:format(webp)/nginx/o/2021/05/05/13763162t1h73ca.jpg)
- Baltoscandalil nihutati taas piire, seda nii põhjusega kui ka läbikukkunult.
- Eesti tegijad ei jäänud välismaa omadele alla.
- Väike nukk võib mõjuda õõvastavamalt kui üks-ühele inimese koopiana valmistatud robot.
Kumb stseen oli ilgem, kas see, kui meesnäitleja tõmbab oma riistal eesnaha tagasi ja asetab suguelundile vagla või see, kui ta alasti lesib vakladest kubisevas vannis? Või hoopis kirglik suudlus emaga? Või hoopis mindi üle piiri siis, kui naisnäitleja etenduse alguses pissib püksi ja siis märgade pükstega aeleb publiku süles ning pissiloiku loobitakse vaatajate jalatseid? Mis on õõvastavam, kas nukk, kes seksuaalselt pilastab ja tapab teisi nukke või robot, mis on üks-ühele koopia reaalsest inimesest?
Paljud neid ridu lugedes arvatavasti mõtlesid, et see kõik on liig ja midagi sellist ei taha nad näha. Kirjeldatud hetked panid ka mind vastikusest silmi sulgema.
Ma ei otsi närvikõdi või valu elus ega teatris, armastan mugavust ja head elu, ma ei taha piinamist ega piinu, ei igatse pidevat piiride nihutamist. Olles jõudnud keskikka, julgen tunnistada, et tahan ennekõike ilu ja harmooniat, kuid ootamatult pean siin nentima, et pea kõik loo alguses välja toodud stseenid olid tänavuse Baltoscandali lavastustest. Aga kõigele sellele vaatamata – või ennekõike just tänu sellele? – pean Priit Raua koostatud festivalikava viimaste aastate huvitavamaks ja tugevamaks.
Ma ei pea kunstnike kõiki valikuid põhjendatuks, aga enamjaolt ei mindud üle piiri soovist publikut lihtsalt šokeerida, vaid selleks, et anda ideele jõudu ja mõjuvust, jagada lugu.
ÜLEVAADE
Baltoscandal 2022Etenduskunstide festival 6.–10.juulil Rakveres
Igor Cardellini, Tomas Gonzalez «Kuldne aeg» (Šveits)
LP Demers, Bill Vorn «Inferno» (Kanada)
Henri Hütt, Jan Teevet «Esimene tants. Viimast korda. Rakvere» (Eesti)
Stefan Kaegi/Rimini Protokoll «Uncanny Valley» (Saksamaa)
Mart Kangro, Juhan Ulfsak, Eero Epner «Kas te olete oma kohaga rahul» (Eesti)
Jaha Koo/CAMPO «The History of Korean Western Theatre» (Lõuna-Korea, Belgia)
Maria Metsalu «The Well» (Eesti)
Kim Noble/CAMPO «Lullaby For Scavengers» (Suurbritannia, Belgia)
Liisa Saaremäel, Emer Värk (Eesti), Alessandro Sciarroni «Sihtkoht teadmata 12HMR» (Itaalia)
Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo «72 päeva» (Eesti)
Franck Vigroux «Flesh» (Prantsusmaa)
Franck Vigroux, Kurt d'Haeseleer «The Island» (Prantsusmaa, Belgia).
Loomulikult ei jäta võikad vahendid kedagi külmaks, kuid teater, see ongi ju manipuleerimise kunst, teater peab panema vaataja tundma, kaasa elama ja mõtlema, viima ta saalist kuhugi mujale. Baltoscandali lavastused tegid seda.
Aga olgu etteruttavalt öeldud, et Rakveres toimunud etenduskunstide festival pakkus šokeeriva teatri kõrval ka vaatajasõbralikku teatrit, kus kõik oli helge ja lootustandev, kus saalist lahkuti õnnelik-tobedalt naeratades. Needki lavastused kõnetasid mitmel moel (ehk polnud sugugi lihtsakoelised ega mitte ühestki otsast nn meelelahutus!) ning kui Liisa Saaremäeli ja Emer Värgi gümnasistide lõpupeo lugu veel kunagi kusagil mängitaks, siis mina annaks tulise soovituse. See oli väga äge ja selle teatrihooaja üks minu suuremaid elamusi ja avastusi.
Kui Liisa Saaremäeli ja Emer Värgi gümnasistide lõpupeo lugu veel kunagi kusagil mängitaks, siis mina annaks tulise soovituse. See oli väga äge.
