AJALUGU ⟩ Kuidas Lasnamäe raadiomast võitles fašistliku Itaaliaga

Lasnamäe raadiojaama ehitus 1929. aastal. Foto: riigiarhiiv

Kuidas jõuab raadiosignaal meie vastuvõtjateni? Tänapäeval kasutame FM-sagedusi üha vähem, kuulates oma lemmikraadiojaama internetist. 80 aastat tagasi olid asjad teisiti ja signaal polnud kaugeltki täiuslik. Eestis oli ainult üks raadiojaam, mis pidi võitlema raadiosageduse varastega teistest riikidest.

1930. aastatel sai Eestis raadiot kuulata tänu Lasnamäe kõrgendikul tegutsenud jaamale. Eesti ajaloo esimene raadiosaade läks Haapsalust eetrisse 11. mail 1924. aastal. Kuus kuud hiljem asutati eraettevõte OÜ Raadio Ringhääling, ning regulaarsed saated algasid 1926. aastal. Stuudio asus päris vanalinna keskel, saatja töötas Koplis. Kuid mastide kõrgusest jäi väheks ja signaal oli nõrk. Seetõttu hakati peagi otsima sobivat kohta uuele raadiojaamale ning valik langes ida pool asunud endise sõjaväelaagri ümbrusele. Tänapäeval on selle koha peal Transpordiameti hoone ja Kumu parkla.

Raadiosageduse vargad

Laagna teed sel ajal loomulikult veel ei olnud, kuid läheduses olid mõned elamud (üks neist seisab tänaseni Pallasti tn 30). Meile tuttavatest objektidest oli läheduses veel Tallinna alumine tuletorn. Uue jaama ehitamiseks vajalikud seadmed telliti Nõukogude Liidust, eeskujuks võeti Leningradis tegutsev raadiojaam. Lasnamäelt alustas raadio saateid 1929. aasta suvel. Hoonetekompleks oli väike ja seal olid vaid üksikud varustuse hoidmiseks ja ühe-kahe inimese majutamiseks vajalikud ruumid. Stuudiod, kus saateid või kontserte salvestati, asusid endiselt kesklinnas. Et jaam saaks töötada, veeti sinna spetsiaalne elektrikaabel. Samasse kohta paigaldati kaks 72 meetri kõrgust metallmasti, jaama territoorium oli ümbritsetud aiaga - ikkagi strateegiline objekt.

Paar aastat hiljem tehti jaamahoonele juurdeehitus ning 1932. aastal otsustati kulunud mastid mustvalgeks värvida. Töö usaldati mastide paigaldamisel osalenud spetsialistile, kes sai selle eest toona väga korraliku töötasu - 450 krooni. Ajakirjandus avaldas töö kõrge hinna üle imestust, kuid seda põhjendati vajadusega ronida väga kõrgele, aga ka mastide kogupindalaga, mis oli kokku enam kui 600 ruutmeetrit.

Kõigist pingutustest hoolimata ei olnud raadiokuulajad üle Eesti sageli signaali kvaliteediga rahul. 1930. aastal tehti kindlaks, et Tallinnaga samal lainepikkusel töötas veel üks Euroopa raadiojaam, mille täpset asukohta ei suudetud esialgu kindlaks teha. Ajutise abinõuna viidi jaam kokkuleppel Nõukogude Liiduga üle Kurski sagedusele. Samal aastal viidi vana raadiojaam Koplist Tartusse, et tagada parem levi Lõuna-Eestis.

Signaali kvaliteet oli erinevatel kellaaegadel erinev. Püüdes välja selgitada, kes kasutab Eesti sagedust, kahtlustasid raadioinsenerid Katowicet Poola, seejärel Bukaresti Rumeenias, kuigi ajalehed märkisid, et jaam edastab saateid inglise keeles.

Itaalia jälg

Peagi leiti süüdlane: selgus, et signaal tuleb kaasaegse raadio kodumaalt - Itaaliast. Konkreetse raadiojaama edastamise sageduse määras Euroopa regulaator, kuid millegipärast hakkas Torino jaam 1930. aastal edastama saateid Tallinnale mõeldud sagedusel 219,6 meetrit. Raadioringhäälingu eest vastutav riigiasutus Eesti Post saatis Itaaliasse järelepärimise, kuid see jäi vastuseta. Ajaleht Sakala, mis sellest kirjutas, ei valinud väljendeid ja nimetas Itaalia käitumist otsesõnu «fašistlikuks häbematuks».

Seejärel ähvardas Eesti itaallasi, et Tallinn hakkab edastama saateid Roomale määratud 441-meetrisel sagedusel edastama. Itaaliast vastust saamata andis Eesti Post OÜ-le Raadio Ringhääling vastava korralduse. Kuna Rooma saatja oli tugevam kui Tallinna oma, siis kaaluti võimalust minna üle Milano sagedusele, kuid ka sellest tuli loobuda. Sageduse muutus parandas Eestis signaali kvaliteeti, kuid konkurents Itaaliaga püsis mõnda aega. Uus sagedus oli ühtlasi lähedal Stockholmi omale, nii et peagi hakkas Tallinna kaebusi tulema ka rootslastelt.

Uus mast

Juba 1930. aastate alguses levis ajakirjanduses arvamusi, et signaali kvaliteeti ja kogu Eesti leviala saaks märgatavalt parandada, kui viia saatja Tallinnast üle Kesk-Eestisse. See plaan lükati aga tagasi kui liiga kulukas. Pärast 1934. aasta riigipööret raadioringhääling natsionaliseeriti. Jättes kõrvale tolle ajastu tsensuuripoliitika, väärib märkimist et riik tegi omanikuna olulisi investeeringuid, suurendas personali ja parandas infrastruktuuri.

1937. aastal pandi Türil tööle uus mast, mis lõpuks andis kauaoodatud kvaliteetse signaali kogu riigis. Lasnamäe jaam hävis II maailmasõja ajal, ilmselt hävitasid selle 1941. aastal taganenud Nõukogude väed. Sellegipoolest jätkas sõjajärgsete kaartide järgi samas kohas tööd raadiosaatja, aga ilmselt mitte enam tsiviil-, vaid eranditult sõjalistel eesmärkidel. Tänapäeval meenutab Lasnamäel asuvat raadiojaama vaid üksik betoonplokk, mida kasutati 72-meetrise raadiomasti kinnitamiseks.

Eesti raadio ajalooga saab lähemalt tutvuda Eesti Ringhäälingumuuseumis Türil ja raadiohuviliste kodulehel ambur.ee.