Kõige olulisem algab sinust endast ja meie hoiakutest
2. jalaväebrigaadi ülem kolonel Tarmo Metsa sulandab reservi enesekindluse, kaitsetahte ja võitlusmoraali lahinguvõimeks.
Millised on sel nädalal alanud suurõppuse Siil eesmärgid?
2. jalaväebrigaad on õppuse Siil üks peaosatäitjatest. Õppus ei ole mitte esietendus, vaid peaproov. Ma loodan, et Eesti sõjateatris pole enam kunagi vaja esietendusi anda, aga valmis peame me olema.
Peaeesmärk on hinnata 2. jalaväebrigaadi lahinguvõimet.
Mida tähendab lahinguvõime hindamine – kuidas seletada seda lihtsatele inimestele, tädi Maalile ja onu Fjodorile?
Lahinguvalmidus on väga lai mõiste, mille võib lihtsustatult lüüa viieks pulgaks.
Kõik algab üksuste komplekteerimisest inimestega. Me toome kogu oma reservkoosseisu ühel ajal lahinguväljale, brigaadis peavad olema õiged inimesed reservjuhtide kui tegevväelaste teenistuskohtadel. Võitlejad peavad olema välja õpetatud. Üksustel peavad olema sõjavarud, transpordivahendid ja relvastus. Peavad olema lahinguplaanid, juhuks kui puhkeb sõda ja üksused peavad suutma plaane maastikul päriselt ellu viia. Arusaam üksuse lahinguvalmidusest koosnebki nendest elementidest.
Kui suur on õppuse jaoks suur?
Kõik 2. jalaväebrigaadi kümme allüksust on praegu täies koosseisus väljas, pluss brigaadi staap, koguarv ulatub seal 4500 võitlejani. Seda ei ole varem kunagi tehtud. Siil 2022 ise on kolm korda suurem ja osa õppusest toimub ka mujal Eestis, mitte ainult Lõuna-Eestis, kus oleme meie.
Mida loodate õppuselt õppida?
Kaardistada, milline on meie suutlikkus tervikuna formeerida. Kui kiiresti saame brigaadi riidesse, varustatud ja lahingualale. Me oleme seda alati teinud väiksemate üksustega.
Ootame tuhandeid reservväelasi. Tulevased reservväelased ehk siis 1500 ajateenijat on praegu väljaõppel Võrus, Tapal ja Jõhvis ning koos tegevväelaste ja reservistidega peavad nad sulanduma lahinguvõimeliseks rusikaks. Tugevaks rusikaks.
Aga kui esimese korraga välja ei tule?
Kui midagi ei toimi, siis saame parandada kõigepealt väljaõpet, ja kui sellest ei piisa, ka protseduure ja struktuure.
Kas see siin on nüüd seotud sellega, mis hakkas peale Ukrainas 24. veebruaril?
Otseselt ei ole, sest Siil 2022 oli aastaid varem kavandatud, isegi õppuse lõpp-planeerimiskonverents toimus enne 24. veebruari.
Aga sõda Ukrainas on toonud kaasa plaaniväliseid muutusi. Näiteks otsustas Ühendkuningriik üht pataljoni lahingugrupi osist Eestist mitte välja roteerida ning tõi teise pataljoni osise lisaks.
Kohale jäänud täiendav üksus osaleb õppusel 2. jalaväebrigaadi koosseisus ja me saame lisaväärtusena soomusüksuse. Saame harjutada koostööd liitlastega, teha täpselt seda, mida teeksime ka kollektiivkaitse rakendumisel.
Miks kaitsevägi ei piirdu harjutamisega keskpolügoonil, et meie igapäevaelu vähem häirida?
Pandeemia tõttu oleme kaks aastat järjest harjutanud piiratud võimekusega, reservi kaasamata ja kaitseväe keskpolügoonil. Harjutada tuleb nii, nagu me plaanime sõdida, päris inimestega päris maastikul ja brigaadina. Igas lahingufunktsioonis, alates luurest kuni juhtimiseni välja.