Ühe festivali põhjal, mille kavas on 12 lavastust ja kaks filmi, on etenduskunsti valitsevatest trendidest järeldusi teha vägivaldne, kuid ikka ja alati joonistuvad välja mõned teemad, nähtud etendused hakkavad üksteist võimendama ja kõnelema lugu. Nii ka tänavune Baltoscandal. Minule jäid kõlama küsimused, kes on meist nukk-marionett, kes või mis meid juhib ja suunab ning mida üksindus ja surm meiega teevad.
Lavastus, kus ületatakse kõik piirid
Briti lavastaja, skandaalse humoristi Kim Noble'i «Lullaby For Scavengers» oli lavastus, mida pidi sel festivalil nägema – see oli nii mõjuv, et ka kogenud teatrihundid eelistasid saalist väljudes pigem vaikida. Ja kui arutleti, siis jätkus juttu tundideks. Mõjuv oli lavastus aga seepärast, et Noble’i eesmärk polnud publikut ehmatada, vaid erinevaid vahendeid kasutades rääkida üksindusest ja leinaga toimetulekust. Või pigem mitte toimetulekust, vaid väljapääsu ja kuuluvuse igatsusest.
/nginx/o/2022/07/13/14691259t1h030e.jpg)
Otsides vastust küsimustele, kes me inimestena oleme, milline on meie suhe looduse ja üksteisega, kasutas Noble loo jutustamisel Londoni tänavatelt leitud surnud rebaste või kodupööningule kolinud ning siis mürgitatud orava topiseid. Tema «põhitöövahendiks» olid videokaamera ja vaglad, jah, just need riknenud lihas askeldavad tulevased kärbsed, eemaletõukav, aga elusloodusega paratamatult kaasnev nähtus.
«Lullaby For Scavengers» oli meistriteos, mis pani muretsema autori vaimse tervise üle, sest ta liikus hulluse piiril, aga samas võis see kõik olla ikkagi kaval mäng.
Kui Kim Noble – etenduskunstile omaselt rääkis ta väidetavalt oma elust – loo alguses otsustas lapsendada vagla, kellele ta siis isana tutvustas nn maailma, tundus see lihtsalt lollilt jabur idee, kuid kui etenduse lõpus näeme kunstniku surevat isa, siis asetuvad pusletükid kokku.
Kim Noble eksperimenteeris eelkõige endaga. Kui ta otsis rebastega ühist osa, veetis ta nädalaid loomade uru ees valvates. Töötu kunstnikuna (koroona tagajärg, sest etenduskunstnikke keegi ei vajanud) koristajana töötades filmis ta varjatud kaameraga kliente, kuid needki piiride ületamised olid tegelikult tema kaasteelistele ohutud.
Ebamugav oli vaadata teda oma emaga suudlemas või seda, kui ta lamas vakladega vannis, kuid ta ei seadnud kordagi oma Rakvere etendusele kogunenud publikut ohtu. Ta manipuleeris meie vaimu ja mõtetega, mitte füüsilise ruumiga. Tõsi, ühele vaatajale ta pillas pähe ühe vagla, vähemalt sellise mulje ta nähtud etendusel jättis. Kas see nii ka oli, seda ei teab ainult see konkreetne inimene publikust.
«Lullaby For Scavengers» ületas nii mitu korda piire, pani saalis tundma vastikust, hinge kinni hoidma, naerma, aga ennekõike oli see tohutult südamlik ja dramaturgiliselt ülimate peensusteni komponeeritud tervik. Ma isegi ütleks, et see oli meistriteos, mis pani muretsema autori vaimse tervise pärast, sest ta liikus hulluse piiril, aga samas võis see kõik olla ikkagi roll ning kaval mäng meie, vaatajatega.
Šokeerimine, mis on igav
See-eest Eesti etenduskunstnik Maria Metsalu oma lavastuses «The Well» ületas piiri, mida minul isiklikult on raske ka kunsti nimel aktsepteerida, sest laval olevad kunstnikud kasutasid võimu, mida publik neile paratamatult annab (sest me oleme inimestena hästi kasvatatud ja ostnud pileti ja seega etendusse me ei sekku) põhjendamatult kurjasti.
