/nginx/o/2020/03/09/12998982t1hec12.jpg)
/nginx/o/2022/05/13/14549838t1h0753.jpg)
- Vallad ei nõua ebaseaduslike hoonete lammutamist, sest kardavad kahjunõuet
- Sohiga ehitanu ei saa eeldada, et saab ehitise hiljem niikunii seadustada
- Jõelähtme teeniks uues mereäärses asumis ehitusmaa müügist 22 miljonit eurot
Värske kohtuotsus paljastab, mis võis ajendada riigikogulasi talvel randade täisehitamise seaduseelnõu letti lööma: Tallinna külje all asuv Jõelähtme vald soovib seadustada omal ajal sohiga randa ehitatud villasid, milleks tuleb ehituskeeluvööndit kitsendada nii paljudes kohtades, et keskkonnaamet ja nüüd ka halduskohus panid käe ette.
«Kaebame otsuse kindlasti edasi, see teema vajab lõpuni vaidlemist,» ütles Jõelähtme vallavanem Andrus Umboja (RE) Tallinna halduskohtu otsuse peale, mis andis õiguse keskkonnaametile. «Mida nende hoonetega siis teha?»
Jutt käib ärimees Anatoli Kanajevi ja endise vandeadvokaadi Viktor Kaasiku aastaid tagasi seadusvastaselt randa ehitatud villadest (mis pääsesid lammutamisest kohtuotsusega, sest vald oli seadust eirates neile ehitusloa välja andnud), advokaat Üllar Talviste abikaasa Mai rannamajast-paadikuurist ja veel mitme tuntud inimese ehitisest. Mõnd ebaseaduslikku hoonet nõustus keskkonnaamet seadustama ehituskeeluvööndit vähendades, kuid mitte enam neid.
/nginx/o/2022/05/13/14549846t1h9191.jpg)
Jõelähtme soovinuks lasta randa maju juurdegi ehitada. Uue elurajooni kinnistute müügist võiks teenida 22 miljonit eurot. Vald soovis keskkonnaametilt veel mitut järeleandmist, et see siis valla uude üldplaneeringusse raiuda.
«Halduskohtu otsus kinnitas, et keskkonnaamet tegi Jõelähtmel ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldudes kaalutud ja seadusliku otsuse,» kommenteeris kohtuotsust keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakra. «Looduskaitsehuvide eeliskaalumine ei tähenda avalikkusele tekkiva mõju tähtsuse pisendamist, nagu meile on ette heidetud. Vastupidi, ranna ja kalda kaitse ongi avalik huvi, sest tagab vaba juurdepääsu veepiirile igaühele, mitte vaid neile, kes saavad endale veekogu kaldal kinnistut lubada.»
Kohus pole amnestiaga nõus
«See on nagu maksuamnestia, mida kohalik omavalitsus tahtis teha,» hindas otsuse teinud Tallinna halduskohtu kohtunik Daimar Liiv. «Ma ei saa kohtunikuna ütelda, et see oleks kujunenud olukorras läbinisti vale, aga see peaks olema laiem ja parlamendi tasandil tehtav poliitiline otsus, millega niisugust asja ühe korra kindla ajavahemiku jooksul lubada. Teine pool on see, et seaduskuulekad inimesed pole saanud nii teha ja saavad seetõttu kahju.»
«Annan vallale au, et nad tulid oma soovidega ausalt välja ja näitasid ka ära, kus ebaseaduslikud ehitised on,» rääkis Liiv. «Ütlesid otse välja, et enamikul juhtudel nad ei taha neid lammutama hakata.»
Kohtuniku sõnul mõistab ta seda, sest kui teha sellise hoone omanikule ettekirjutus maja lammutada, oleks tal põhjust vallalt kahjutasu nõuda, sest omal ajal andis vald talle ehitusloa, seejuures mõnikord seadust rikkudes.
«Seaduse mõte on väga selgelt see, et selliseid otsuseid tehakse detailplaneeringuga ehk iga asja vaadatakse eraldi,» ütles Liiv.
Vallal on väga raske ära öelda tuntud ja mõjukale inimesele, kes ehk mingil määral kohalikku poliitikat mõjutab.
Tallinna halduskohtu kohtunik Daimar Liiv.
