Riigikogu arutas inflatsioonikriisi. Madis Müller: laialdane toetus – reaalsete abivajajateni jõuaks sellest väga vähe

Eesti Panga president Madis Müller. Foto: Eero Vabamägi

Riigikogus toimub teisipäeval riigieelarve kontrolli erikomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse «Inflatsioonikriisist Eestis» arutelu. 

Sel teemal räägivad riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimees Urmas Reinsalu, Eesti Panga president Madis Müller ja majandusekspert Raivo Vare.

Reinsalu ütles, et inflatsioon ei ole paljudes toodetes kõrgtaset saavutanud. «Energeetika puhul ootab meid ees suurem šokk, kui on olnud. See eeldab riigi tasemel otsustamist. Me võime opereerida mitmete stsenaariumitega. Eesti riigi ostujõud on langenud 2020. aasta juurde. Ostujõud, mida me saame, on kukkunud üle 10 protsendi,» lausus Reinsalu. 

Aivar Sõerd (RE) ütles, et inflatsioon on suurim probleem. «Kas te ei pidanud vajalikuks hoiatada poliitika tagajärgede eest, et kui eelarvedefitsiit suureneb, siis see suurendab inflatsiooni. Lisaks ka võlakirjade kulu hakkab järsult kasvama. Tulevikus väheneb võimalusi toetusi maksta. Kas te ei tahtnud hoiatada poliitika eest, kus riik langetab makse ja maksab muudkui suuremaid tooteid?» küsis Sõerd. 

Reinsalu sõnul on inflatsioon rahvusvaheline. «Loomulikult on üldloogika, seda ma ei eita, et kui raha on inimestel vähem, siis paratamatult see vähendaks inflatsioonilist survet. Kui me kõneleme reguleeritud hinnatasemest, siis seal maksude vähendamine aitab. Siin on kaks eesmärki, mida riik peab paralleelselt adresseerima,» lausus Reinsalu. Näiteks eluasemelaenude reeglite muutmine. «Mäletame eelmist kriisi, siis toona oli õigustatud kriitika, kas pank jäi hiljaks. See on Eesti kontekstis,» märkis Reinsalu. 

Teine küsimus on inimeste toimetulek. «Need ei kontrolli inflatsiooni. Kui rahapakkumine on suurem, siis loomulikult need võivad inflatsiooni kiirendada,» lausus Reinsalu. 

Priit Sibul (Isamaa) möönis, et inflatsioon on röögatu ja erinevad riigid on otsinud sellele lahendusi. «Kas läbi maksumeetmete üritame inimeste eluolu säilitada?» küsis Sibul. 

«Indrek Neivelt tõi välja koosolekul, kuidas saab Eesti ettevõtja olla konkurentsivõimeline, kui elektri eest makstakse kaks korda rohkem kui Rootsis. Me oleme niigi energiakulukamad. Energiahind peaks olema madalam, et omada konkurentsivõimet. On tagurpidi Antsla olukord. Neivelt ütles, et CO2-kvoodi kord Euroopas on absurdne. Neivelt tegi Kadri Simsonile üleskutse, et tegutsegu Eesti tarbija huvides,» lausus Reinsalu. 

Mihhail Lotman (Isamaa) leiab, et inflatsioon on üks elumärk ja on kaks põhilist strateegiat: tõsta maksa või elavdada eksporti. «Kas rikastame või vastupidi kasinusmeetmeid kasutame?» küsis Lotman. «Mitte nii intellektuaalse perspektiiviga. Siin on kaks teemade ringi - poliitilised otsused rohepöördele üleminekuks ja Ukraina sõda,» kirjeldas Reinsalu. 

Urve Tiidus (RE) küsis, et kui on erakonnad, kes ütlevad, et Eesti peaks veel laenu võtta, siis mida Eesti Panga president Madis Müller sellest arvab. «Olukorras, kus Eesti majandus oli väga heas seisus, kuni eelmise aasta lõpuni. Me ei ole surutises, kus oleks vaja laenurahaga riiklikult süstida. Inflatsiooni viib laenuraha suuremaks. Intressimäärad on ka tõusnud. See tähendab kulukoormust tulevikuks,» vastas Müller. 

