PERSOON: ÕHUVÄE ÜLEM RAUNO SIRK Eesti elu peab olema kaitsmist väärt

Peeter Tali
, kolonel, ajalehe Kaitsetahe toimetaja
Copy
Augustis jätkab brigaadikindral Rauno Sirk teenistust Eesti sõjalise esindajana NATO Euroopa Ülemjuhatuse (SHAPE) juures.
Augustis jätkab brigaadikindral Rauno Sirk teenistust Eesti sõjalise esindajana NATO Euroopa Ülemjuhatuse (SHAPE) juures. Foto: Vitali Vorinko/mil.ee

Kuigi Venemaa õhuvägi jääb nii tehnoloogiliselt kui ka oskustelt NATO-le selgelt alla, peab õhuväe ülem brigaadikindral Rauno Sirk kriitiliseks kiiret Eesti ja NATO õhukaitse väljaarendamist.

Miks noored mehed ja naised peaksid ühinema õhuväega?

Teenistus õhuväes on väga huvitav ja loominguline. Õhuvägi areneb meeletult kiiresti.

Eesti õhuvägi väga ei lenda ja seepärast ei ole filmist Top Gun meie õhuväe värbamisel vist ülemäära palju kasu?

Eesti õhuväes teenivad ka piloodid, aga muidugi mitte viienda põlvkonna lahingulennukitel. Me ei jaksa neid lennukeid osta ega käigus hoida. Eesti õhuvägi on võimeline koosöös liitlastega kontrollima meie õhuruumi ja mitte ainult Eesti, vaid ka NATO õhuruumi kaitsma. See ongi meie teenistuse eesmärk.

Miks Esimesse maailmasõtta jõudnud õhuvägi ei toonud muutusi sõja käiku?

Kui lennukid toona sõjateatris lavale tulid, siis ega keegi pöördelist muutust oodanud. Esimesed ülesanded olid toona vaatlus-, tulejuhtimis- ja luurelennud. Siis võttis keegi piloot granaadi kaasa, seejärel vastane vaatas, et okei, mis nad siin tiirutavad, ma võin püssiga nad alla lasta ja niimoodi see läks. Areng kahe maailmasõja vahel oli ülikiire. Itaalia kindral Giulio Douhet sõnastas krestomaatilise põhimõtte, et kes kontrollib õhuruumi, võidab sõja.

Kahe maailmasõja vaheline aeg oli pigem tehnikafestival või häkaton ja tähendas meeletut praktilist arendustööd. Riigid lootsid, et kui neil on lennukid, siis nad võidavad kiirelt sõja. Kõik arendasid lennukeid, aga lõppude lõpuks said need sõjataevas kokku ja kiiret lõppmängu sõjateater ei näinud.

Lennunduse areng on olnud vendade Wrightide esimesest lennust alates meeletu. Täna lendavad liitlasväed juba radarile nähtamatute lennukitega, me näeme sadade kilomeetrite kaugusele ja tulistame teisele poole maakera.

Õhuruumi kontroll ei pruugi tähendada ju sõja võitu, sest lõpuks peab maa okupeerima ikka jalaväelane. Afganistanis kontrollisid liitlased õhuruumi, aga riigi kaotasid.

Afganistanis oli olukord teistsugune, sõjaliselt liitlased alistasid vastase, aga riikluse loomine on üks teine ebaõnnestunud lugu.

Lahesõjas surusid liitlased elektroonilise sõja vahenditega maha radarisüsteemi, siis purustasid seire- ja juhtimissüsteemi, lennuväe ja õhutõrje. Pärast õhusõda jätkus ühendoperatsioon maaväega. Esimest korda kasutati radaritele nähtamatud F-117 Nighthawke. Liitlased tegid ööpäevas isegi kuni tuhat lendu, kaotused olid minimaalsed. See on klassika, millest ka Venemaa on püüdnud õppida.

Huvitav, mida nad sellest õppisid?

Nad on üritanud kopeerida õhusõja kampaaniat, aga nagu näha, siis edutult. Õhusõda ei ole tegevus iseeneses, vaid on osa terviklikust sõjalisest kampaaniast. Lisaks on Venemaa alahinnanud oma vastast ja see on väga suur viga.

Venelastel peaksid olema ka viienda põlvkonna lennukid SU-57, millel polevat analooge. SU-57 pidid olema juba ammu relvastuses, aga neid ei ole. Venemaa ei suuda toota kõrgetasemelist relvastust. On mõned, üks kukkus aasta tagasi alla. Venemaa lennuvägi on tehniliselt eelmises sajandis.

Venemaa kelgib, et tegi Süürias esimest, teist ja kolmandat. Tegelikult seal puudus pilootidele igasugune oht. See oli nagu sõjapidamine lasketiirus.

Kuidas Ukraina õhus sõdib?

Ukraina sõdib erakordselt hästi. Peab rõhutama, et õhukaitsevahenditega, mis Ukrainal olid, suutsid nad vastu hakata ja võtsid initsiatiivi. Vene lennuväel ei ole tegevusvabadust. Kuigi Ukraina õhukaitse on auklik, on see olemas. Seepärast ei julge Vene piloodid siseneda väga sügavale Ukraina õhuruumi ja tulistavad tiibrakette pigem Venemaalt. Vene lennukeid on nii palju alla lastud, et nad kardavad uusi kaotusi.