Soomlased on kogu oma territooriumi aastakümnete jooksul läbi harjutanud. Kas meil on sama plaan?
Peame siin lõunapiirkonnas harjutama kohas, kus me tõenäoliselt võitleme ehk siis Väikese Emajõe jõejoonel.
Mis on sel Siilil teistmoodi, kui oli 2018?
2. jalaväebrigaad harjutab Põhjadiviisi koosseisus, kuhu oleme juba kaks aastat kuulunud. Õppus ei ole mitte ainult riigisiseselt rahvusvaheline, vaid on ka piiriülene koos Läti relvavendadega. Nende õppus Namejs on põhimõtteliselt samalaadne meie Siiliga ning õppuste ala meie naabrusest kuni Riiani välja. Meie brigaadi naaber lahingurivistuses on Zemessardze Vidzeme brigaad.
Kevadtorme ja Siile on iseloomustatud ajateenijate küpsuseksamina. Mida see tähendab?
Küpsuseksami teevad meile vastased, kui julgevad. Praegu on ikkagi peaproov, mille üks eesmärk on ka heidutada. Eesti väljaõppe süsteem loob ajateenistuse viimastel nädalatel pataljoni koostegutsemisvõime ja sel aastal Siili raames brigaadi koostegutsemise võime.
Olen kaks aastat rääkinud ajateenistuse lõpus ajateenijatest tulevaste reservjuhtidega ning küsinud tagasisidet. Ülioluline on reservi enesekindlus, kaitsetahe, moraal, võitlusvõime üldistatult.
Kas Venemaal on üldse millegagi meid ähvardada? 76. õhuründediviis Pihkvast või 138. brigaad Kamenkast on Ukrainas korralikult läbi hekseldatud.
Venemaa üritab hirmutada ja võimendab irratsionaalset käitumist, ähvardades, mis kõik hakkab juhtuma. Kui vaadata neid antistaare teisel pool piiri, Sahharovat, Solovjovi, Kisseljovi ja teisi, siis oleme kuulnud, et järgmisena võtavad nad kohe ette Poola ja Baltimaad. Aru ma ei saa, et kui te tahate nüüd terve NATO vastu sõdida, siis kuidas ja millega.
Odessiitide hulgas levib dialoogi võtmes nali kahest juudist, kes arutavad, kuidas Ukrainas Venemaa ja NATO sõdivad. Üks juut küsib teiselt, kuidas läheb, siis loetakse puruks lastud Vene tankid, uputatud laevad ja tapetud kindralid kokku ning küsimusele, aga kuidas NATO-l käsi käib, vastab teine, et NATO ei ole kohale jõudnud ega lahingusse astunud.
Midagi ei saa ju välistada ja meie kohus on valmis olla. Rakette tundub Venemaal jätkuvat. Aga sellisel kujul, nagu me arvasime veel paar kuud tagasi, Venemaal lahinguvõimsust kindlasti piiride taga ei ole. Tundub, et ei olnud väga ka varem.
Kas oskate tuua mõne lihtsa ja ilmeka näite?
2014 taasloodi 1. kaardiväe tankiarmee. Mis selle eesmärk oli? See oli ju Vene Föderatsiooni ja Lääne sõjaväeringkonna nii-öelda odaotsaüksus, mis pidi liikuma otse Euroopa südamesse läbi Poola. Tont võtaks! See maailmas ilma analoogideta odaots jäi ju nüüd Tšernihivisse ja Harkivisse kinni. Armeekomandör kindralleitnant Sergei Kisel pandi koduaresti.
Multifilme, propagandat ja bluffi on Youtube’is ning Vene teles piisavalt, aga küll tõde välja tuleb. Ma ütlen veel kord, et vastast ei tohi kunagi alahinnata, aga ega nüüd kõike esitatud kujul uskuma jääda ka ei tohi.