:format(webp)/nginx/o/2022/07/13/14691267t1h5f0d.jpg)
Etenduse alguses pissib Maria Metsaluga koos laval olev Bosa Mina püksi ja siis märgade pükstega asetatakse ta publikule sülle istuma, pimeduse varjus loobitakse osade vaatajate jalatsid lavale, lavapinda aga katab pissi ja vee segu. Minu jaoks läheb siit piir, tehku etendajad endaga mida tahavad, aga publiku asju ei tohiks nad rikkuda (ära määrida vms), sest kui etendaja saab pärast eesriide sulgumist minna duši alla ja panna endale uued asjad selga, siis saalist lahkumise järel ei pruugi see kõigil vaatajail võimalik olla. Vaatajat tuleks ka austada, talle ei tohi kokku leppimata füüsiliselt haiget teha, vähemalt see on minu arvamus.
Olles näinud Noble’i jahmatavat lähenemist ning siis pärast seda Metspalu «The Well’i», siis viimases püüti publikut šokeerida vaid šokeerimise eesmärgil (ma ei näinud muud põhjendust) ja see on juba nii kulunud võte, et muutis kogu lavalise tegevuse tühjaks poosetamiseks, kus idee kadus rõhutatult agressiiv-erootilisse vormi.
Mitte ühtegi jama, ainult rõõm!
Hoopis-hoopis teistsugune oli «Sihtkoht teadmata 12HMR», autoriteks Liisa Saaremäel ja Emer Värk, kes taaslavastasid Rakvere Reaalgümnaasiumi 48. lennu 12. klasside lõpupeo Carola baaris, etendajateks samad koolilõpetajad. Kui midagi ses lavastuses oli šokeeriv, siis see, et loos puudus konflikt. Oi kui tänulik ma selle üle olen!
Kartsin, et ühel hetkel keeratakse tantsumuusika kinni ning keset lõpupidu hakatakse meenutama vanu aegu, kus keegi kellegi midagi halvasti ütles, sest kool, olgu selleks alg-, põhi-, või keskkool, seostub ikka mingite jamadega. Ent Saaremäel ja Värk lavastasid puhta rõõmu, vabanemise, viimase peo koos tantsu, auhindade ning kõikide poolikute tortide ja tühjaks joodud pudelite ning maha pudenenud litritega. See oli lootus, see oli uks homsesse, selline mõnus ameerika film, kus kõik hoiavad kokku ja toetavad üksteist.
«Sihtkoht teadmata 12HMR» oli totaalne ruuminstallatsioon, eriti efektne oli lõpupeol kingitud lillede laud – pruunikaks tõmbunud kimbud raamisid telekat, mis hauakivina kõrgus lillekuhjas ja näitas kaadreid lõpupeost.
/nginx/o/2022/07/13/14691266t1h751a.jpg)
Kuuma tempoga lavastuse kõrghetk saabus teises pooles, kui pidulised võtsid hoo maha ja etendajad ning publik said võimaluse vaadata üksteisele silma ja küsida küsimusi. Need kohtumised Rakvere noortega (kes rääkisid, et polnud kunagi varem Baltoscandalil käinud või isegi nende linnas toimuvast festivalist kuulnud) olid põnevad – harva soovin, et etendus ei lõppeks veel, aga just nii ma Liisa Saaremäeli ja Emer Värgi töö puhul mõtlesin.
Kahjuks ei saa ma öelda, et kui võimalus, siis minge seda lavastust vaatama, sest tegu oli ekstra Baltoscandalile looduga ning kes jäi ilma, see jäi ilma.
Kogukonda kaasav ja samuti positiivse energiaplahvatusega oli ka Henri Hütti ja Jan Teeveti «Esimene tants. Viimast korda. Rakvere», kus siis eakad rakverlased lavastajate käe all tegid mõningaid tantsusamme ja avasid nii liikumises kui sõnades oma elu ja tantsu tähendust elus. Südamlik ja helge kogemus.
/nginx/o/2022/07/13/14691264t1ha3a9.jpg)
Rakverlastega põrkus, täpsemalt tekitas linna suurimasse kaubanduskeskusse ostlema tulnuis päris palju hämmingut kohtumine rühma kõrvaklappidaga inimestega, keda juhtis giidi rollis olev näitleja. Kõrvaklappidega punkt oli Igor Cardellini ja Tomas Gonzalezi jalutamislavastuse «Kuldne aeg» publik ja Põhjakeskuses tutvustati neile kaubanduskeskuste kurja salaplaani ehk manipulatsioone, kuidas meid rohkem poodides aega veetma sundida ning panna ostma asju, mida me algselt ei plaani. Leebe ostlemiskultuuri kriitika, kulunud teema, aga tore kogemus ikkagi.
