24FEB24*
2012. aastal võttis kaitsevägi suuna eelkõige olemasolevate üksuste lahinguvalmiduse tagamisele ja loobus unistamast suurest armeest, mis kunagi valmis saab. Mõtteviisi muutus aitas keskenduda tegelikule vastasele, Vene Föderatsioonile, kust lähtuvat ohtu hakati reaalsemalt hindama.
Ebamäärane ohuhinnang «kunagi juhtuda võiv» kadus. Tulemusena mindi palju konkreetsemaks ka ajapiiril: valmis peab olema kohe, võitlema üksustega, mis olemas, ja kümne aasta perspektiiv jäi vaid planeerimise aluseks. Keskenduti rohkem neile üksustele, mida on kiiresti võimalik viia maksimaalselt võitlusvõimeliseks.
Venemaa käitumine on aga iga aastaga muutunud aina vähem ettearvatavaks ning võimalik agressioon aina reaalsemaks. Meie julgeolekukeskkonnas ei tohi ressurssi jagada mitme võime arendamise peale, mis kümne aasta jooksul korraga valmis saavad, olles kogu perioodi jooksul tegelikult kasutud. Kui ressurss on olemas, siis tuleb esimesest investeeringust kuni lahinguvalmiduse võimeni kulutada võimalikult vähe aega. Alles seejärel alustada järgmise arendusega. Arengu kiiruse peamisteks piduriteks on aga loomulikult raha ja taristu olemasolu, isikkoosseisu väljaõpe ja planeeritud ülalpidamiskulud. Kui eelarves raha ei ole, siis sel aastal ei saa mingi süsteemi tarne toimuda. Kui taristu ei ole valmis, siis ei ole mõtet relvastust Eestisse vihma kätte tuua. Kui relvasüsteemiga opereerimiseks vajalik isikkoosseis puudub, ei maksa aastateks raha lattu kinni panna. Kui soovitav uus võimearendus nõuab ülalpidamiskuludeks olemasolevate võimete arvelt summade võtmist ja seega nende nõrgestamist, siis tuleb tõsiselt kaaluda sellise tegevuse tegelikku kasu riigikaitsele.
24. veebruari sündmused näitasid ohtu väga reaalselt. Kurjus kogunes pika perioodi jooksul Ukraina piiri äärde ja hull diktaator Kremlis vallandas selle. Väga-väga paljud ei uskunud seda enne, kui 24. veebruari hommikul tõele silma vaatasid. Sõda Euroopas oli alanud.
Eesti valitsus otsustas aga juba jaanuaris ja täiendusena märtsis, et oht on sedavõrd nähtav, et sõjalises riigikaitses on mõistlik teha arenguhüpe. Kahe otsusega on eraldatud sisuliselt 800 miljonit eurot, mille kaitsevägi ja kaitseministeerium peavad muutma reaalseks sõjaliseks kaitseks järgmise kahe-kolme aasta jooksul.
Koostöös kaitseministeeriumiga oleme jõudnud mõttelise eesmärgini: võimed, mida nende otsuste valguses tuleb eelistada ja kiiresti välja arendada, peavad olema valmis 24. veebruariks 2024. Kaheaastane periood loob selgema raamistiku arendusele ja otsusele. Keskenduda tuleb eelkõige kaitseväe võitlusvõime tõstmisele tervikuna, mitte ainult selleks ajaks raha kulutamisele ja võimete loomisele. Lisaks tähendab see meie kaitseväe isikkoosseisu psühholoogilist keskendumist ja täiendavat pingutust järgmise kahe aasta jooksul. Meil on valida, kas kahe aasta pärast on meil tervikuna palju tugevam vägi, või oleme poolel teel, kui võimalik agressioon toimub. Mul puudub valik teisiti mõelda ja ma valin esimese variandi.
Nüüd konkreetsemalt. Esiteks peab kaitseväe tegutsemine ohu korral olema kiirem. See puudutab loomulikult ka reservväge. Sõjaväe kasutamise otsuste tegemine on raske ja see tehakse pigem selge ohu korral. See tähendab aga, et agressor on end piltlikult öeldes «piirile paigutanud» ja agressioon võib alata iga moment. Kiirus reageerida reservväe puhul sõltub iga sõduri teadlikkusest ja tahtest – olla kohe, ilma pikema jututa valmis oma rolli täitma. Mis tähendab, et järgmise kahe aasta jooksul peame lühikeseks ajaks kutsuma õppekogunemisele enamiku, kui mitte kõik sõjaaja üksustesse kuuluvad reservväelased. Peame alustama oma sõjaaja üksuste täpsemat planeerimist jao ja rühma tasandil. Nende ja suuremate üksuste ülemad peavad oma sõdureid hästi tundma, hoidma nendega sidet, et ohu korral kiiresti ja efektiivselt reageerida. Vastutus üksuse valmisoleku eest kandub just reservväelastele endile.