Venemaal on ressurssi, sõjarauda ja mobiliseerimisruumi ju metsikult.
Alalises valmiduses üksused on saanud kõvasti rappida. Üldmobilisatsioon tõenäoliselt mingit suurt muutust Ukraina sõjateatrisse ei too. Tõenäoliselt on uute värvatute moraal veel madalam kui praegustel üksustel.
Väljaõppeks ei piisa nädalast või kahest, vaja on kuid. Uuralite tagant võib rongide kaupa rauda vedada, aga ega siis relvad ei sõdi. Kolm tanki on kolm tanki. See ei ole tankirühm. Raudteeplatvormilt maha võetavad 31 tanki on 31 tanki, mitte lahinguvõimeline tankipataljon ja nii edasi.
Kuidas hindate Vene vägede juhtimist ja kontrolli?
Välksõda kukkus läbi. Vene kindralid tahtsid taas imiteerida lääne kontseptsiooni, aga tegid seda sisu mõistmata ja kõike vene moodi. Tõenäoliselt üritasid parimat, aga välja tuli nagu alati.
Tõenäoliselt oli käsk antud nii vara, et seda ei olnud enam võimalik lahinguväljal madalama taseme ülematel kohandada. Ja sealt tekib vahe sisse: isegi kui Vene komandör näeb lahinguväljal võimalusi, siis ta ei julge otsustada ega ka kolm või neli taset kõrgemate ülemate käest küsida, kas võib midagi teistmoodi teha. Sest milleks mõelda, kui on mõeldud. Ja siin ongi põhimõtteline vahe Vene ülemakesksel juhtimisel ja meie ülesandekesksel juhtimisel.
Ülema operatsiooniplaani loogikast peaks ikka vist aru saama?
Nojah. Ja see, et Vene väed seal piiri ääres kaks kuud enne sõda harjutasid ja ühel hetkel said käsu Ukraina piir ületada, võis tulla üllatusena. Tõenäoliselt oli terve mõisameeste laager nende enda armee aastapäeval purjus ja selgeid plaane kindlasti polnud. Lihtsalt öeldi, et pange nüüd sõjamasin rullima, ja välja tuli ka selline pehmelt öeldes mastaapne kobarkäkk. Õnneks.
Miks juhtimine ei töötanud?
Sõjatandri ühtset juhtimist ei olnud. Tegutseti oma rindelõikudes. Puudus logistika. Pataljonide lahingugruppide juhtimine, lahingutoetus ja lahinguteenindustoetus ei toiminud. Tuleülesandeid ei koordineeritud.
Aga kui me vaatame, milliseid sihtmärke ja mis eesmärgil tabati, kui palju mööda lasti, siis tundus see kõik kaootiline. Võib-olla on ka Vene tehnoloogia maha jäänud. Juhtimine ja koordinatsioon lahinguväljal tegutsevate naabrite vahel, kes kõik oma lõikudest sõda peavad, on ka jätkuvalt väga kehvake.
Iga ohvitser õpib ja õpetab samal ajal, olles õpilane ja õpetaja. Kes on teie eeskuju?
Esimesed eeskujud tekkisid ikkagi ajateenistuses. Argo Näkk oli piirivalve õppekeskuses väga asjalik instruktor ja hiljem sissikompanii ülem. Mul on tänaseni meeles, kuidas ta meeskonda haldas ja hoolitses, pluss see, mida ta õpetas, kuidas ta õpetas.
Olin Kaitseväe Akadeemias õppejõud ja viisin läbi kompanii tasemeõpet, siis tuli Argo Näkk täiendõppele. Ma vaatasin talle otsa, ütlesin, jumal tänatud, et see nii läks. Sina olid mu üks esimesi väga häid õpetajaid ja ma saan sulle nüüd midagi tagasi anda.