/nginx/o/2022/07/13/14691261t1hee49.jpg)
Naise erinevad rollid
Kes meie mõtteid ja keha mõjutab, selle teemaga tegelesid ka Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo «72 päeva», võimsa naisenergiaga lavastus, mille üheks fookuseks saab pidada naise kaubastamise temaatikat. Naiste erinevaid rolle (millised rollid on antud, milliseid me võtame?), rituaale läbi mängiv sõnadeta lavastus on visuaalselt hoogne, mitmekihiline pildijada, kus iga vaataja leiab täpselt nii palju tõlgendusruumi kui tema teadmistepagas võimaldab.
/nginx/o/2022/07/13/14691262t1h2bed.jpg)
Põnev on loomulikult tutvuda EMTA lavakooli 31. lennu noorte naisnäitlejatega, kes lavastuses mängivad, ning jälgida juba end tõestanud Liisa Saaremäeli ja Rea Lesti vaid mõneks minutiks lavale voolitud naiskujusid, kuid Rakvere etenduse nn täht oli minule Keithy Kuuspu, kelle lavaline kohalolek ja flirt publikuga oli imepärane.
Kui enamik naisnäitlejaid kasutas oma kujusid luues eelkõige groteski, siis Kuuspu laveeris peaaegu nähtamatute pilkude peentes nüansiruumides, erisuguseid naisrolle kehastades kasutas ta alati kogu oma keha. Oma keha sajaprotsendilise tunnetamise, varbast juusteotsani kasutamisega jäi silma ka Liisa Saaremäel.
Ent eelkõige oli Kuuspus see miski, mis naelutas ja sundis vaatama. Väga põnev, eriti selle lavastuse kontekstis, kus ma eeldan (võib-olla ekslikult), et ei oleks pidanud tekkima ühte kindlat lavalist liidrit, aga ta siiski tekkis ja andis dirigendina laval toimuvale tempo ja pausikohad.
Nukk vs robot
Kui võtame näiteks fotole või maali tarvis poseerides mõne poosi, siis kui palju on seal loomulikku ehk meid ennast ja kui palju on meie käte asend kellegi teise seatud, selle üle sai mõelda nii lavastuses «72 päeva» kui LP Demersi ja Bill Vorni «Infernos».
/nginx/o/2022/07/13/14691265t1h2b8f.jpg)
Kanada kunstnikud olid Rakverre toonud robotkäed või õigemini ranitsa moodi rakmed, mis siis osale publikule selga kinnitati ja ülejäänud said vaadata, kuidas vabatahtlikult loobuti keha vabast tahtest – katsejäneste käed tegid täpselt selliseid liigutusi, nagu puldis istunud kunstnikud soovisid. Kusjuures, kui keegi teine, antud juhul programmeeritud masin, liigutab inimese käsi, siis mõjutab see kogu keha liikumist, vähemalt nii robotile oma keha üle kontrolli andnud inimesed pärast etendust väitsid.
Näha, kuidas äsja sinu kõrval seisnud inimene muutub robotiks või liigutab nagu zombi (strobovalgus ja muusika aitas seda efekti suureneda) oli esimestel minutitel võõristav, korraga kõhe ja uudishimu tekitav. Ent tants on tants, esimene magus ehamatus asendus etenduse kulgedes tavalisusega – nagu öeldakse, inimene harjub kõigega.
See-eest palju õõvastavam oli festivali kavas näidatud film «Jerk» – ühe pika kaadriga on üles võetud Gisèle Vienne'i kultuslavastus, kus paari inimnäolise nukuga mängitakse läbi, kuidas 1970ndate keskpaigas Texases kaks teismelist poissi David Brooks ja Wayne Henley tapavad koos sarimõrvar Dean Corlliga umbes 20 noorukit.
2021. aastal loodud salvestust vaadates võid küll endale sisendada, et sa vaatad nukke, kuid tänu näitlejameisterlikkusele (Jonathan Capdevielle), võimele anda edasi nende mõrvade jubedust, tundsin mina, et ma lämbun, sest see kõik oli nii vastik. Mõrvade lavastust on mängitud 12 aastat, ma olen tänulik, et Baltoscandalil polnud lavastus, vaid film, sest see andis võimaluse natukenegi end kaitsta – minu ja nende nukkude vahel oli ekraan, kuid vaadates kogetud õudus jääb mu mällu igaveseks, see šokk on võrreldav näiteks filmi «Funny Games» mõjuga.