Teiseks peame arendama olemasoleva väe vastupidavust ja tugevust. Vastupidavuse annavad peamiselt kaotusi asendavad reservväelased ja laskemoonavarud. Esimestega oleme tegelenud juba aastaid. Laskemoonaga samuti, kuid valitsuse jaanuarikuu otsus eraldada lisaraha eelkõige moona ostuks parendab meie rahuldavat olukorda veelgi. Nüüdseks on kogu lisaraha juba lepingutega kaetud.
Kolmandaks hangime juurde tankitõrje ja lühimaa õhutõrje vahendeid nii brigaadidele kui ka maakaitsele. Järgmise kahe aasta jooksul suurendame kaitseväe sõjaaja koosseisu ligi 10 000 võitlejaga maakaitses, mis 2024. aastaks peab kasvama kokku 20 000 võitlejani. Tulejõu ulatuse seisukohalt tahame 2024. aastaks brigaadides relvastusse võtta kokku 24 iseliikuvat suurtükki K9. Need peaksid asendama praeguseid järelveetavaid 155 ja 122 mm haubitsaid, mis lähevad tõenäoliselt reservi. K9 Kõu peaks oma laskeulatuse (kuni 50 km), tulekiiruse ja hangitava täppismoonaga parandama tunduvalt kaitseväe tulejõudu. Vaadates veidi kaugemale, siis on 2026. aastaks Kõusid mõlemas brigaadis kokku juba 36. Lisaks Kõudele suurendavad kaitseväe tulejõudu 2024. aastaks nn varitseva õhuründemoona üksused. Nende laskekaugus ulatub veelgi kaugemale. Lisaks neile peab kahe aasta pärast meie relvastuses olema esimene üksus laevatõrjerakettidega Blue Spear laskekaugusega kuni 290 km, ja meremiinid.
Neljandaks peame tagama, et kõik mainitud vahendid oleksid võimelised tegutsema 24 tundi ööpäevas. Selleks võtame varustusse täiendavaid öövaatlusvahendeid. Olukorrateadlikkuse tõstmine eri meetoditega on samuti üks tegevus eelpool toodud ülesande täitmisel.
Viiendaks alustame võimalikult kiiresti veel kahe suure projektiga, mis kahjuks küll 2024. aastaks valmis ei saa. Nendeks on keskmaaõhutõrje ja mitmikraketiheitjate üksused. Viimaste tuleulatus küündib üle 300 km.
Eelpooltoodu on võimalik hangetega katta, sest raha on olemas. Hea uudis on ka, et meil on piisavalt taristut, et kogu varustus vastavalt nõuetele hoiustada. Veidi keerulisem on personaliga. Mõnikümmend inimest tuleb juurde värvata ja mõned inimesed ümber õpetada. Praegustel tegevväelastel tuleb aga tõenäoliselt pingutada rohkem kui varem. Seejuures muuta mingis mahus seniseid protseduure, mõtlemist, olema võimeline ümber õppima ja keskenduma tähtsale.
Ma ei ole kordagi maininud liitlaste panust. Ja seda teadlikult. Me peame ise käituma nii, nagu me ideaalis ootame liitlastelt. Siis saame ka koos olla palju tugevamad ning reageerida ähvardavale ohule jõuliselt ja veenvalt.
Kuid veel kord: meil ei ole muud valikut, kui tahame oma julgeolekukeskkonnale vastavalt oma riigi ja rahva kaitseks olla valmis juba praegu, kuid veel palju paremini 24. veebruaril 2024 ehk siis, nagu kirjutavad sõjaväelased NATO liitlasriikides, 24FEB24.
* Ajagrupp (Date-Time Group – DTG) on standardiseeritud, lühendatud kujul kuupäeva ja kellaaja esitamise viis NATOs, näiteks operatsiooniplaanides ja lahingukäskudes. Lühikese ajagrupiga märgtakse kuupäevad viisil: päev, kuu, aasta