OPERATSIOON GREY EYE ⟩ Kuidas Imre Arakas ja teised eestlased Leedus palgamõrva toime panid
2015. aasta varajase novembrikuu ööl varitsesid kaks eestlast Leedus Kaunase linnas kohaliku organiseeritud kuritegevuse juhtfiguuri Deimantas Bugavičiust. Tallinnast Kaunasesse sõitnud Arle Grabbi ja Hans-Erik Ehvert ei sattunud sinna juhuslikult ega olnud nad seal esimest korda. Kaunasesse viis neid tööots, ülesandeks mees tappa.
Lugu ilmus algselt Politsei- ja Piirivalveameti ajakirjas Radar. Originaalartiklit saab lugeda siit.
Hilisema uurimise käigus selguski, et tapmisele eelnes kuudepikkune eeltöö, mille vältel tegeldi pikalt ebaseadusliku jälitustegevusega – jälgiti Bugavičiuse liikumist ja uuriti kohapealset olustikku. Pika ettevalmistuse tulemusena valiti teadlikult ja täpselt koht, kus ja mis hetkel meest varitseda, ning mõeldi läbi põgenemisteekond. Meeste läbimõeldud konspiratsiooni ja jälgede peitmise närisid hiljem läbi keskkriminaalpolitsei (KKP) organiseeritud kuritegude büroo uurijad ühes oma Leedu ametivendadega.
KKP organiseeritud kuritegude büroo juht Ago Leis on veendunud, et organiseeritud kuritegevuse halvamiseks Eestis tuleb tööd teha ka välismaal. «Eestlastel on kontaktid kõikjal maailmas ning kuritegelikud kokkulepped ja otsused tehakse võõrsil, tagajärjed jõuavad aga meieni. Nii on näiteks narkokuritegevusega, kus kokaiini või kanepi ostu-müügitehingud sõlmitakse Hispaania päikeserannikul või Amsterdami kõrvaltänavas ning Eestit kasutatakse transiitriigina või üritatakse ebaseaduslikud ained meie turule paisata. Paraku on eestlased eksportinud ka oma «talenti» palgamõrvade jaoks,» ütleb ta. «Rahvusvahelist organiseeritud kuritegevust tõkestame üksnes koostöös teiste riikide politseiga. Me peame üksteist usaldama ja operatiivselt infot vahetama, et pidada kinni kurjategijaid, kes tegutsevad väljaspool oma koduriiki. Organiseeritud kuritegevus on riigipiiridest väljunud juba ammu.»
/nginx/o/2021/06/27/13877237t1hca4c.jpg)
KKP uurijate jaoks algas ööl vastu 2015. aasta 7. novembrit toime pandud palgamõrva uurimine alles järgmise aasta mais, kui Leedu kriminaalpolitsei siinsete kolleegidega ühendust võttis, loo Kaunases toimunust ära rääkis ning tõdes, et kahtlustatavaid ei ole neil seni õnnestunud tuvastada. Nad lootsid, et Eesti politseil on infot, mis selles uurimises edasi aitab. Kuus kuud hiljem oli Eesti uurijatel paar uurimisversiooni ja kolm nime, kellest kaks – Arle Grabbi ja Hans-Erik Ehvert – on nüüdseks süüdi mõistetud ning kannavad oma karistust. Kolmas kahtlustatav Imre Arakas viibib Iirimaal vanglas seoses palgamõrva ettevalmistamisega. Pärast karistuse kandmist on oodata tema väljaandmist Leedule.
Mitu rauda tules
Selleks ajaks, kui Leedu kolleegid Kaunases toime pandud tapmise asjus Eesti politsei poole pöördusid, oli siinsetel uurijatel juba põhjust arvata, et Imre Arakas plaanib sarnast kuritegu Iirimaal. «Kriminaalpolitseinikud peavad teadma, mida kurjategija kavatseb, enne kui ta selle täide jõuab viia. Mil viisil me halbu kavatsusi ette näeme ja mis allikatest meie info pärineb, see teadmine jäägu kriminaalpolitseinikele,» sõnab Ago. Teades, mida Arakas võib korda saata, oli Eesti politsei ülesanne seda ennetada. Nii hoiatatigi kiirelt Iirimaad ohu eest. Arakas oli Iirimaal korduvalt käinud ja oli suur tõenäosus, et peatselt midagi juhtub. Järgnesid kohtumised saareriigi politseiga ning infovahetus Europoli ja Eurojustiga, Euroopa politsei- ja õiguskoostöö platvormidega. «Selgitasime, et tegemist on ohtliku inimesega, ning soovitasime eestlasel silma peal hoida, sest tema saabumine Iirimaale ei saanud olla juhuslik.»