Minu jaoks oli põnev avastus (kuigi see poleks ehk pidanud mind üllatama), et vähem kui meetripikkune nukk, mis meenutab küll inimest, mõjub hirmutavamalt kui üks-ühele inimese näo järgi loodud robot. Sest küsimus pole välimuse sarnasuses, vaid selles, kas nukule/robotile suudetakse anda hing. Vienne oma nukkudele suutis. Või oli see hinge puudumine, sest kuidas üks hingega olend saab tappa teist inimest? Aga see on juba teine teema.
Inimnäolise roboti tõi Rakverre aga Rimini Protokoll ja see eksperiment oli vägagi intrigeeriv, omamoodi kõhe oli vaadata silma inimese loodud inimnäolise nukule, kuid teatrikunsti mõttes oli tegemist igavama teosega kui lootsin. Aga ma ei virise, kõike seda oli lahe kogeda, kuid mis mõtteid «Uncanny Valley» tekitas, seda kommenteerib Hendrik Alla.
/nginx/o/2022/07/13/14691263t1h71e0.jpg)
Õõvaorus ootas mind android
Publikusse suunatud valgus hämardub ja välja valgustatakse Rakvere teatri väikese saali laval tugitoolis istuv keskealine mees. Tundub, et näitleja on kogenud mingit väiksemat sorti insulti, mille tagajärjel on tema miimika mõnevõrra halvatud ja nägu deformeerunud.
Siis hakkab ta rääkima, vaikselt aga selgelt, oma juttu aeglaste žestidega saates. Meile räägitakse, et peaksime olema oma parim mina võimalikest ning Saksa dramaturg Thomas Melle otsustas selle idee teoks teha. Temast valmis lavastuse «Uncanny valley» tarvis android, mis Baltoscandalil publiku ees istus.
Lavastuse pealkirja võib tõlkida eesti keelde kaunikõlaliselt «õõvaorg». 1970ndatel Jaapani robootiku Masahiro Moti loodud termin peaks tähistama hetke, kui tehnoloogiliselt inimsarnaseks loodud kujutise või objektiga kohtudes meid kõhe võõristus tabab. Minu jaoks Rimini Protokolli lavastuses see ei juhtunud. Android istus ja esitas oma eelprogrammeeritud monoloogi, olles vähem interaktiivne kui VHS lindi pealt filmi vaatamine.
Põhjus on selles, et noorukieast alates innuka ulmehuvilisena esitan ma robotitele ja tehismõistustele väga kõrgeid nõudmisi. See nahatooni silikoon, mis peitis Thomas Melle androidi servomootoreid ja tarkvaralülitusi, ei olnud minu veenmiseks lihtsalt piisaval tasemel. Nihestus ja võõristus jäi ära. Tõesti, eelmise sajandi vahetusel laineid löönud elektrooniline mänguasi Furby on huvitavam robot kui Melle oma, peaasjalikult selle pärast, et suudab keskkonnaga suhestuda.
Ma arvan, et tehnoloogilisse õõvaorgu oleme juba sisenenud, aga see on tarkvaraline, mitte füüsiline. Kõikvõimalikud deep fake tehnoloogiad võivad meie ühiskonda rohkem muuta kui inimkujulised robotid, kes seni veel küllalt kauges tulevikus ilmuda võivad.
Kultuuritoimetuse juht
Etendaja, idee ja ruum
Ühest lavastusest ei saa ma veel mööda vaadata – see on Mart Kangro, Juhan Ulfsaki ja Eero Epneri «Kas te olete oma kohaga rahul», mis tegeleb samuti meie erinevate rollide, ihade, staatuste ning ettekujutuste ja igatsustega. Rakveres seda etendust vaadates huvitas mind, kas aeg ja ruum on seda lavatööd mõjutanud, muutnud (sest 24. veebruaril puhkenud sõda on seda nii mõnegi lavastusega teinud). Rõõm oli kogeda, et «Kas te olete oma kohaga rahul» on jätkuvalt väga tugev ja kõnetav, lihtsatest, kuid seda olulisematest teemadest haaravalt kõnelev tükk.
/nginx/o/2022/07/13/14691260t1h5de4.jpg)
Kui enamikke siin välja toodud lavastusi ei ole võimalik Eestis rohkem näha, siis Epneri, Ulfsaki, Kangro ning ka Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi viimaseid töid mängitakse näiteks septembris Tartus festivalil Draama ja põneva teatrikeele, vormi ning ideede tõttu tasub neid kindlasti vaadata. Kumbki neist ei sea vaatajat ohtu ega šokeeri, see on hea teater, kus lavalise ruumi täidavad mõtted ning liikumine, millega on põnev kaasa mõtelda.