Iga kogemus karjääriredelil eri keskkondades, on see siis rahvusvaheline sõjaline operatsioon, välisteenistus või teenistus kodus, staabis või allüksuse ülemana, on väärtuslik. Väga palju inimesi on jälje jätnud ja iga päev õpid kelleltki midagi.
Mul on õnnestunud praeguse kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Heremiga pikalt koos teenida.
Tal oli juba kapteni ja majorina suure pildi nägemise võime. Ta oli teistest peajagu üle, mina sellisel kujul ei osanud vaadata ega näha, aga pidin ka seda tema kõrvalt õppima. Heremi määramine suhteliselt noore ohvitserina kaitseringkonna ülemaks ei tulnud üllatusena.
Kas ta oli loomingulisem kui teised kaitseringkondade ülemad?
Ta mõtles oma ajast ees. Väga head keskmikud seda ei suutnud.
Ta vaatas mulle otsa ja ütles, et meie ülesanne on küll kirjeldatud, antud ja kõike muud. Me võime teha ja peamegi tegema seda, mis on ette antud. Samas eeldab ühe kaitseringkonna, millel on märkimisväärne piir Vene Föderatsiooniga, ülemaks olemine, et peame tegema rohkem ja harjutama olukordadeks, mis võivad meid ees oodata. Ja kuna samasse suvesse jäi ka Venemaa sõda Gruusias, ei olnud mingeid küsimusi.
Milline on hea sõdur?
Me kõik oleme sõdurid, sõltumata ametikohast ja auastmest. Hea sõdur kõigepealt tunnetab ja tegutseb sõdurina ning alles siis vaatab, mis relvaliiki või väeliiki ta kuulub või mis spetsialist täpsemalt on. Hea sõdur ei distantseeru ega ütle kunagi, et see pole minu asi.
Milline on hea ohvitser?
Lisaks eetikale ja väärtustele peab ohvitseril olema tegutsemisjulgus ning julgus eksida.
Miks?
Sellepärast, et alates maast madalast peab asju katsetama ja proovima. Kohe targaks ei saa. Kooliraha tuleb maksta. Kogemust ei saa õppida, juhtimiskogemus tuleb omandada. Selleks on vaja aega.
Kas tark ülem lubab oma alluval ka natuke eksida ja talub mõõdukalt ebaõnnestumisi?
Just nimelt. Tegutsemisjulgus tähendabki seda, et sa ei ole piduriks, vaid otsid ja teed lahendusi. Lahinguväljal on nõudmised hoopis teised kui rahuajal. Isikuomadused on ülitähtsad. Millised on su tugevused ja nõrkused ning kas sinna peale annab nüüd ehitada sellist head sõdalast ja arendada sind sõdalase kultuuris.
Keskkond mõjutab väga palju, mõjutavad ka eeskujud. Inimesed, kes eest veavad ja hoolivad.
Aga kui ei ole innustavat head eeskuju?
Siis teeb sõdur ka nii palju kui vaja või natuke vähem. Ja ühel hetkel avastame, et keegi ei võta initsiatiivi ja meie üksused saavad lüüa.
Vaatame praegu võib-olla liiga vähe sinna isikuomadustesse. Peaksime valikuid tegema teatud teenistusastmetel ja ütlema, et sellele mehele tuult tiibadesse või siis mitte.
Kui pealehakkamist ja tegutsemisjulgust ei ole, siis tõenäoliselt ikka ei sobi. Ka staabitöö ei ole erand. Teenistuse iseloom armees eeldab otsustusvõimet ja juhiomadusi.
Härra kolonel, olete kaitseväe teenistuse ajal jõudnud tähtsad asjad läbi mõelda. Mis asi see müstiline kaitsetahe on?
Inimestel võib olla erinev arusaam kaitsetahtest. Kaitsetahe avaldub väga kummalistel viisidel ja kummalistel aegadel. Kaitseväelasena ma ei mõtle iga päev kaitsetahtele. Igapäevateenistus on suhteliselt rutiinne konveieritöö, valmistame ette sõjaüksusi. Sa tajud vastutustunnet, kohusetunnet, oma kohta organisatsioonis ja ühiskonnas.
