T, 5.07.2022

OTSE POSTIMEHEST ⟩ Raivo Vare: mida rohkem on gaasiga probleeme, seda kiiremini me sellest loobume

Ulla Länts
, ajakirjanik
Raivo Vare: mida rohkem on gaasiga probleeme, seda kiiremini me sellest loobume
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3

Rohepöörde esimesed suured eesmärgid peaksid olema saavutatud juba vähem kui kaheksa aasta pärast. Kas see on realistlik, sellest räägime Postimehe otsesaates majandusekspert Raivo Varega. 

Saatejuht on Ulla Länts.

Ukraina sõja kontekstis on suhtumine rohepöördesse kahetine, ühed ütlevad, et selle võib nüüd unustada ja teised jälle, et nüüd tuleb sellega eriti intensiivselt tegelda. Kellel on õigus?

Vaevalt, et esimestel on õigus, aga neil on ka oma loogika. Näiteks ei taheta rääkida, ega tunnistada seda, et tänase päeva seisuga on Ukraina sõjas emiteeritud CO2-te rohkem, kui on Euroopa mitme aasta kokkuhoiuprogrammides ette nähtud ja seda ei ole kellelgi võimalik takistada. Keegi täpset numbrit ei tea, esimese kuu tulemused loeti kokku ja siis oli number juba suurem, kui Euroopa plaanitav kokkuhoid. Nüüd on aeg edasi läinud, palju rohkem on põletatud naftahoidlaid ja naftatehaseid ning tekitatud plahvatusi ja põlenguid, nii et see pilt võib päris karm olla. Teisalt oli ju Venemaa tegelikult planeeritud Euroopas toimuva rohepöörde ülioluliseks komponendiks ja seda eelkõige läbi gaasitarnete. Euroopas valiti gaas algselt rohepöörde jaoks niinimetatud üleminekukütuseks. Kui Angela Merkelilt 2020. aastal küsiti, et see seab meid ju veel suuremasse sõltuvusse Venemaa gaasist, vastas ta, et sellest ei ole lugu, sest see on ajutine, see on ainult 25 aastaks ehk 2045. aastaks saame sellest lahti. Selline oli toonane nägemus, mis oli Saksamaal valitsev ja mis mingil määral mõjutab seda, mis toimub praegu seoses gaasiga. Nüüd loobume gaasist palju kiiremini, sest tuleb välja, et ka gaas, kuigi ta on kaks korda väiksema emissiooniga kui kivisüsi, on ikkagi saastav fossiil. Nii et nüüd me lahendame nagu kaks asja korraga. Ühtpidi on selge, et me vähendame sõltuvust Venemaast ja teiseks annab see tõepoolest võimaluse eemalduda sellest planeeritud üleminekuajast ja gaasist.

Venemaale kehtestatud sanktsioonid panevad üsna täpselt paika, millal tuleb täielikult loobuda nii Vene naftast kui gaasist, on see realistlik?

Tegelikult on see olukord ju ka stimuleerinud diskussiooni. Soov vabaneda Venemaa energiast poliitilistel põhjustel, on tegelikult stimuleerinud diskussiooni kütuste ja energeetikavaldkondade puhul, et kuidas seda teha ja see suunab meid rohelisema energia poole. Nafta puhul on ju praktiliselt saadudki enam vähem realistlik ajatabel. Jah, Ungari vaidleb vastu, sest temal ei olevat võimalik nii kiiresti üle minna muudele allikatele ja loobuda Vene naftast nagu ka Slovakkial, aga tegelikult on ka Ungari puhul räägitud, et nad tahavad juhust kasutades lihtsalt rohkem välja pressida. Tegelikult me teame, et loobumine on reaalselt võimalik. Tõenäoliselt suurem osa Euroopast suudab seda teha nafta puhul, kas selle aasta lõpuks või äärmisel juhul järgmise aasta jooksul. Gaasiga on olukord halvem. Gaasist sõltuvusse sattumine oli teadlik ja tahtlik Euroopa poliitika, mida ajas Saksamaa ja see tekitas nii suure sõltuvuse, et vaatamata kõigile jõupingutustele, ei ole täna sellest väljuda samasuguses ajagraafikus võimalik. Reaalne pilt on, et meil läheb aega 2027. aastani. Nüüd võib-olla tõmmatakse seda tähtaega ettepoole, sest Euroopa Liit teeb suuremat sorti plaani, mille kohaselt vähendatakse sõltuvust Vene gaasist juba selleks talveks kahe kolmandiku võrra. Me ju Eestis ka valmistume vedelgaasi terminali vastuvõtu võimekuseks. Kui oleme talveks Vene gaasist lahti saanud, hakkama tõenäoliselt vaatama rohkem alternatiivsete kütuste poole. Kui me aga kõige sellega talveks hakkama ei saa ja oleme tuleval talvel sunnitud piirama tarbimist, siis see ehmatab ikka nii ära, et edaspidi hakkavad kõik mõtlema selle peale, et polegi meil seda gaasi vaja, vaatame kuidagi teisiti. Kui meil tekib gaasi puhul Euroopas kriis, siis see omakorda stimuleerib mõtteviisi, vabaneda gaasist üldse.