/nginx/o/2022/05/13/14549841t1h2e42.jpg)
Seetõttu otsustas kohus keskkonnaameti poolele asuda ja leidis, et looduskaitseseadust rikkuva ehitise omanik ei saa eeldada, et tal tekib kindel võimalus ehitis hiljem seadustada.
Vallale terendab siit vastasseis sõnakate ja varakate kodanikega, kes on omal ajal saanud vallast paberid, mille põhjal nad on veendunud, et ehitistel on püsimisluba.
«Ma pole nõus, kui väidate, et paadikuur on rajatud ebaseaduslikult,» ütles Mai Talviste. «Elamu telliti professionaalselt ehitajalt ja see ehitati tollal kehtinud seaduste alusel ja projekti järgi. Paadikuuri ajutist staatust pikendati nii, nagu kord on ette näinud. Kõik hooned on kindlustatud – kindlustusandja ei kindlusta ebaseaduslikke hooneid.»
/nginx/o/2022/05/13/14549848t1hfe55.jpg)
Valla andmetel kehtis ajapikendus siiski vaid 2008. aastani. Järgmiseks pikendamiseks oleks vaja keskkonnaameti luba, mida pole.
Talviste väitis Postimehele, et ei tea sellest midagi, et Jõelähtme vald ehitisregistrist puuduva rannamaja seadustamise eest kohtus lõvina võitleb. Vald aga teab, et pärast üldplaneeringu kehtestamist võib ebaseaduslike hoonetega probleeme tulla.
«Kohalikul omavalitsusel on väga raske teha negatiivset otsust, kui see puudutab tuntud ja mõjukaid inimesi, kes ehk mingil määral kohalikku poliitikat mõjutavad,» põhjendas kohtunik Liiv valla vastutulelikkust.
Seadustamiseks trahv
Liivi sõnul pole aga kindel, et selliste hoonete seadustamine uuesti ja veel tugevamalt päevakorrale ei kerki, kui selgub, et neid on igal pool ja väga palju. «Siis peab leidma inimliku lahenduse nendele, kes rikkumise on toime pannud või sellise kinnistu ostnud,» ütles Liiv.
Lahenduseks pakkus ta näiteks hoonete seadustamiseks makstava trahvi, mis vastaks rikkumise suurusele. «Kui ehitad miljonimaja, aga selle seadustamiseks oleks trahv 2000 eurot, siis see ilmselgelt ei oleks balansis.»
Kas veel praegugi on võimalik «Kaasikut teha» ehk vallalt saadud ebaseadusliku ehitusloaga heauskselt kibekähku maja valmis ehitada?
«Loomulikult on, keskkonnaametit on üks, omavalitsusi ligi 80, pole reaalne arvata, et amet suudaks kogu ehitust jälgida,» tähendas Liiv. «Kui omavalitsus eirab kooskõlastamise nõuet ja väga kiiresti ehitada, keegi ei kaeba ka, siis nii juhtubki.»
Skandaali saatel ehitatud ebaseaduslik suvila püsib
/nginx/o/2022/05/13/14549844t1h9487.jpg)
Keskkonnaamet algatas aasta alguses kaebuse peale menetluse ja laseb eemaldada Harjumaal Lahemaa rahvuspargis Hara külas mererannast riigimaalt illegaalse hoone, mis sarnaneb saunaga. 80 meetri kaugusel, alla 40 meetri veepiirist püsib aga ligi 20 aastat ebaseaduslik suvila, mille lammutamist ei nõudnud ametnikud ei siis ega nüüd.
«Asi on aegunud,» põhjendas keskkonnaamet suvila rahulejätmist. «Ehitise lammutamine on alati seotud kulu ja uue häiringuga looduses. Seetõttu peab niisugune otsus olema põhjalikult läbi kaalutud,» selgitas eluslooduse ja kalanduse järelevalve arendusosakonna peainspektor Piret Reinsalu.
Hoone on ehitisregistris kirjas kui kütteta rehetuba-paadikuur. Tegelikult seisab seal aga nüüdisaegne köetav palkmaja.
Selle suvila ehituse ümber lahvatas skandaal samal ajal, kui keskkonnainspektsioon kaebas kohtusse Kaasiku ja Kanajevi ebaseaduslikud ehitusload.