Järgmine kord, kui mees oli Dublinis maandunud, jälgis teda kohalik politsei. Iirimaa meedia on tagantjärele kirjutanud, et politsei hoidis silma peal igal sammul, mida Lihunikuna tuntud Arakas tegi. Lennujaamas nähti teda suure seljakoti ja madratsiga, et teha omale suitsukatet matkahuvilise või palverändurina. Teda oli ootamas kohaliku kuritegeliku klanni auto, mis andis Iiri politseile kinnituse, et tema kavatsused ei ole puhtad. Edasi jälgis sealne politsei juba teekonda poodi, kust Arakase ostude hulgas olid näiteks parukas ja maskeerimisvõrk, vajalikud asjad inimesele, kes soovib oma jälgi varjata. «Maskeeringud kuuluvad konspiratsiooni juurde. Leidsime meiegi hiljem Arakase Tallinna kodu läbi otsides näomaske ja kinnitatavaid võltsninasid lisaks kinnastele, mütsidele ning kuulivestile, mis oleks pidanud tema ohutust tagama,» kirjeldab Ago.
Peatselt luusis Arakas juba selle mehe kodukandis, keda ta oli palgatud tapma. Iiri politseil ei olnud küsimust, Eesti politsei kirjeldatud stsenaariumid mängisid end nende silme all välja ning plaanitud tapmine oli ajaliselt lähedal.
Tegemist oli Iiri kuritegelike ühenduste omavahelise sõja ja arveteklaarimisega. Kinahani klann palkas eestlase ära koristama oma rivaali, Hutchide klanni kuuluvat meest. Nagu ka Leedus Bugavičiuse juhtumi puhul, selgus, et Iirimaal oli Arakas teinud põhjalikku eeltööd ning ohvrit varem jälginud.
Politsei eriüksus ründas kortermaja, kus Imre Arakas parasjagu viibis ja tapatööks ettevalmistusi tegi. Ta peeti kinni vahetult enne kavatsetud tapmist. «Politseinikud leidsid tema krüpteeritud BlackBerry telefonist avatuna sõnumivestluse, milles Arakas kirjeldas, kuidas ta mehe tapab. Plaanis oli distantsilt tulistada üks lask pähe, kui mees autost väljub ja koduukse poole liigub,» kirjeldab Ago Iirimaa politsei kogutud tõendeid. Kuna kuriteopaik oli suurel tänaval ning tähelepanu ei soovitud äratada, tahtis Arakas kasutada relval summutit ja siis kiirelt põgeneda. Politsei sekkumise tõttu jäi Hutchi klanni liige ellu, kuid juba kuu aega hiljem pandi toime järjekordne tapmiskatse. «Organiseeritud kuritegevus on karm: kui kellegi elul on küljes hinnasilt ja selle eest on makstud, siis oodatakse tulemust. Palgamõrvad ja vägivald ei ole viis konflikte lahendada,» ütleb organiseeritud kuritegude büroo juht.
/nginx/o/2022/06/06/14607528t1ha391.jpg)
Ago Leisi sõnul ei ole palgamõrvad Eesti pinnal tavapärane nähtus, vastupidi. «Kohalikud kriminaalid ei julge Eestis selliseid tegusid toime panna. Üheksakümnendatel oli meil tapmisi väga palju, 1994. aastal kaotas keskmiselt iga päev elu üks inimene, ja nende hulgas võis olla ka palgamõrvu. Nüüd on meie ühiskond sedavõrd edasi arenenud, et tahtlikke tapmisi jääb vähemaks ning palgamõrvu ei ole Eestis viimastel aastatel olnud. Politsei reageerib jõuliselt ning toimepanijate ja tellijateni jõuame kiiresti. Kurjategijad hoiavad võimalikult madalat profiili ning Eestis ei ole kohta väljapressimistele ja katusepakkumistele, veel vähem palgamõrvadele. Niisamuti on meie fookuses rasked isikuvastased kuriteod ja narkokuriteod. Politsei reageerib nendele jõuliselt ning seadusandja võimaldab sääraste kuritegude eest karistada pika vangistusega, seda kurjategijad teavad,» võtab Ago kokku.
Iirimaa kohus leidis, et Imre Arakase süü kavatsetud tapmises on tõendatud, ning talle mõisteti kuue ja poole aasta pikkune vangistus. Vanglast vabaneda tal tõenäoliselt siiski ei õnnestu, sest Leedu soovib ta kohtu alla anda seoses Deimantas Bugavičiuse tapmisega.
