Mind tõmbas korvpalli juurde adrenaliin ja võidutahe, ütleb kaheteistkümnendat hooaega Tartu esindusmeeskonnas mängiv Marek Doronin (29), kes teeb oma parimat hooaega ning kannab esimest korda talle usaldatud kaptenirolli.
Tellijale
Doronini tõmbas korvpalli adrenaliin
28. veebruar 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Neissaare käe all alustanud Doronin sattus korvpallitrenni viiendas klassis. «Enne käisin ka kergejõustikus ja jalgpallis, aga kuna ema mängis korvpalli, siis ta soovitas, et prooviksin kossu ka,» meenutab terve elu Tartus elanud Doronin ning lisab, et korvpall tundus algusest peale see õige.
«Kui esimest korda trenni läksin, siis oskasin juba sammudesse minekut ja mõlema käega natukene põrgatada. See kuidagi sobis ja tundus olevat minu jaoks. Ja kuna läks hästi,
siis polnud enam põhjust otsida uusi väljakutseid,» räägib
17-aastasena esimest korda Eesti meistriks tulnud Doronin ega kahetse tehtud valikut.
«Need on väga toredad aastad olnud. Ma arvan, et meil on siin Tartus olnud läbi aastate üks parimaid võistkonna õhkkondi ja mulle on see nagu teine kodu,» lausub Doronin ja näitab TÜ spordihoone kossumeeskonna riietusruumi pingil legendaarset Gert Kullamäe toodud makkraadiot ning nurgas seisvat Georgi Tsintsadze näopildiga lippu.
Kõigi vastu hea
Kui küsida Doronini meeskonnakaaslastelt tema kohta iseloomustust, siis jääb kõlama rõõmsameelsus ja positiivsus. See ei lähe aga kuidagi kokku levinud arusaamaga, et edukas korvpallur peab olema piisavalt nahaalne?
«Jah, seda on mulle öeldud, et see on minu puudus. Paljud on väitnud, et pole mind näinud kunagi vihastamas ega kujutagi ette, milline ma siis oleksin. Ju mul on selline natuur, et näen elu rõõmsamates värvides,» naerab Doronin ning tunnistab, et siiski on tedagi ärritavaid asju.
«Mind ei vihasta palliplatsil teiste eksimused, kuid ärritab see, kui ma üritan anda endast parima, aga teised seda ei tee. Samamoodi on ka elus. Kui ma üritan teiste vastu hea olla, siis ma tahan, et ka minu vastu käitutaks samamoodi,» selgitab korvpallur ning lisab, et ei jäta kunagi vimma kauaks õhku. «Sellepärast ma ei mäletagi neid seiku.»
Sel hooajal esimest korda kaptenirolli kandev Doronin üritab ka meeskonda võimalikult positiivses meeleolus hoida, ergutada ja toetada. «Ma ei ole selline natuur, kes paneks kedagi otseselt paika või läbi sõimaks,» lausub ta. Doronin rõhutab, et on väljakul pigem meeskonnamängija, mitte soleerija.
Viimased aastad on Doronini elu kõvasti muutnud, sest lisaks korvpallile tuleb nüüd täita ka isakohuseid – eelmisel nädalal sai viieseks tema poeg Patrik Frej. «Kui ma ei mängi, siis üritangi võimalikult palju aega oma pojaga veeta. Heal juhul ongi nädalas vaid üks vaba päev ja ega muuks palju aega polegi,» lausub juba kuus aastat abielumehe põlve nautinud Doronin.
Abikaasa Kristini sõnul on Marek väga-väga hea isa. «Ta viitsib lapsega tegeleda ja mängida, eriti korvpalli,» lausub Kristin, kes on juba harjunud sellega, et hommikul on mees trennis ja õhtul mängul.
Pereelu on aga tuntavalt vähendanud varem sõpradele kulunud aega, kuid praegugi suhtleb ta kõige rohkem meeskonnakaaslaste Asko Paade, Silver Leppiku ja Timo Eichfussiga.
«Käime ikka üksteisel külas ja leiame ühiseid tegevusi, aga eks need noore poisi pullitamise ajad jäävad juba minevikku,» lausub Doronin. Ta meenutab, kuidas Kääriku laagrisse minnes võeti Leppikuga alati kaasa suured monitorid ja arvutikorpused.
Uuesti õppima
«Need olid lõbusad ajad. Olime siis oma arust hullud arvutimängukunnid. Ikka NBA ja jalgpall. Hiljem tulid ka playstation`id, aga nüüd enam mitte. Siis otsisid peale trenni ikka lõbu ja mängu, aga nüüd loetakse hotellitoas pigem raamatuid,» lausub korvpalli tõttu ülikooliõpingud pooleli jätnud Doronin ega välista, et läheb kunagi uuesti kõrgharidust omandama.
Doronini pikale korvpallurikarjäärile tagasi mõeldes ei saa üle ega ümber vigastustest, mis on nii mõnegi hooaja ära rikkunud.
Tõsisem neist oli 2002. aasta kevadel, kui poolfinaalmängus saadud peapõrutus lõi ta pooleks aastaks rivist välja. Väiksemaid venitusi ja väänamisi on olnud teisigi. Kõigest hoolimata loodab Doronin mängida veel kaua.
«Meil on riietusruumis nali, et mina ja Asko oleme nagu Maldini ja Alvertis (pea kogu elu ühes klubis mänginud jalgpallur Paolo Maldini (AC Milan) ja korvpallur Fragiskos Alvertis (Panathinaikos) – J. O.), aga eks ma mängin senikaua, kuni tervis lubab. Üritan Alvertise rekordi üle lüüa,» naerab Doronin, kuid ei välista ka välismaale siirdumist. Enne seda lubab Doronin aga Tartusse tuua järjekordse meistritiitli.