis, milleks tema töö läheb, siis raha ta selle eest muidugi ei võtnud.»

 

Milliseid autosid Ukraina võitlejad vajavad?

Kõige enam vajavad ukrainlased pick-up-autosid, sest kastikad on rindel kõige väärtuslikumad, räägib Lauri Koost. Autokasti võib panna laskemoona, relvi, meditsiinitarbeid, kui vaja vedada haavatuid või sõdureid. «Nendega saab vedada Javeline ja NLAWsid,» ütleb Ukraina territoriaalkaitse eestlaste kontaktisik. Lisaks kastile on veel mõned nõuded autodele, mida ukrainlaste jaoks otsitakse. Diiselmootor, sest bensiiniga pole sõja­tsoonis midagi teha. Manuaalkäigukast. Vanemad mudelid ongi paremad, sest neis on vähem elektroonikat ja lihtsam parandada.

Eesti inimesed on üldiselt abivalmid, kuid on juhtunud sedagi, et püütakse hanitada. Näiteks pakuti kalli hinnaga maasturit, aga automehaanik, kes masina üle vaatas, ütles, et tal oleks häbi sellist autot ukrainlastele anda – täielik prügi. Küsimus ei ole luksuses, autodel ei peagi olema mugavusvarustust, kuid nad peavad töötama. Sõjas tule all olles ei saa lihtsalt keset põldu või maanteed seisma jääda.

Autodest, mida Lauri Koosti sõpruskond Ukrainasse viinud, on paar tükki annetatud, paaril juhul saadud allahindlust, aga enamasti on need ostetud kogutud raha eest. Peale Eesti on pick-up-maastureid käidud hankimas ka Soomest. «Tundrajahi jaoks kohandatud, aga sobivad ka zombijahiks Harkivi all.»

Eesti bürokraatia on samuti vastu tulnud. Salasõna «Abi Ukrainale» ja autoregistrikeskuses saab paberid kiiresti korda. Tõsi, Soomest ostetud ja Eesti kaudu Ukrainasse toimetavate autodega on olnud ametnikemaailmas rohkem piikide murdmist: teisest riigist tulnud autod, teistmoodi seadused, nii kiiresti neid Ukrainasse ei saa.

Seekordse reisiga viivad Koost ja Tikk kümme autot Ukrainasse. Autod tulevad kolmest kohast. Osa treileri peal. Osa juhivad mehed ise. Osa võtab tee peal veel varustust peale, kuid ometi jõuavad kõik masinad Poola-Ukraina piirile pooletunnises ajavahemikus – logistika paistab töötavat. Poola piiril tekib aga järsku probleem. Täielik ummik. Ei aita Ukraina territoriaalkaitselt saadud paberid, mis peaks asja kiirendama. Poola piirivalvurid laiutavad käsi, näitavad pikale autode rivile ja ütlevad, et kõigil neil on eripaberid ja kõik mõeldud Ukraina aitamiseks.

Piiriületamine paistab olevat õnneasi. Sten Tikk meenutab, et eelmine kord, kui autosid üle viimas käis (siis mindi küll teise piiripunkti kaudu), läks kõik palju kiiremini. Ainult tagasiteel Poola – Tikk sai küüti ühelt põgenevalt Ukraina vanapaarilt – tõmbasid Poola piirivalvurid nende auto erikontrolli. Põgeneval vanapaaril polnud küll eriti kraami kaasas. Lihtsalt paar pakki pelmeene, mõned kompotid ja neli kotti kartulit. «Kartulikotid Poola piiril konfiskeeriti,» meenutab Tikk tragikoomilist pilti. «Niimoodi siis alustati uut elu Euroopas.»

Ukraina piirivalve paneb pidurit

Seekord läheb kauem, aga teisel katsel varahommikul läheb piirijärjekord lõpuks liikuma. Poola poolel saab hakkama tunniga, kuid Ukraina piiril venib ja venib. Üks paber ja teine paber, siia on vaja tempel lüüa, siia on vaja allkirja, see blankett vaja täita ja mida veel. Ukrainast vastu tulnud kontaktisik vannub ka ise: «Ma ütlen, kui sõja kaotame, siis meie enda bürokraatia pärast.»

Lõpuks, neli tundi hiljem on esimesed autod üle piiri Ukrainas. Võtmed ja dokumendid vahetavad kiiresti omanikku. Mõned käepigistused, soojad sõnad. Uued Ukraina juhid hüppavad autodesse ja sõit riigi idaossa hakkab pihta. Lauri, Sten ja nende sõbrad lähevad jalgsi tagasi Poola, et samal päeval järgmised autod üle piiri aidata.

Siiamaani on ettevõtmine olnud õhinapõhine. Isiklik initsiatiiv, aeg ja raha. Kiire ja paindlik. Ometi möönavad eestlased, et sellisel kujul ei ole ukrainlaste abistamine ja sinna autode viimine jätkusuutlik. Kõigil on ju oma pere- ja tööelu, ei saa lõputult mööda Euroopa teid kimada, Eestist ja Soomest ise autosid otsida ning lõpuks Ukraina piiril passida. «Mõtleme, kuidas ettevõtmist skaleerida ning efektiivsemaks teha,» lausub Tikk.

Kommentaarid
Tagasi üles