Miks on lahinglaskmised tähtsad?
Lahinglaskmised on kaitseväe jaoks ülimalt olulised, sest ilma nendeta jääks väljaõpe poolikuks.
Üldiselt jagatakse sõjalised laskeharjutused kaheks: relvalaskeharjutused ja lahinglaskeharjutused.
Esimene neist on suunatud individuaalsetele oskustele relvaga ümberkäimisel, ohutusele ja oskustele sihtmärki täpselt ja kiiresti tabada. Kõige lihtsamal kujul võib neid ette kujutada kui tiirulaskmisi, kus laskur harjutab kontrollitud keskkonnas laskemoonaga relvaga ümberkäimist, sihtmärgi tabamist, relvakasutusvõtteid, eri lasketehnikaid ja ennekõike ohutust.
Üldiselt iseloomustab relvalaskeharjutusi tõik, et need toimuvad üldjuhul tiirudes, kontrollitud keskkonnas, kus laskuril on võrdlemisi vähe liikumisi või on lubatud liikumised selgelt piiritletud. Lisaks väljastatakse laskurile laskemoon vahetult enne laskeharjutuse algust. Kokkuvõtvalt: pedagoogiline, kontrollitud tegevus, ülioluline, saavutamaks piisav oskustase edasisteks lahinglaskeharjutusteks.
Lahinglaskeharjutused on jätkusamm relvalaskeharjutustele. Sõjalise väljaõppe mõistes ainult relvalaskeharjutustest ei piisa, väljaõppe terviklikkuseks on vaja teha ka lahinglaskeharjutusi. Võib tekkida küsimus, mille poolest erinevad või millise lisandväärtuse annavad lahinglaskeharjutused, miks on need nii olulised.
Esimene ja kõige olulisem aspekt lahinglaskeharjutuste puhul on sõduri psühholoogiline treening. Nimelt viiakse sõdur lahinglaskeharjutustel keskkonda, kus senine relvalaskeharjutuste selgepiiriline kontroll näiliselt kaob. Sõdur on oma relva ja laskemoonaga väljal ning peab ise otsustama, kus ja kunas on õige relva kasutada, ning tegema seda ohutult ja õigesti. Seda tingimustes, kus teda ümbritsevad samasuguses situatsioonis üksusekaaslased.
Selle tagajärjel tekib sõduril kindlus eelneva väljaõppe edukuse ja enda võimete kohta relva õigesti ja õigel ajal käsitseda. Lisaks suureneb usaldus kaaslaste vastu ning üksuse kui terviku võime vastu koos tegutseda.
Teine põhjus, miks lahinglaskmised olulised on, seostub relvade tule mõjuga. Lahinglaskeharjutused võimaldavad sõduril näha ja ka tunda, milline on tema ja toetavate relvasüsteemide koondmõju sihtmärkidele.
Näiteks kuidas suurtükkide, miinipildujate ja tankitõrjerelvade tegevus tekitab olulise mõju sihtmärkidele. Või kuidas tänu eri relvade koondmõjule saab ülesandeid paremini täita. Lühidalt öeldes süveneb sõduril arusaam relvaliikide koostöö tähtsusest.
Erialaspetsiifilisi nüansse, mis muudavad lahinglaskeharjutused oluliseks, on veel. Mainin siinkohal vaid mõningaid neid: ülemate tegevus õigete (loe: ohutute) manöövrisuundade valimisel, eri relvasüsteemide tule mõju sünkroniseerimine lahinguväljal, lahingumoona käsitsemine nii väljal kui ka logistikaliinis jne.
Kokkuvõttes peab nentima, et lahinglaskeharjutused on sõjalises väljaõppes ülimalt olulised. Ilma nendeta on sõdur lahinguks halvasti ette valmistatud ja tema võime ülesannet täita väiksem. Ohutult ja õigesti läbi viidud lahinglaskmine annab üksusele viimase ja maksimaalselt reaalsusele lähedase kogemuse lahingkontaktist, tõstes üksuse valmidust sõjategevuses edukas olla.
Lahinglaskmised Siilil
19-20. mai, Saaremaal Tagalahel Mavrick-raketi laskmine õhust
23. mai, MLRS mitmikraketiheitjate laskmine kaitseväe keskpolügoonil, HIMARS mitmikraketiheitjate laskmine Saaremaal Undva lähistel
27-30. mai, reservpataljoni lahinglaskmised kaitseväe keskpolügoonil