Kaitsetahe tõuseb lainetena, kui maailmas midagi juhtub. Näen seda oma tuttavatelt ja sõpradelt, kes ei ole kaitseväega seotud. Inimestes tekib mingi ebakindlus. Näed, nüüd oli Gruusias selline asi, näed, Krimmis tehti selliseid asju. Inimesed tahavad olla kuidagimoodi kindlad, et see ei juhtu ka siin riigis, tema lähedaste või tema endaga.
Ja siis ta küsib endalt, mida teha, sealt tuleb enesealalhoiuinstinkt või hoolivus riigi vastu, ja ta ütleb, et tahab panustada. No seda me näeme praegu kaitseliidu liikmesuse kasvu kaudu.
Mida saaksime teha paremini, et meie kaitsetahe ei murduks?
Mulle isiklikult see paremini ei meeldi, sest paremini on vilets mõõdik.
Kuidas saavad lihtsad inimesed, tädi Maali ja onu Fjodor riigikaitsesse panustada?
Kui tädi Maali on viiekordses kortermajas elav üksik pensionär, kes viskab näiteks kurgipurgiga drooni alla, siis on ka Eesti kaitstud. Kui tädi Maali on näiteks maaomanik kusagil Väikese Emajõe joone peal ja seal tuleb õppus Siil ja ta ütleb, et palun, kasutage minu maad, on ka Eesti paremini kaitstud. Teeme praegu meeletuid jõupingutusi, et saaksime kooskõlastused nii riigi- kui ka eramaal.
Igaüks saab põhimõtteliselt osaleda riigikaitses, võib-olla pontšikuid, pannkooke pole vaja küpsetada…
Aga pirukaid kärbseseentega?
Okupantidele? Loodame, et seda ei lähe tarvis. Ma mõtlesin, et lubada oma maad kasutada või maksta makse korralikult, näiteks.
Kas just näiteks? Tädi Maali võib aidata vabatahtlikuna näiteks Naiskodukaitses või teha maskeerimisvõrke.
Aga onu Fjodor?
Onu Fjodor räägib oma korterelamu püstaku inimestele, kellel võib-olla pea asemel näiteks televiisor, et kuule, see ei ole ju ometigi tõsi, mida kesktelevisoon Moskvast räägib ja näitab.
Või kui onu Fjodor on näiteks teiste meestega Emajõe ääres kalal ja räägib kaaslastele, et mõelge ikka oma peaga, kuidas on võimalik, et ausa, Ukrainas mitte sõdiva Venemaa sõbrad on ainult Põhja-Korea, Venezuela, Valgevene ja Süüria. Kuidas see ikkagi niimoodi on läinud?
Kõige olulisem algab sinust endast, meie hoiakutest. Algab mõttest, mida sa saaksid ära teha, sest ega riigikaitse ei tähenda ainult päästikule vajutamist. Just nimelt, et see on nii lai mõiste.
Kas sõda Ukrainas on meid muutnud?
Muidugi. Meie inimesed pingutavad meeletult Ukraina abistamiseks. Mul on natukene häbi, tundub, et ma teen vähe. Vaatan televiisorit ja näen, mida tehakse Ukraina abistamiseks, mida teevad praegu inimesed, kellel ei ole mitte mingisugust kokkupuudet sõjalise riigikaitsega. Ostavad oma raha eest kokku džiipe, kiirabiautosid või mingeid muid asju ja saadavad Ukrainasse. Need on meie tavalised inimesed, kes seda teevad.
Aga ikkagi, mida teha, et kaitsetahe ei murduks täna, homme ja mingis järgmises kriisis, sest me ju ei tea, milline must luik meid juba seirab?
Ka see on märgilise tähendusega, kui mehed saunalaval räägivad Ukrainast ja ütlevad, et kurat võtaks, me peame selle sõja võitma, isegi kui see ei ole praegu meie maa. See kõik on juba arutelu kaitsetahte teemal.
