Veteranid on Eesti vabaduse eest palju ohverdanud

«Mul oli õnn olla kaks korda järjest kompanii veeblina Afganistanis. Peale minu on vaid üks-kaks meest seda saanud teha,» ütleb Scoutspataljoni staabiveebel Kaido Õim. Foto: Erakogu

Kui aastani 2003 osales Eesti kaitsevägi vaid rahuvalvemissioonidel – esimesena Horvaatias –, siis toonase valitsuse otsusega saadeti sõdurid aktiivse lahingutegevuse keskele, Iraaki. Ühtekokku on kaitseväelased 27 aasta jooksul võtnud osa 22 operatsioonist.

Tarmo Kõuts, kaitseväe juhataja aastatel 2000–2006, meenutab, et valitsuse otsus tuli küllaltki ootamatult. «Kui see teadmine kohale jõudis, oli meie esimene mure lahinguluure, mida tuli kohapeal teostada,» räägib Kõuts. «Saates väed teise riiki, tuleb teada sealseid olusid kliimast relvastuseni, ning selle kohta tuli omakorda koostada raport.» Lahinguluureüksuse raporti järel oli kaitseväelastel õppustest välismissioonini aega paar kuud.

Kõutsi sõnul oli välisoperatsioonide eesmärk loomulikult tõestada, et Eesti sobib NATO liikmeks. «Mäletan, kui president Lennart Meri kutsus mind n-ö läbi rääkima, et kas oleksin nõus hakkama aastal 2000 kaitseväge juhtima. Ta seadis prioriteediks Eesti saamise NATO liikmeks. Kõik need toonased pingutused olidki suunatud sellele, et Eesti oleks sõjalises mõttes NATO täisväärtuslik liige.

Väikesed riigid, nagu Balti riigid on... Me mäletame aastat 1940, olime üksi ja tulemus oli see, et meid okupeeriti. Seepärast oli ja on jätkuvalt meie julgeoleku aluseks kollektiivkaitse. NATO on ääretult tähtis ja selle nimel me ka tõsiselt pingutasime!»