Pandora laegas
KKP organiseeritud kuritegude büroo juht Ago Leis võtab kokku, et organiseeritud kuritegevus on julm ning n-ö palgamõrva teenuse sisseostmine on rahvusvahelisel tasemel pigem tavapärane. Tellija üritab enda käed verest puhtaks jätta ja musta tööd palgatakse tegema keegi teine. «Euroopas laiemalt on palgamõrvad kahjuks levinud. Välismaa meediast on Eestissegi jõudnud uudised selle kohta, kuidas kuritegelikud jõugud omavahel arveid klaarivad,» lausub Ago. Alles hiljuti kirjutati sellest, kuidas üheksakümnendatel Eestist varastatud relvaga tapeti Berliinis tšetšeen. Eestlastel selle juhtumiga siiski seost ei olnud. «Kuigi see kõlab filmilikult, on see maailmas tänapäeval reaalsus, mille vastu tuleb teha pidevat tööd.»
Leedus toime pandud palgamõrva uurimiseks alustas keskkriminaalpolitsei uurimist ka Eestis. Selleks ajaks oli uurijatel kahtlustatavate ring juba teada. Loodi uurimisrühm, kuhu kuulusid uurijad, jälitajad, analüütikud ja prokurörid, ning kõikide panus pusletükkide leidmisel ja kokkupanemisel oli meeletu; kindlasti ei olnud see uurimine lihtsate killast. Tihedat koostööd tehti teiste riikidega ning loodi ühine uurimisrühm (ingl joint investigation team, lühendatult JIT), mis oli vajalik selleks, et eri riikides paralleelselt tõendeid koguda ja neid omavahel vahetada. Tehti jälitustoiminguid, vaadati kõneeristusi ning koguti kõikvõimalikku infot kahtlustatavate kohta, et siis koos partneritega Euroopas luua vettpidav tõendite kogu ja mehed kinni pidada.
Kui Imre Arakase nimi on tuttav kõigile kriminaalpolitseinikele juba üheksakümnendatest, siis Hans-Erik Ehvert ja Arle Grabbi olid politseinikele võõrad. Grabbi oli varem kriminaalkorras karistamata, Ehvertit oli karistatud Hispaanias, kuid kehtivaid karistusi polnud kummalgi. Kaks meest olid head sõbrad, keda ühendasid hobid. Neid võis koos näha keskaegsetel rüütliturniiridel, kus nad raudrüüsse riietatuna end treenisid ja võistluskunstioskusi omandasid.
Vaatamata sellele, et meestel oli võrdlemisi puhas taust, teadsid nad konspireerimisest nii mõndagi. Leedus käidi korduvalt luurel, mille käigus Bugavičiust pikalt ebaseaduslikult jälgiti. Teekonda ei võtnud nad ette koos, vaid reisisid eraldi, mobiiltelefonid jätsid koju Eestisse ja sõiduks kasutasid rendiautosid. Samal ööl, kui Bugavičius tapeti, põletati lähedal üheksakordsete majade vahel hoovis maha sõiduauto – sama, millega Ehvert ja Grabbi tapmise ööl liikusid. Selgus, et auto oli mitu kuud varem Prantsusmaalt varastatud. «Kurjategijad kasutavad kõiki võimalusi, et oma jälgi segada, kuid politsei ülesanne on sellest konspiratsioonist läbi hammustada. Me koostame tõenäolised stsenaariumid, püüame ära tabada kurjategija käekirja, saada aru, kus viibiti kuriteo hetkel ning enne ja pärast seda,» valgustab Ago üldsõnaliselt kriminaalpolitsei taktikat. «Uurimine ja meeste kinnipidamine võttis siiski aega. Nad olid sel ajal meie pideva jälgimise all, et hoida ära uusi kuritegusid. Siiski, arvestades selle kuriteo rahvusvahelisust, oli äärmiselt oluline, et kõik riigid jõuaksid teha vajalikud menetlustoiminguid.»
Ago lisab, et üht kuritegu põhjalikult uurides ning erinevaid niidiotsi harutades ilmneb tihti uusi kahtlusi või isikuid. Seda tuleb uurida, sest sealt võib kooruda uusi kuritegusid. «Andmete maht, mida me ühte kuritegu uurides ja tõendeid kogudes läbi töötame, on märkimisväärne. Uute asjaolude ilmnemine on vältimatu. See uurimine sai alguse Leedu grupeeringute omavahelisest tülist, kus väidetavalt üks grupeering varastas teiselt narkoaineid. Konflikti tagajärjel tapeti ühe grupeeringu üks juhtfiguure. Seda uurimist edasi harutades ja tõenditesse sügavamalt sisse vaadates leidsime partneritega võimaluse rahvusvahelist organiseeritud kuritegevust veelgi edukamalt lõhkuda,» räägib ta.
