Kõrgeima kiitusega piloodi päevaraamat
/nginx/o/2022/05/19/14562589t1h33ad.jpg)
Kindralmajor Vello Loemaa mälestusteraamatusse süvenemine teeb kindlasti targemaks iga sõjanduse, eriti õhuväe ja sõjalennukite huvilise.
Vello Loemaa alustab oma lugu Paide 1. keskkoolist ja Antoine de Saint-Exupéry 1966. aastal eesti keeles ilmunud kogumikust «Öine lend». Just lendamise ja lenduriks olemise poeetiliselt ilukirjandusse valanud Saint-Exupéry oli üks Järvamaa noormehe peamisi mõjutajaid, kes andis tuule tiibadesse tema unistusele saada reaktiivhävitaja piloodiks.
Pärast Komarovi-nimelise Jeiski kõrgema sõjalennukool lõpetamist hävituslendurina ja Gagarini-nimelise lennuväeakadeemia lõpetamist lendas Vello Loemaa 14 eri lennukitüübil, esimese, teise ja kolmanda põlvkonna reaktiivlennukitel.
Sõjalennukooli kiitusega ja lennuväeakadeemia kõrgeima kiitusega lõpetanud Loemaa libiseb oma mälestustes sujuvalt üle tolleaegsete noorte meeste ja eriti pilootide unistusest lennata kosmosesse. Ta jutustab ausalt tagasilöökidest ja edulugudest teenistuses, kirjeldab eluolu nõukogude lennuväes ning teenistuskohtades Venemaal, Ukrainas Lutskis ja Taga-Kaukaasias. Vello Loemaa viib lugeja endaga Moskva olümpiamängude eelsesse sisuliselt sõjaseisukorda Hiinaga ning kirjeldab kurjuse impeeriumi allakäiku.
Enam kui 22 aastaga saadud kogemus lenduri ja lennuväekoondiste juhina lubab arvata, et Loemaa teab peaaegu kõike Vene hävituspommitajatest, rindepommitajatest ning taktikast. Neistsamadest kurikuulsatest Su 24M-idest, mida ukrainlased oma õhuruumist parasjagu kütivad.
Vello Loemaa vaatleb nõukogude impeeriumi tõusu ja langust delikaatselt, aga mitte kiretult. Ta ei mõista kaasteelisi hukka ega solva kedagi. Jutustab viisakalt ja pieteeditundega, inimliku osavõtlikkusega.
Samasuguse pieteenditundega, aga kindlalt, nagu ta Eesti kaitseväe esimese operatiivülemana juhtis olukorda, kui esimesed sõdurid Iraagis haavata said ja nooremseersant Andres Nuiamäe 28. veebruaril 2004 Bagdadis langes.
Raamatu illustratsioonid ja lisad väärivad omaette arvustust. Kõikide lennukite joonised, millel kindralmajor Vello Loemaa on lennanud, fotod, lennukaardid, diplomid, lendude ettevalmistamise töövihikud, skeemid, diplomid ja nii edasi. Põnev, aga aega neelav.
/nginx/o/2022/05/19/14562588t1h302b.jpg)
Raamatus üles loetud kaasteenijatest lennuväelaste nimed on lihtsale tankistile ausalt öeldes küll mõnevõrra igavavõitu, aga see on osa Vello Loemaa lendurikarjäärist ning tõelist pühendunud lennundusfriiki võib selline detailsus hoopistükkis rõõmustada.
Elulooraamatuks seda ühte köidet veel pidada ei saa, sest päevaraamat peatub 1992. aastal, kui polkovnik Vello Loemaa 36. diviisi komandöri asetäitja ametikohalt Eestisse tagasi pöördus.
Rääkimata on Eesti kaitseväe ja õhuväe ülesehitamise lugu, piinlik kohusetäitjate aeg kaitseväe tippjuhtkonnas (kindlasti ei olnud see kindral Loemaa tegemata töö ega süü), välisteenistus Eesti sõjalise esindajana NATO juures ja Ühendriikides. Seda lugu tahan ma küll lugeda. Isegi väga, sest kindralmajor Vello Loemaa oskab kirjutada intelligentselt ja lugejale nauditavalt.
Vello Loemaa
«Sinisilmselt unistuse poole»
Argo 2021
528 lehekülge