2003. aasta lõpus kirjutas Eesti Päevaleht keskkonna- ja vallaametnike ponnistustest kutsuda korrale advokaat Annemarie Kunila, kes lammutas Hara külas haruldase vana rannaküla palkhoone, et selle asemele püstitada uus maja.
Luba ei andnud selleks ei toonane Loksa vallavalitsus ega ka Lahemaa rahvuspark.
Annemarie Kunila ütles toona, et ei näe rehihoone lammutamises ja kokkupandava kataloogimajaga asendamises midagi seadusvastast. Kui ta uue elumaja ehituseks luba küsis, oli maa-ameti kaardi järgi vana maja asemel juba tühi plats.
Postimehel ei õnnestunud Kunilaga kontakti saada.
Kuusalu vallas on veel näiteid müstiliselt saadud lubadest ehitada ehituskeeluvööndisse. Kolga-Aabla külas on endise korvpallistaari Martin Müürsepa villa ehitatud sauna asemele. Külavanem Mait Kröönström ütles, et Müürsepp oli siiski heauskne ostja, kohalikke nörritas tema sõnul rohkem pumbamaja asemele paadikuuri pähe elumaja ehitamine – 21 meetrit merest.
«31-ruutmeetrisest puurkaevu pumbamajast sai ligi 64-ruutmeetrine elumaja! Küla pöördus valla poole (juristi koostatud kirjas on lehekülje jagu viiteid seaduste rikkumisele – Ü. H.), aga vald andis lõpuks nii ehitus- kui ka kasutusloa,» rääkis Kröönström Kuusalu vallaametniku vennale kuuluvast majast. «Keskkonnainspektsioon algatas isegi menetluse, aga see jäi lihtsalt soiku.» Inspektsioon leidis, et ehitusjärelevalve on kohaliku omavalitsuse pädevus.
Kuusalu vallavanem oli aastail 2007–2020 praegune põllumajandus- ja toiduameti peadirektor Urmas Kirtsi. «Ta ehitas selle valmis jube kiiresti, äkki kuu ajaga,» meenutas Kirtsi. «Tekkis dilemma, et kui vald kasutusluba ei väljasta, esitab ta vallale nõude.»
Leidsite, et pole mõtet nõuda lammutamist? «Valla eksimus, menetlusviga oli see, et me ei reageerinud ehituse alustamise teatisele,» tunnistas Kirtsi. «Arvasime, et aega on, et ega see ehitus nii kähku ka ei käi. Et teeme järelevalvet, kui on kasutusloa väljastus, siis vaatame, kas vastab projektile.»
Miks andsite kasutusloa, kuigi ehitis ei vastanud projektile: 44-ruutmeetrise paadikuuri asemel oli ligi 64-ruutmeetrine elumaja? «Arvan, et see olnuks tagantjärele tulekustutamine,» põhjendas Kirtsi. «Eestis on ehk mõni juhtum, kui on läinud valmis asja lammutamiseks. Meil pole püssirohtu, millega peale minna. Saad aru, et südame järgi nagu pole õige, aga kui mõistus appi võtta, on tühjad pihud.»
Kirtsi ei poolda omaaegsete seadusrikkumiste legaliseerimist ranna ehituskeeluvööndi 10–20 meetrini vähendamise teel, nagu neli riigikogulast pakkusid. «Kuusalu elanikuna, kes armastab liikuda looduses, ütlen, et, sõbrad, hoiame ikka ranna ehitistest vaba! Ei ole vaja ronida jalgupidi vette maja ehitama,» hindas Kirtsi.
Keskkonnaamet andis järele 19 kohas
«Otsusest võis jääda mulje, nagu kaotanuks vald kõikides punktides,» tähendas kohtunik, «aga oli päris palju kohti, kus keskkonnaamet veel kohtumenetluse ajal kooskõlastuse andis. Need piirkonnad polnudki nii väikesed ja näitasid, et keskkonnaamet oli võimalusel piisavalt paindlik.»
Rainer Vakra täpsustas, et amet andis järele 19 kohas, keeldudes ehituskeeluvööndi vähendamisest vaid seal, kus see oleks kaasa toonud olulise keskkonnamõju, piiranud tublisti avalikku juurdepääsu veepiirile või oli soov umbmäärane.