Paraku on poliitikud kogu Euroopas hakanud Venemaa energiast lahti ütlema alles sõja tõttu, Venemaa poolne gaasi hinnaga manipuleerimine ei motiveerinud neid veel seda tegema.

Kahjuks on see nii. Midagi ei ole teha, kuna tegu on ju ka meie heaoluga. Euroopa on teadupoolest heaoluühiskond ja midagi pole teha, inimene maksimeerib oma heaolu seni, kuni saab ja suudab. Nüüd on lihtsalt tekkinud uus tasand, mida enne ei usutud ja mida tegelikult ei olnud rohepöördesse sisse kalkuleeritud. Kui me vaatame kogu seda arutelu, mis on olnud rohepöördega seoses kuni Ukraina sõjani, siis see ei sisaldanud mitte üheski asendis, mitte üheski riigis ega regioonis selliseid poliitilisi elemente, mis seonduvad sõjaga. See oli täiesti puhtal kujul viidud õhinapõhiseks, olles mõneti isegi vastuolus realistlike majandusootuste ja võimalustega. Nüüd aga ollakse sunnitud sellega arvestama. Piltlikult öeldes sundis see kõigile peale reaalse diskussiooni reaalsest olukorrast ja reaalsetest võimalustest. Loosungitest pärsi ellu jõuti kiiremini, kui oleks see juhtunud ilma sõjata.

Nii et sõda kiirendas rohepööret?

Võib küll nii öelda, aga sõja puhul on muidugi tegu selliste asjadega, mida on hakatud kutsuma tuntud nimetusega «must luik». See «must luik» on alati kuskil olemas, teda lihtsalt ei suudeta ette kujutada. Aga kui see ikkagi juhtub, tuleb olukorda kasutada ja siin tuleb appi järgmine sõnastus, mis ütleb, et ega head kriisi ei tohi raisku lasta. Kriisi, mis tekkis sõjaga seoses ja mis tegelikult sattus kokku mitme muu kriisiga, tuleks ära kasutada. Mõneti me seda ka teeme. Kõigi kriiside puhul on inimeste esimene reaktsioon, et kriis läheb mööda ja me jõuame varsti tagasi sinna, kus me olime. Tegelikult ei võimalda ükski kriis minna tagasi sinna, kus oldi enne kriisi. Ammugi mitte sellise komplekti puhul, kus on mitu kriisi korraga. Eestlased, kes on kohanemise maailmameistrid, peaksid ju olema nende seas, kes võtavad sellest õppust ning ei korda vana mantrat, et kohe läheb mööda ja saame vanale rajale tagasi minna. See ei käi ainult kütuste kohta, see käib kõikide asjade kohta. Üks kriis on praegu inflatsiooniline kriis tervikuna terves maailmas. Selle juurpõhjused ei ole meie teha, aga me peame sellega kuidagi toime tulema. Praegused hinnad on tulnud, et jääda. Seda lootust, et hinnad lähevad tagasi pandeemia eelsele tasemele, ei ole isegi mõtet hellitada.

Märksõnad
Tagasi üles