Võiksime ühiskonnana rohkem mõtelda selle peale, mida me näeme ja millised on arengusuunad. Poliitikud peaksid olema sõnadega ettevaatlikumad. Viidatakse, et me selles sõjakeerises oma inimestele ei mõtle. Kokkuvõttes me ju mõtleme oma inimestele ka, eks ole. Kui sotsid ütlevad, et vaadake, kaitsetahe algab inimeste heaolust, siis ma ei usu, et oleme selle ära unustanud.
Euroopas käib suur sõda.
Usun, et igaüks tunnetab, kas oleme järele andmas oma elujärjes ja võib-olla ka sissetulekutes. Väärtusküsimus on tõusnud esiplaanile. Ja kui me kuuleme, et keegi räägib siin halvustavalt Ukraina sõjapõgenikest, siis see teeb praegu rohkem haiget kui kunagi varem.
Kas kapitalistlik heaoluühiskond ja SKT kasv ei ole mitte elus edasiviiv jõud?
Jah, praegu ütlevad väga paljud, et kütuse hind tõuseb, muud hinnad tõusevad ja heaolu on tähtis. Aga on veel midagi tähtsamat. Vabadus on tähtis. Meie väärtused on tähtsad. Ja kui me sinna ida poole vaatame, siis mõtleme, et meil läheb päris hästi.
Putin uhkeldas kunagi, et võtab kahe tunniga korraga ära Varssavi, Vilniuse, Riia ja Tallinna. Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi ütles, et isegi kui võtate, siis siin te ka surete. See tundus siis robustne väljaütlemine. Praegu enam mitte. See on osutunud prohvetlikuks, aga teises asukohas.
Kolonel Tarmo Metsa (48)
HARIDUS
Tartu 12. Keskkool, 1991
Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, kõrgem sõjakool
Balti kaitsekolledž, maaväe brigaadikursus
Balti kaitsekolledž, ühendväeliigi kursus
Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, kõrgem sõjakool, sotsiaalteaduste magister
Balti kaitsekolledž, kõrgem sõjaväelise juhtimisõppe kursus
TEENISTUSKÄIK
Eesti kaitsevägi, ajateenistus piirivalves, 1993–94, kehalise ettevalmistuse instruktor Eesti kaitsevägi,
Tartu üksik-jalaväepataljon, Kuperjanovi jalaväepataljon, rühmaülem Eesti kaitsevägi,
Tartu üksik-jalaväepataljon, kompaniiülem Eesti kaitsevägi,
Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, taktika õppejõud
Eesti kaitsevägi, kaitseväe peastaap, käsundusohvitser Eesti kaitsevägi,
Kirde kaitseringkond, staabiülem
NATO Kirdekorpus, J3/5 planeerimismeeskonna ülem
Eesti kaitsevägi,
2. jalaväebrigaad, reservjalaväepataljoni ülem
Eesti kaitsevägi, Kaitseväe Akadeemia, õppeosakond, taktika õppetooli ülem
Eesti kaitsevägi, 2. .jalaväebrigaad, brigaadiülem
VÄLISMISSIOONID
Kosovo rahuvalvejõudude ühendväestaap, operatsioonide juhtimiskeskus, maaväe suunaohvitser, 2005
Afganistani rahuvalvejõudude ühendväestaap, CJ3/5 planeerimisohvitser, 2014
TEENETEMÄRGID
Mälestusmedal «10 aastat taastatud kaitseväge»
NATO välismissiooni medal (Kosovo)
Rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides osalenu medal
Kaitseväe peastaabi eriteenete rist
Kaitseväe eeskujuliku teenistuse rist
NATO välismissiooni medal (Afganistan)
Kaitseväe pikaajalise teenistuse medal
Kaitseväe teenete rist riigikaitseliste teenete eest
Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste rinnamärk