Näiteks võib randa püsima jääda palkmaja, mille ehitamiseks polnud omanikul isegi valla luba, keskkonnaameti omast rääkimata. «Riigikohus on öelnud, et kohalik omavalitsus ei saa lihtsalt öelda, et iga ebaseaduslik ehitis tuleb lammutada, alati tuleb kaaluda,» selgitas Andrus Umboja valla leebet suhtumist seadusrikkujasse.
«Kuna maja on seal mitu aastat olemas olnud ning avalik võim on olnud sellest aastaid teadlik, siis oleks vallal väga keeruline nüüd nõuda selle ehitise lammutamist ning ilmselt ei ole ka keskkonnaamet soovinud selle lammutamist nõuda,» lisas vallasekretär Leho Kure.
Ojulandi lauter oli viimane piisk
Küll menetleb vald praegu ekspoliitik Kristiina Ojulandi ebaseaduslikku ehitust. Maa-ameti ajaloolised kaardid näitavad, et mererannas asuvale krundile on kümmekond aastat tagasi kerkinud mitu uut hoonet.
/nginx/o/2022/05/13/14549842t1h7b88.jpg)
«2018. aastal on kehtestatud detailplaneering, kus on paika pandud, mida ta saab ja mida ei saa seadustada,» nentis vallavanem juba tehtud olulisi järeleandmisi.
«Ta pole esitanud kõiki dokumente, mida planeering ette näeb, seal on rikkumisi küll,» märkis vallasekretär.
«Tehtud on järeldokumendid, eks ehituse käigus ikka mingid hooned muutuvad,» selgitas Kristiina Ojuland. Ta tunnistas, et taastatud lauter erineb märkimisväärselt sellest, kuidas üks paadihoidmise koht välja näeb.
/nginx/o/2022/05/13/14549839t1hc8bc.jpg)
«See on suurem ja selle seadustamisega just praegu tegeleme. Kui mingid asjad on ebaseaduslikult tehtud, on suuremad, siis riigilõivu maksmisega on võimalik neid seadustada.»
Teiste hoonete ehitusload on Ojulandi kinnitusel olemas, sh vana maja asemele rohkem kui kolmandiku võrra suurema maja ehitamiseks. «Detailplaneeringu järgi on meil võimalik 30 meetrit kaldast ehitada veel 27 meetri pikkune hoone,» tähendas ta.
Ebaseadusliku ehitise seadustamine
- Ebaseaduslik ehk omavoliline on ehitis, mille püstitamiseks oleks olnud vaja taotleda ehitusluba või saata ehitusteatis.
- Kui omavoliliselt on ehitatud pärast ehitusseadustiku vastuvõtmist (01.07.2015), tuleb taotleda ehitusluba või saata teatis samadel tingimustel, nagu oleks pidanud tegema juba enne ehituse alustamist.
- Ehitis, mis on ehitatud enne 01.01.2003, peab vastama ohutusnõuetele. Ehitise ohutust hinnatakse ehitamise ajal kehtinud nõuete järgi.
- Ehitis, mis on ehitatud 01.01.2003–01.07.2015, peab vastama ohutusnõuetele ning lisaks detail- ja üldplaneeringule või projekteerimistingimustele.
Uus elamurajoon ajas suusad risti
Üks suurem valla ja keskkonnaameti tüliõun on uus Laheranna elurajoon, mida vald tahab rajada Ihasalu poolsaare rannametsa 22 hektarile. «Mõistlik on rajada piirkonda, kus on ühisveevärk, lasteaed, kool, kauplus,» loetles Umboja.
Vallavanem kinnitas huvi krundid maha müüa, et teenida raha taristu arendamiseks.
Näiteks läheb suviti avalik rannaparkla umbe ja vald sooviks teha ühe juurde. Kuna kool-lastead on puupüsti täis, võiks ehitada lisalasteaia.
/nginx/o/2022/05/13/14549849t1hccdb.jpg)
Elurajoon tõotab tulu: 0,6 hektari ranna eest küsitakse seal kandis ligi 600 000 eurot, rannast eemal maksab hektar 350 000 eurot. 22 hektari müügist võiks vald teenida 22 miljonit eurot.
Ehitushuvi on vallavanema sõnul suur: «Pidevalt küsitakse, kuhu ehitada saaks.»
Mida kohalikud uuest rajoonist arvavad? «Seni on olnud toetavad,» vastas Umboja.