Aivar Sõerd (RE) küsis, mismõttes sihituid toetusi oleks energiavaldkonnas vaja? «Energia- ja toidukulud, mis on kallinenud.. Ei ole põhjust arvata, et need on ajutised probleemid. Seetõttu ei saa olla ka ajutine lahendus. Kui juba mõtleme, et kuidas erinevat liiki toetusi (elamute renoveerimine), siis mida täpsemalt me suudame suunata toetusi ja siin kriteeriumiks peaks olema inimeste sissetulek. Laialdane toetus - reaalsete abivajajateni jõuaks sellest väga vähe,» selgitas Müller. 

Majandusekspert Raivo Vare nentis, et inflatsiooni juurpõhjused on väljaspool otsest Eesti ja tema võimuorganite ning siinses majanduses osalejate haardeulatust ning selle mõjutamise võimalused piiratud, küll aga tõi ta esile neli võimalust inflatsiooni raskemate mõjude leevendamiseks.

«Hinnatõusu negatiivse mõju leevendamiseks on põhimõtteliselt olemas – lisaks kokkuhoiule, millest nagunii on juttu kogu aeg ja palju – põhimõtteliselt nelja liiki otse sihitud meetmed ja lisaks veel mitmeid muid tegevusi, mis samuti, kuigi kaudselt, mõjutavad, pidurdavad hinnakasvu,» selgitas ta.

Esiteks tõi Vare esile rahalised toetused enim kannatavatele inimestele. «Probleemiks nende täpse sihituse tagamise organisatsiooniline keerukus ja selle inflatsiooni stimuleeriv kaasnev mõju paratamatult ka. Aga on põhjust arvata, et see on ka poliitiliselt suhteliselt teostatav ja ka mõneti populaarseim variant. Kuid samas tuleb tunnistada, et sisuliselt ja fiskaalselt on ta suhteliselt ebaefektiivne lahendus. Igal juhul eeldab selle korraldus ka kohalike omavalitsuste kaasamist märkimisväärses rollis. Alternatiivina on siis ka laustoetused kõigile elanikele kas siis läbi teenusepakkuja või otsemaksetena, mida tõenäoliselt fiskaalsetel põhjustel, aga ka inflatsiooni n-ö tagant tõukamise vältimise põhjustel tasuks kaaluda, kas ikka teha,» osutas Vare.

«Teiseks variandiks oleks maksude alandamine hinnakasvu enim mõjutavatele kaubagruppidele. Need siis, ma tuletan meelde, on energiakandjad ja toiduained. Praeguses olukorras oleks neiks just need, sest need, näiteks energiakandjahinnad mõjutavad elektrihindu, kommunaalteenuste hindu, kütusehindu kodudele ja transpordile. Aga baasiliste toiduainete hinnad, mis moodustavad samuti koos energiakandjate hindadega kandva osa, eriti väiksema sissetulekuga elanikkonna toidulauast, see on kasvav probleem, mis ka siis, kui meil on kõik toiduainetetööstusega hästi, toob meile kaasa hinnatõusu, sõltumata meie tahtest. Need turud on juba täna globaalselt mõjutatavad,» selgitas ta.

«Üldiselt selline maksude alandamine on selles mõttes mugav, et see on tsentraalselt korraldatav ja olemasoleva maksutehnilise lahendusega jälgitav. Põhiprobleemiks on selle negatiivne mõju riigieelarve tulude kasvule, mis muidu inflatsioonilises keskkonnas üldiselt on suhteliselt parem,» rääkis Vare.

Kolmas liik võtteid on Vare sõnul normeeritud soodustuste jagamine lubatähtede vormis nagu talongid või tšekid vähekindlustatud peredele. «On kasutatud mitmel pool maailmas universaalse vaesemate toetusmeetmena läbi aegade. Meie seda muidugi ei toeta, aga see on korraldatav läbi kohalike omavalitsuste ja on paraku ka väga töömahukas,» ütles Vare. «Ning neljandaks, see on riiklik ajutine hinnakontroll olulisemate kaubagruppide piirhinna kehtestamise vormis. Mitte liiga vastuvõetav meil eeldatavasti poliitiliselt, kuna läheb vastuollu majanduspoliitiliste nii-öelda järjepidevate alustega, mis on siiani meil kasutusel olnud. Aga ei ole võimatu.»