Marju Kõivupuu ⟩ Tänavu onmeil sinikollane suvepuhkus

Marju Kõivupuu. FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

• Viimased aastad pole olnud meie vaimule armulised
• Suvi on aeg, et saada osa eesti kultuurist
• Mõistlik inimene peab lõpuks puhkama ka

Siinsel laiuskraadil on kätte jõudmas see lühike imeline aeg aastas, mille kirjutas kuulsaks papa Faehlmann oma kunstmuistendiga «Koit ja Hämarik» – loodus lokkab kõigis oma lopsakates värvides, lillelõhna ja linnulaulu pakutakse suurtes doosides täiesti tasuta, valged ööd ei lase iseäranis nooremal rahval magada, kirjutab folklorist Marju Kõivupuu.

Linnainimese pika talve jooksul kontoris kunstvalguses kidunud hing ihkab kivikõrbest kasvõi ivakeseks ajaks kuhugi looja loodud paika, metsa ja mere äärde, et vaadata, kuidas rohi kasvab ja lõkketuli hubiseb. Mahakäinud vedrud on tarvis uueks hooajaks üles keerata, akud laadida, krussis närvid niivõrd-kuivõrd sirgeks sikutada ja parajalt pinnida... Saada pruuniks teiseks juuniks seekord vist ei jõua, aga kui veab, siis teiseks augustiks ehk ikka.

Viimased aastad pole olnud meie vaimule ja tervisele kuigi armulised – kõigepealt läks lahti Covidi-epideemia, nüüd koputavad uksele ahvirõuged ja nagu sellest kõigest inimkonnale veel vähe oleks, otsustas meie idanaaber relvad käiku lasta. Sõda sõtkub ja taud tapab, ütles vanarahvas ohates, kui rasked ajad olid kätte tulnud, ja proovis olude kiuste kuidagi hakkama saada. Eks meiegi. Kes vähegi suudab, punub varjevõrke või püüab mõnel muul moel sõja jalgu jäänud inimestele abikätt ulatades toeks olla – pakub peavarju, korraldab igat masti heategevusüritusi. Kellel on oma maalapike, paneb talveks kartulit ja muud söödavat kraami maha, sest mine sa tea... Eestlasel on ikka olnud toidutagavarad omakasvavatud kraamist ning kõikvõimalike hoidiste tegemine osa elulaadist.

Kas ja kuidas tunda üürikesest põhjamaisest suvest täit rõõmu ka siis, kui selge taeva üks serv on pahaendeliselt tumedaks tõmbunud ning eemalt kostab järelejätmatult ähvardavat kõuekõminat? 

Eesti suved on olnud meie iseolemise nurgakivide ladumise suved, ning just neid, eriliste sündmuste suvesid tuleb seepärast ikka ja jälle meenutada.

Koosolemise erilist tunnet ning sellest sündinud maailma paremaks paigaks muutvat väge on muidu introvertne ja pigem omaettehoidev eestlane kogenud läbi aegade suuresti ikka suvel. Eesti suved on olnud meie iseolemise nurgakivide ladumise suved, ning just neid, eriliste sündmuste suvesid tuleb seepärast ikka ja jälle meenutada. Kasvõi selleks, et mõista, kui habras on maailm meie ümber, ja iseäranis siis, kui heaolu magus aroom mõjub vaimule ja valvsusele hüpnootiliselt uinutavalt. 

1869 juunis toimus Tartus midagi enneolematut – esimene Eesti üldlaulupidu. Kuigi eestikeelset repertuaari polnud toona õieti olemaski, kõlas laulupeol siiski kaks eesti päritolu helilooja Aleksander Kunileiu loodud laulu – «Mu isamaa on minu arm» ja «Sind surmani», mõlemad teatavasti Lydia Koidula tekstile. Kõikide ülejäänud ettekandele tulevate laulude sõnad tõlgiti aga eesti keelde ning ühtegi laulu ei esitatud vene või saksa keeles, isegi mitte Vene keisririigi hümni. Vaevalt nägid toonased eestimeelsed mehed ette, et sellest mulda visatud seemnest kasvab võimas puu, mis ajab oma juured tugevasti Eesti mulda ning ladvaoksad küünivad UNESCO vaimse pärandi esindusnimekirja.

1988. aasta suvel kraamisime peidupaikadest välja sinimustvalged lipud ning laulsime ennast taas vabaks rahvaks. Üldlaulupidude traditsiooni toel Tartu muusikapäevadel alanud isamaalaulude vaimustus päädis 11. septembril lauluväljakul toimunud suurüritusel «Eestimaa laul» Trivimi Velliste sõnastatud avaliku nõudmisega taastada Eesti iseseisvus. Kohale oli tulnud üle 300 000 inimese. Sellel hetkel olime vaimult nii suured, kui see oli toonastes oludes vähegi võimalik.

Öölaulupeod on sealtmaalt saanud traditsiooniks ning sõnapaari «laulev revolutsioon» tähendust teavad ka need, kes neist sündmustest ise erinevatel põhjustel pole osa saanud. Aasta hiljem kogunesime 23. augustil Balti ketti, et kogu maailmale rahumeelsel moel meelde tuletada: kõigil, ka pisikestel piiririikidel on õigus iseolemisele, nende saatuseks ei tohi olla tühise etturi roll suuremate ja tugevamate riikide mängulaual ning salakokkulepetel. 