«Konflikt kohalikul omavalitsusel loodusega teatud kohtades tekib,» kommenteeris kohtunik Liiv. «Nemad vaatavad seda, kuhu inimesed tahaksid elama minna. Mida rohkem tahavad, seda jõukam seltskond tuleb. Vallal on ka selge avalik huvi suunata asustus koolide ja sotsiaalobjektide juurde. Oma territooriumil inimasustuse ratsionaalne suunamine on omavalitsuse õigus ja kohustus ja selliste otsuste langetamist ei saa pahaks panna.»
Ranna ehituskeeluvööndi vähendamine polnud aga tema hinnangul siiski põhjendatud, mistõttu asus kohus keskkonnaameti poolele: «Valla peamine huvi sellel kinnistul on arendada tema omanduses oleval ranna- ja kalda kaitsetsoonis asuval kinnistul välja uus eramupiirkond ja sellega edendada eelkõige sinna elama asuvate inimeste erahuve kaunis looduslikus keskkonnas elamiseks. Vastustaja on õigustatult välja toonud, et selline huvi on ilmselgelt vastuolus avaliku huviga omada rannale ja kaldale vaba ligipääsu, kasutada ranna ja kalda (ka selle metsaala) puhkevõimalusi ning säilitada seal asuvaid looduskooslusi.»
Kohus juhtis tähelepanu ka tagajärgedele, mis tõenäoliselt kaasneksid, kui vald kõigis soovitud kohtades ehitusõiguse saaks või eraisikutele annaks: metsa kasutamine ja seni ainult looduslike takistustega piiratud ligipääs merele aheneks oluliselt.
«On üldteada, et maaomanikud on eriti oma privaatsuse tagamiseks veekogude ääres kasutanud mitmesuguseid ja sageli ebaseaduslikke meetmeid avalikkuse ligipääsu takistamiseks isegi kallasrajale.»
Kohtades, kuhu jõukamad kodanikud on randa maju ehitanud, on näha selle tagajärjed: krundid on piiratud võimsate taradega, teed tõkkepuudega ja ranna kallasrajale pääseb alles siis, kui elurajoon lõpeb.
«Suvel hakkab Tallinnast mass randadesse käima. Kui elamurajooni pargitakse hulk autosid ja hakatakse läbi kruntide randa minema, tekivad konfliktid. Lastakse õuele näiteks suur koer. Rannametsa mõte on, et rand jääks inimestele kasutatavaks,» kommenteeris Liiv.
Ehituskeeluvöönd põhjustab pidevalt peavalu
«Meil on 40 kilomeetrit rannajoont ja ehituskeeluvööndi teema on kogu aeg laual,» ütles vallavanem Umboja. «Kui saaksime ühe üldplaneeringuga lahendada küsimused, milleks tuleks teha 150 detailplaneeringut, oleks see suur samm edasi. Keskkonnaameti koormus väheneks – nad ei peaks menetlema iga detailplaneeringu taotlust eraldi.»
Vald hakkas üldplaneeringut menetlema kümme aastat tagasi, suur osa sellest ajast on kulunud jagelemisele keskkonnaametnikega. Vallal on aga kindel soov probleemide kuhi üldplaneeringuga ära lahendada, et pääseda pidevast vaidlemisest üksikjuhtumite üle, milles vald on korraga kahe tule all: ühelt poolt ehitushimuline maaomanik ja teiselt randa kaitsev keskkonnaamet.
Riigikohus on öelnud, et kohalik omavalitsus ei saa lihtsalt öelda, et iga ebaseaduslik ehitis tuleb lammutada, alati tuleb kaaluda.
Jõelähtme vallavanem Andrus Umboja (RE)
/nginx/o/2022/05/13/14549843t1h88e0.jpg)
Vallale teeb peavalu, et taotluse ehituskeeluvööndi vähendamiseks saab esitada alles detailplaneeringu menetluse lõpus. Kui keskkonnaamet keeldub, on omanik ja vald kulutanud juba omajagu aega ja raha. «Keskkonnaamet ütleb, et ei saa, ja kogu vaidluse raskus jääb kohaliku omavalitsuse kaela. Ega kodanik lähe kohtusse vaidlema keskkonnaametiga, vaid ikka kohaliku omavalitsusega,» tähendas Umboja.
