RAAMAT ⟩ Putini režiim lahkamislaual. Kohustuslik lugemine kremlinoloogidele
Catherine Belton
PUTINI INIMESED. KUIDAS KGB VÕTTIS TAGASI VENEMAA JA TUNGIS SIIS EDASI LÄÄNDE
Tõlkija: Jana Linnart
Toimetaja: Ene Poll
Kujundaja: Jan Garshnek
KAVA Kirjastus OÜ 536 lk
Aastatel 1998–2014 Moskvas Financial Timesi ja Businessweeki ajakirjanikuna töötanud Catherine Belton lahkab halastamatult Putini režiimi anatoomiat. Ühes varasemas, 2013. aasta detsembris ilmunud raamatus «Käsuõigus» kirjeldab Tom Clancy, kuidas Venemaal on esile kerkinud uus jõuline juht – president Valeri Volodin. Tema isiklik impeerium tugineb verisel minevikusaladusel ning ta kõrvaldab kõik, kes sellele läheneda julgevad. Volodin kasutab all- ja ärimaailma imbunud kagebiite. Volodinil on plaan taastada Venemaa kunagine hiilgus ja vägevus, ent vaba maailm ei usu veel, et plaani kuulub ka sõjaline invasioon. Kui see Eestis tagasi lüüakse ja Ukrainas sõda siiski hoogu saab, ei saa NATO enam kõrvalt vaadata. See oli ilukirjandus, kuigi, kui vaadata, kelle seltskonnas spioonilugude suurmeister Clancy liikus, võib seda pidada pigem hoiatuseks ilukirjanduse sildi all. Venemaa alustas sõda Ukrainas 2014. aasta kevadel. Vaevalt et Vladimir Vladimirovitš Tom Clancy raamatust inspiratsiooni sai. Pigem ikka vastupidi. Catherine Belton keskendub oma raamatus rohkem ärimaailmale, sest ta on saanud rääkima mõned endised oligarhid, aga samas kirjeldab ta meisterlikult KGB keskpärase ohvitseri Putini kujundamist Venemaa revanšistlikuks juhiks. Putini maailmavaade kujunes välja KGBs teenimise ajal. Ta ei usalda kedagi ja kahtlustab kõiki. Venemaa otsustusprotsess ei ole läbipaistev ega selge, kuid toimib kiiresti. Üldise hirmu tõttu oma elu pärast teeb Putin kõik, et jääda võimule igaveseks. Ukraina president Viktor Janukovõtš leidis Venemaale põgenedes varjupaiga, kuid kuhu võiks Putin põgeneda? Vahest Põhja-Koreasse? Putin ja tema kamraadid suvilakooperatiivist Ozero («Järv») said vene rahva tagant varastades ülirikkaks. Kui Putin kaotab võimu, võivad nad kaotada mitte kõik, vaid elu. Nad teavad FSB jõhkraid meetodeid. Putin kardab demokraatiat ja oma rahvast. «Inimeste ja valitsuse vahelised suhted ei ole Venemaal kunagi olnud kokkuleppelised. See ei ole teile mingi Poola,» on öelnud sotsioloog Aleksei Levinson. Putin ei austa lääne juhte, pidades neid jõuetuteks kaltsudeks. Putinit nähakse Venemaal peaaegu et pühakuna, kes on väljaspool kriitikat. Praegusel Venemaa õhustikul on sarnasusi maailmasõdadevahelise Saksamaaga. Venelased tunnevad oma impeeriumi – deržava – kaotuse pärast peaaegu fantoomvalu ja peavad end külma sõja kaotajateks, nad usuvad, et neid alandatakse, sest nende deržavast oli saanud tuumarelvaga tankla, nagu ütles USA senaator John McCain. Kaasaegse Venemaa idee kolm tugisammast on Vene õigeusu kirik, eurasianism ja Venemaa geopoliitika. Putini Venemaa mõtteviis on segu Bütsantsi salakavalusest, Aasia nomaadide jõhkrusest, sovjetlikust minnalaskmisest, pärisorjade alandlikkusest, igatsusest tugeva käe järele ja juhi isikukultusest. Putini Venemaa ladvik on nagu läbikasvanud liha, mis koosneb silovikidest (FSB ja sõjaväelased), korruptantidest, kurjategijatest, kleptokraatidest ja oligarhidest. Putin on esimene Venemaa juht, kes on lubanud kriminaalid parketile ja kasutab mitte ainult nende sõnavara, vaid ka meetodeid. Ainus väärtus, mille üle keskmine venelane uhkust tunneb, on emake Venemaa ja deržava, mis on midagi enamat kui riik ja isegi impeerium. Venemaa jaoks ei ole win-win lahendust, keegi peab alati olema kaotaja. Venemaa on võidukultuse maa, millest annab tunnistust kasvõi riiklikult organiseeritud spordipettused ja dopinguprogrammid. Putini režiim järgib rahvusvahelisi lepinguid ja seadusi vaid siis, kui see on kasulik Venemaa mõjuvõimu laiendamiseks. Putin ei talu üksmeelt, solidaarsust ega koostööd. Kremli eesmärk on leida üles praod vabas maailmas ja suurendada need ületamatuteks lõhedeks. Kolmeks peamiseks sihtmärgiks on meie sõnavabadus, demokraatlik riigikorraldus ja õiguskord. Lääne õiguskorda murendavad silovikid äri kaudu. Nordstream ei too Euroopasse mitte ainult sõltuvust odavast gaasist, vaid ka korruptsiooni, samuti London Citys, Küprosel või Viinis keerutatavat Vene raha. Venemaal ei ole demokraatiat, õigusriiki ei eksisteeri, meedia on vaid relvasüsteem, inimõigused ja isikuvabadus on olematud, elanikkond on Kremli propaganda ajupestud. Putini režiim demoniseerib läänelikke väärtusi ja inimõigusi. Venemaa majanduslik nõrgenemine ei ole Putini võimu mõjutanud ja võib seda isegi tugevdada. Venelased on valmis oma deržava nimel kannatama. Sõda Ukrainas ja Süürias on tõstnud Putini populaarsust. Putin vajab välisvaenlasi nagu õhku ja sõjad võimaldavad tal elanikkonda mobiliseerida ja ühendada ning end võimul hoida. Ümbritsetud kindluse teooria lubab hoida inimesi kontrolli all ja veel rohkem varastada. Peame olema valmis pikaajaliseks vastuseisuks, sest Putin ei saa taganeda. Ta peab võitma, sest muidu kaotab ta võimu ja elu. Mida Putin edasi teeb, on praegu kõige suurem küsimus. Cathrine Belton ütles intervjuus Postimehele, et oleme tunnistajateks Putini režiimi viimastele aastatele, sest tema ressursid on otsas ja lääs on koondunud ühtselt tema vastu. Lootma peab. Peeter Tali, Kaitsetahte toimetaja