Kõik on omavahel seotud
Operatsioonist Grey Eye kasvas välja operatsioon Ice Breaker. 2019. aastal peeti selle raames Hispaanias, Leedus, Poolas ja Ühendkuningriigis kinni 21 kuritegudes kahtlustatavat. Rahvusvaheline grupeering leedulastega eesotsas tegeles narkoainete transiidi ja rahapesuga. See oli tolle aja suurim hoop organiseeritud kuritegevusele Euroopas. Eesti osalusel toimunud politseioperatsiooni käigus otsiti läbi üle 40 asukoha ning konfiskeeriti kaheksa miljoni euro väärtuses sularaha, teemante, kullakange ja luksusautosid.
«Selle võrgustikuga oli seotud ka eestlasi,» sõnab Ago. Nagu kirjutas Ernest Hemingway, võib igas sadamas olla üks eestlane. Paraku on eestlasi seotud ka Euroopa kuritegevusega, kus nad pakuvad oma teenuseid, tooteid ja teadmisi. Kuritegelikud kokkulepped sõlmitakse Vahemere päikeserannikul, tegusid pannakse toime riigipiiride taga ja tagajärjed mõjutavad meid.
«Kabinetist organiseeritud kuritegevuse vastu ei võitle, ainuüksi Eestist rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu ei saa. Peame koos oma partneritega lõhkuma seda võrgustikku ning seda saame teha pideva koostöö ja usalduse loomise kaudu, kohtudes ühise töölaua taga,» võtab Ago Leis kokku rahvusvahelise koostöö tähtsuse võitluses piiriülese kuritegevusega.
Organiseeritud kuritegevus ei tunne riigipiire. Kõige raskem rahvusvaheline organiseeritud kuritegevus saab riigiülesusest jõudu juurdegi. Seetõttu on riigipiiriülesusest toituv rahvusvaheline organiseeritud kuritegevus paras pähkel puremiseks riikide õiguskaitseasutustele, kelle tegevust reguleerivad ja paraku ka oluliselt piiravad erinevad õigusaktid.
Rahvusvahelise mõõtmega kuritegude uurimisel mängib võtmerolli rahvusvaheline koostöö. Ka kõnesolevas kriminaalasjas asusid olulised tõendid mitmes riigis, mis nõudis Eesti ja Leedu, ent ka Iirimaa ning teistegi riikide tihedat koostööd. Justnimelt nonde juhtude tarbeks on seadusandja lisanud uurijatele ja prokuröridele ühise uurimisrühma (JIT), mis võimaldab eri riikides uuritavaid kriminaalmenetlusi menetleda kui üht terviklikku kriminaalasja.
Operatsiooni Grey Eye lepingule kirjutasid Eesti ja Leedu riigiprokurörid alla 2016. aasta septembri lõpus, hiljem liitusid ühise uurimisrühmaga ka Poola kolleegid, misjärel toimus järgmiste aastate vältel arvukalt kohtumisi nii Tallinnas, Kaunases, Valencias, Haagis kui mujalgi. Näost näkku kohtumiste kõrval suhtlesid Euroopa eri otstes töötavad uurijad iga päev telefonitsi ning polnud tavatu, et kõige värskematest juhtlõngadest anti väliskolleegile teada ka kesk magusaid unetunde.
Ehkki selles kriminaalasjas ei heidetud kriminaalpolitseile ajakirjanduse vahendusel avalikult kinnast, et näidata, kelle käes võim siiski on, siis sarnaselt Nikolai Tarankovi tapmise lahendamisega ei hoidnud keskkriminaalpolitsei uurijad Leedu kolleegide aitamiseks kokku unetunde ning Deimantas Bugavičiuse tapmise kõigi asjaolude väljaselgitamiseks, kohtumenetluseks tarvilike tõendite kogumiseks ja kahtlustatavate kinnipidamiseks tehtav töö kandis selgi korral vilja. Nüüdseks on Leedu kohus eestlastest palgamõrvarid Arle Grabbi ja Hans-Erik Ehverti süüdi tunnistanud ning pikkadeks aastateks vangi mõistnud. Küllap selgub peagi ka Imre Arakase täpne roll ja võimalik süü Leedu kuritegeliku maailma liidriks peetud Bugavičiuse tapmise kriminaalasjas.
Vaidlust pole aga selles, et keskkriminaalpolitsei organiseeritud kuritegude büroo operatiivsus, koostöö usaldusväärsus ja organiseeritud kurjategijate tegevuse kohta kogutava info kvaliteet on kõrges hinnas nii Eestis kui ka meie välispartnerite silmis. Deimantas Bugavičiuse tapmise uurimiseks moodustatud ühise uurimisrühma tööst koorus välja Europoli ajaloo üks suurimaid operatsioone Ice Breaker, mille õnnestumisel on samuti võimatu alahinnata keskkriminaalpolitsei organiseeritud kuritegude büroo rolli.
riigiprokurör