«Üldplaneeringu koostamisel on võimalik ehituskeeluvöönd määratleda valla arengu eesmärkidest lähtudes – kuhu vald soovib uusi elanikke ja kuhu tahab jätta loodusliku ala,» seletas vallavanem. «Tellisime põhjaliku looduskaitselise uuringu (selle tegi üldplaneeringut koostav Hendrikson ja Ko), rand käidi läbi ja kaardistati, kus on looduskaitsealused taimed, kuhu saab ja kuhu ei saa ehitada.»
Vallavanem rõhutas, et soovib just üldplaneeringuga asjad paika panna, aga mitte kogu rannas ehituskeeluvööndit kaotada. Riigikogulaste talvist seaduseelnõu randade täisehitamise lubamiseks Umboja ei poolda: «Tuleb lähtuda looduslikust olukorrast, mitte rangest joonest.»
Ehituskeeluvööndi vähendamine 20 meetrile kasvatab tema hinnangul survet 20 meetri peale ehitada, mis on vallavanema hinnangul natuke üle võlli.
Keskkonnaamet peaks tema sõnul olema partner, kes juhib tähelepanu looduskaitselistele külgedele – kuhu ja miks ei saa ehitada.
Keskkonnaamet on siis lihtsalt vindi üle keeranud? «Jah,» vastas Umboja. «Hoiab jäigalt reeglitest kinni ega lähtu tegelikust olukorrast.»
Müstilised ehitustrikid Saaremaal
:format(webp)/nginx/o/2022/05/13/14549840t1hc6e4.jpg)
Saaremaalt pärit, praegu seal suvitava elupõlise jahimehe Arved Paju (82) jutu järgi algas tema kodukandis Liikülas rannaäärsete kruntide tekitamine ja keeluvööndisse ehituslubade hankimine, kui keskkonnaministriks oli Heiki Kranich (RE, 1999–2003). Sel ajal sai ehituskeeluvööndit vähendada vaid keskkonnaministri loal.
Paju ütles, et initsiatiiv hakata traditsioonilise suuruse ja kujuga mereäärsetest kinnistutest keeluvööndikrunte välja viilutama tuli mandrilt valda tööle tulnud maamõõtjal. «Tankistid!» hindas Paju kohalikke tegelasi, kelle kruntidest viilud välja lõigati ja kes need kärmelt värvikatele pealinlastele edasi müüsid.
Näiteks omandas riigiga tuuleparkide pärast kohtulahinguid pidav Harry Raudvere pisikese paatide randumise koha ja sai loa see suureks sadamaks ümber ehitada. Kohalik mees sai aga loa rand kämpinguid täis ehitada.
Paju rääkis, et kaks kohalikku said endale rannaäärselt «eikellegimaalt» erastada kaks 0,3-hektarilist krundikest. Seejärel tassisid nad Paju väitel kohale neli kivi ja ütlesid vallas, et seal olla olnud võrgukuur. Isegi kui oli, siis seaduse järgi oleks tohtinud sinna ehitada vaid sama suure kuuri, mitte aga suvila.
Ometi algatas Mustjala vald detailplaneeringu koostamise. Seejärel müüsid kohalikud need kaks krunti Hubert Hirve ja Pavel Gammeri maffiaprotsessis tuntuks saanud ja mõni aasta tagasi vanglas istunud Ardo Vilbrele.
Kruntide 2012. aastal kehtestatud detailplaneeringus seisavad kurioossel kombel kõrvuti sellised laused: «Uued hooned ei tohi olla suurema mahu ja gabariitidega kui olemasolevad.» (Neli kivi.) «Minimaalne maaüksuse suurus, millele antakse ehitusõigus, on 1,5 hektarit, rannas 3 hektarit.» (Kruntide suurus oli 0,3 hektarit.)
Veidi edasi seisab detailplaneeringus, et ranna ja kalda ehituskeeluvööndit on vähendatud, «kuna planeeringuga taotletakse suvemajade ehitamist ja olemasolevad kinnistud on väga väikesed, siis planeeringuga antakse ehitusõigus mõlemale kinnistule ainult ühe hoone jaoks, maksimaalse ehitusaluse pinnaga 90 ruutmeetrit, maksimaalse kõrgusega kaheksa meetrit maapinnast.»
Mida sellises tohuvabohus ehitada võib või ei või, selle lahendamine on nüüd Saaremaa vallavalitsuse kraes.