Jaanipäeva, eestlaste tähtsaima suvepüha juhatab sisse jaanilaupäev, mis 1934. aastast on Eestis riigipüha. Sel päeval tähistatakse võidupüha – eestlaste võitu Võnnu ehk Cēsise all lahingus Landeswehri üle 23. juunil 1919. Kindralmajor Ernst Põdder andis toona oma päevakäsuga korralduse, et sel päeval «saadud võitude puhul meie põlise ja äraandliku vaenlase üle, linnades ja maakohtades saaks lipud välja pandud ning kohalikes garnisonides sõjaväeparaadid toime pandud». Sealtmaalt on võidupüha tähistamine tseremoniaalselt seotud ka jaanipäeva tähistamisega: heisatakse riigilipud, toimub võidupüha paraad, maakondadesse saadetakse laiali võidutuled – see on valguse võit. Sõjaeelse vabariigi viimaseks jäänud võidupühal, 1939. aastal süüdati võidutuli Pärnus. 1993. aastast peetakse paraade president Lennart Meri ettepanekul vaheldumisi kõigis Eesti linnades, sest Eesti pole üksnes pealinn Tallinn.

Suvi on aeg, mil saab pea ees sukelduda kõigesse, mis on seotud eesti kultuuriga – saada osa kõikvõimalikest suvelavastusest, mida etendatakse kõige erinevamates kohtades; külastada arvukaid kontserte; nautida igat masti festivale ja rahvapidusid... Eesti suvi on kultuuriüritustest tiine, ka kõige parema tahtmise korral pole lootuski kõigest osa saada. Selleks lihtsalt ei jätku päevi ja öid ning ega rahakottki pole põhjatu. Aga publikut jätkub ometigi kõikjale, olgu kui tahes hea vihma-, parmu- ja sääseaasta.

Puhkamine kui peenema rahva suvine ajaveetmisviis sai suure hoo sisse 18. sajandil, kui kogu Euroopas, sealhulgas ka Eestis hakati ehitama suvemõisaid ja supelmaju. Paljudest toonastest uhketest ja romantilistest suvemõisatest on nüüdseks saanud pigem tülikapoolne arhitektuuripärand, millele ei osata leida ei õiget ostarvet ega asjalikku omanikku.

20. sajandi alguseks oli suvitamine jõukohane juba ka jõukamale keskklassile – linnarahvas püüdis oma suvepuhkust mööda saata linnalähedastes üürikorterites või veetis aega maal sugulaste-tuttavate juures, kui kodust kaugemale minek ei olnud majanduslikult võimalik. Maale vanematekoju jõudsid suveks ka linnas «suurkoolides» õppivad noored, kes tõid linnadest kaasa uusi kombeid, rõivamoode ja tantse; kirjandusmaastikule aga romantilise fooniga suvitusromaanid. 

Nõukogude ajal oli puhkamine riiklikult reguleeritud – puhkamine kui tegevus polnud kaugeltki ainult inimese eraasi. Töölistele ehitati puhkebaase ja puhkekodusid, sanatooriumides turgutati tervist tuusikute alusel. Tänastele noortele tuleb selgitada, et see oli eriline lubatäht, mille hinnas olid majutus, söök, terviseprotseduurid – kõik käis umbes-täpselt nii, nagu kultusfilmis «Mehed ei nuta»: ma olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada! Nõukogudeaegse puhkusekultuuri sümboliteks said samuti võõraste silmade eest metsatukka peitunud veekogude äärde ehitatud uhked saunsuvilad ning kangemast kraamist üleküllastunud saunapeod. 

Mõistlik inimene tõmbab suvel mõneks nädalaks siiski saba seinast välja, sest rööprähklev üleväsinud inimene pole kuigi hea kaaslane ei iseendale ega ammugi veel teistele.

Lapsed veetsid aega pioneerilaagrites ja maal vanavanemate või sugulaste juures, olles abiks ka jõukohaste talutööde juures. Töökasvatus oli puhkuse loomulik osa. Perepuhkused olid pigem erandiks kui normiks. Kui vedas, õnnestus hankida endale maalapikene suvilakooperatiivis, kui ei, tuli puhkamiseks ja suviste emotsioonide kogumiseks kasutada kõiki muid võimalusi. Juhan Smuuli «Suvitajad» karikeerib inimeste olemust lopsaka sulega, kuid ega vähe varasemast ajast pärit Hugo Raudsepa «Mikumärdi» ei jää sugugi alla – mõlemal juhul korraldavad kallid suvitajad pererahva elamises paraja kaose.

Ma pole kindlasti esimene, kes on märganud, et taasiseseisvunud Eestis on sõna «suvila« jäänud unarusse, selle asemele on tulnud «maakodu» – koht kus veedetakse võimalikult palju kvaliteetaega ning tegeletakse jõudumööda kõige sellega, millega eestlane on ikka tegelnud, olgu selleks iluaiandus, viljapuude või köögiviljade kasvatamine. Kuna eestlase inimõiguseks on piisavalt kiire internet, saab maakodu tarvidusel kasutada ka kodukontorina ning pidada veebikoosolekut kas võrkkiigest või kännu otsast.

Mõistlik inimene tõmbab suvel mõneks nädalaks siiski saba seinast välja, sest rööprähklev üleväsinud inimene pole kuigi hea kaaslane ei iseendale ega ammugi veel teistele. Ajatus «Väikeses printsis» tutvustab Kaupmees Väikesele Printsile tablette, mis kustutavad janu ja aitavad iga päev joomise arvelt aega kokku hoida tervelt viiskümmend kolm minutit. «Kui minul oleks viiskümmend kolm minutit aega, siis ma sammuksin üsna tasakesi allika poole...« ütleb seepeale prints. Küllap meil kõigil on see allikas, või läte, millest suurte sõõmudega rüübata suve karastavat kosutust, veidi isemoodi. Ja küllap nii mõnigi meist peab selle allika alles üles leidma. Aga ühe päevalille võiksime sellel suvel igaüks mulda panna küll. Näiteks rukkilillede naabrusse.