Endise noorkotka teekond malevapealikuks
Veebel Allan Saukas on Harjumaal noorte kotkaste malevapealik ja Kiili rühma noortejuht, kes panustab vabatahtlikku noortetöösse, olles ise tegevteenistuses Eesti kaitseväes.
Mida kujutab endast vabatahtliku noortejuhi töö Kaitseliidus?
See on selline kirglik panustamine, mille vastu saab rõõmsate noorte teotahtelised naeratused. Siin on pisaraid rõõmust ja vahel ka kurbusest, kordaminekuid ja luhtumisi, hindamatuid õppetunde ning sõpru kogu eluks, ja seda kõike saadavad noorte südamed, mis tuksuvad rütmis: «Alati valmis!»
Mida Kaitseliidu noortetöö riigikaitsele ja Eesti ühiskonnale laiemalt annab?
See annab tulemuse, et paneme noored riigikaitsest huvituma ja juhatame teed selles osalemiseks. Tahame näidata, et riik ja selle kaitsmine eri tasanditel on noorte endi kätes, eesmärgiga, et noor oleks rohkem valmis sisenema riigikaitsesse ja kandma vastutust riigi ees. Meie riik on meie asi, seda tuleb hoida ja armastada.
Kuidas sinust sai noortejuht Kaitseliidus?
Kohalikust omavalitsusest võeti minuga ühendust ja küsiti, kas oleksin nõus Kiili vallas noorkotkaste rühma vedama. See oli valla initsiatiiv ja huvi, et Kiilil oleks taas noorte kotkaste rühm. Olin ka ise kunagi noorkotkas Kiili rühmas ning seetõttu esimene, kes neile meelde tuli. Seejärel hakkasin otsima, mis Kaitseliidu poole pealt noortejuhiks saamiseks teha tuleb. See seeme isamaaarmastusest, mida kunagi minu rühmapealik minusse noorkotkana külvas ja kasvatada püüdis, on kandnud nüüd vilja taas käima veetud Kiili noorkotkaste rühma näol. Aitäh kunagisele noortejuhile minusse panustamise eest!
Miks sa seda tööd teed ja mida see sulle endale annab?
Keegi peab ju seda tööd tegema, need on meie noored ja tulevik. Kes ei tahaks helget tulevikku? Me ei saa nuriseda, et noorus on hukas, kui keegi nende tuleviku nimel vaeva ei näe ja neisse ei investeeri. Lisaks see, et kui viibida noorte seltskonnas, hoiab see meid noorema ja värskemana. Kui näed, kuidas noored kasvavad õiges vaimus, nende loovus puhkeb õide, potentsiaal avaneb ja isamaaarmastus kasvab, tähendab see, et oled juhatanud neid õigele teele ja see tasub vaeva ära, iga kell.
Milline on kõige meeldejäävam mälestus ja/või õpetlikum kogemus noortetööst?
Neid on palju. Raske on midagi välja valida. Õpetlik kogemus oleks see, et inimesi on raske õppida usaldama. Kui jõuad sellesse punkti, et noor hakkab sind usaldama ja austama, siis mõistad, et iga öeldu ja õpetatu on tohutu vastutus, aga ka ehitusmaterjal korraliku vundamendi tarvis edaspidiseks eluks, kuhu noor sirgub. See läheb väga korda. Teiseks on see, mida noored ise vastu annavad, väga suur tunnustus, näidates, et teed õiget asja. Kolmandana toon välja, et kogu vabatahtlikult panustatud aeg ja vaev ei ole maha visatud, vaid see panus kandub noortes edasi ja me ei suuda isegi arvata, mida meie edukad noored suudavad selle toel korda saata nii Eestis kui ka laias maailmas.
Katriine Laanjärv on sirgunud kodutütrest naiskodukaitsjaks
Intervjueerija Katriine Laanjärv on endine kodutütar, kellest nüüdseks on saanud Harju ringkonna Nissi jaoskonna naiskodukaitsja ja noortejuht ning kes täidab praegu osaliselt ka Kaitseliidus noorteinstruktori ametiülesandeid. "Kodutütreks olemine on andnud mulle kindlasti palju julgust, uusi tutvusi ja võimalusi osaleda ka pärast organisatsioonist väljakasvamist Kaitseliidu tegemistes. Uued tarkused laagrites ja võistlustel on kinkinud palju kogemusi ja seiklusi, mida aastaid hiljem tore meenutada."