Kas ise maasikaid korjama minna tasub ära?

Loo autor korjas koos emaga kahe tunniga kümme kilo puhastatud maasikaid ja kõhu sai ka korralikult täis. Tõnis Ohu Foto: Tõnis Ohu

Kas kindad ikka võtsite kaasa?” on a­utosse siseneva sõbranna esimene küsimus, nähes maasikakorjeks kaasa võetud nõusid. Meie hämmastunud pilkude peale selgitab ta, et maasikaid korjatakse ju ometi kinnastega, sest happeline marjamahl määrib käed punaseks ja rikub ka küünetehniku tehtud kauni maniküüri.

„Ah soo!” pole üle 75aastase ema imestusel piire, sest kinnastega maasikate korjamisest kuuleb ta esimest korda. Kindaid meil küll pole, aga maasikale sõidame siiski. Eks siis kohapeal paistab, mis saama hakkab!

Korjamise kõrvalt kõht täis

Taluõuel juhatab peremees Tõnis Ohu kätte parkimiskoha. „Tere tulemast, lähme kohe objektile, kus kõigepealt teen teile korjamise instrueerimise.” Kaasavõetud korjamisnõud palub ta autosse jätta. Kindad võib sõbranna kätte panna – tuleb välja, et iluteadlikumad naised käivadki maasikaid korjamas kummikinnastes, kuid põllule pääseb ka kinnasteta.

Kõnnime õpetussõnu kuulates peremehe järel nii paarisajameetriste maasikavagude kaugemasse otsa. „Korjate neisse poolekilostesse karpidesse ja täis karbi jätate vao vahele. Pärast korjame karbid kastidesse, kaalume, maksate mulle ja alles siis valate maasikad oma nõudesse ümber,” kõneleb ta ja jagab meile vao otsa jõudes portsu üksteise sisse pandud karpe.

„Sina alusta selle vaoga, see punetab siin hästi,” lausub mees sõbrannale. „Teiega läheme kaugemale. Selleks, et te tööd teeksite, tuleb teid piisavate vahemaade kaupa panna. Minu huvides on ju, et te siin mokalaada asemel võimalikult rohkem marju korjaksite,” selgitab ta meie imestunud nägude ja miks-küsimuse peale.