Sõja algusest peale räägitakse, et järgmised kaks nädalat on määravad. Minu arvates olid esimesed 24 tundi määravad, kui ukrainlased hakkasid kõigega, mis neil oli, vastu ega jooksnud laiali. Siit on muidugi raske hinnata, kui oluline on ühe või teise küla äravõtmine kuskil Donbassis. Samas Clausewitz on öelnud, et seni, kuni sõda kestab, on kõik võimalik.

Kuidas hinnata Vene pilootide väljaõpet?

See jääb lääne pilootidele selgelt alla, venelased lendavad ainult paarides või lülidena. Suuremaid õhuoperatsioone ei ole näha.

Miks?

Venemaa ei suuda juhtida ja koordineerida suuri õhuoperatsioone. Vene kindralid ei suuda koordineerida ka erinevaid lahinguruume ehk viia ühendoperatsiooni läbi samal ajal maal, merel, õhus, kosmoses, küber- ja inforuumis.

Putin pani kindral Aleksandr Dvornikovi Ukrainas vägesid juhtima eesmärgiga, et ta tekitaks ühendvägede kampaania. Olevat Süürias kõva väejuht olnud.

Mõtlesin, et kui sõda käib, kuidas on võimalik ümber õpetada tervet armeed, õhuarmeed ja laevastikku? Sa ei õpeta neid nädalaga, see võtab aastaid, enne kui see teadmine doktriini jõuab ja üksused, väe- ning relvaliigid hakkavad omavahel koostööd tegema.

Nüüd on kindral Dvornikov pildilt kadunud ja on määratud uued ülemad, aga ega seal juhtimises mingit imet ei sünni.

Venemaa on Ukrainas kaotanud tohutult, üle 200 lennuki ja peaaegu 200 kopterit. Kas neil ressurss otsa ei saa?

Jah, Venemaa on kaotanud palju lennukeid, aga neid lööb kõige rohkem pilootide kaotus. Pilootide väljaõpe on kallis ja kestab üle 10 aasta. Lennuki saab uue võtta, Venemaal on sadu sõjalennukeid.

Kas peate silmas neid vanu SU-24 ja SU-25, mis ei ole küll tehnika viimane sõna, aga töötavad nagu Kalašnikovi automaat?

Jah, millega iganes saab pommitada. Teoreetiliselt on Venemaal kõik olemas – õhus tankimine, õhujuhtimiskeskused, lennukid, lennubaasid ja piloodid, aga terviklikku õhuoperatsiooni neil ei ole.

NATOs planeerib ja juhib sellise mastaabi operatsioone üle 1000 inimese. Kõik on koordineeritud ja orkestreeritud. Seda on õppustel korduvalt läbi harjutatud ja operatsioonidel kasutatud. Venemaal selline võime ja oskus ilmselgelt puudub.

Mida NATO peaks Ukrainast õppima?

Mitte ainult meie, vaid ka venelased õpivad. Nad ilmselgelt näevad, et sellise kampaaniaga, nagu nad Ukrainas tegid, enam edu ei saavuta. Järgmine rünnak, mille Venemaa ette võtab, saab olema meeletult massiivne, eriti õhust. Venelased on õppinud, et ei saa teha täpikesi vastase territooriumile, vaid tuleb anda kõikepurustav üllatuslöök. Kõigega, mis neil on.

Teine suur õppetund, millest kõik liitlased on aru saanud, on see, et venelasi ei heiduta absoluutselt midagi peale toore sõjalise jõu. Putin peab saama vastu nokka kogu raha eest.

Eesti ja NATO liitlasriikide juhid on Eesti õhuväe kodus, Ämari lennubaasis, tihedad külalised.
Eesti ja NATO liitlasriikide juhid on Eesti õhuväe kodus, Ämari lennubaasis, tihedad külalised. Foto: Ardi Hallismaa / Eesti Kaitsevägi

Kas majandussanktsioonidest ei ole kasu?

Muidugi on majandussanktsioonid vajalikud, sest me ei oleks saanud lihtsalt niisama istuda. Kindlasti on sellel mõju Vene tööstusele ja kindlasti tuleb neid pigistada, sest muidu me ju kiidaks Ukraina ründamise heaks. Ei saa olla küsimust, et ka meie kannatame, maksame energia ja kaupade eest rohkem. Sõda käib Euroopas.

Mida meie peame tegema?

NATO peab aru saama, et löök võib tulla väga suurelt ja just õhust. Järelikult peavad NATO liitlased end selleks valmis panema. Venemaa on oportunistlik ja kui talle tundub, et keegi on nõrk, siis ta ründab.

Täppismoon on neil ju Ukrainas ära kulutatud. Huvitav millega nad ründavad?

Jah, täppismoon on neil otsakorral ja lähiaastakümnetel ei ole nad võimelised seda ka arvestatavas koguses tootma. Samas me ei saa käed rüpes istuma jääda ja loota, et neil on seal midagi otsas. Vene arsenalides on väga palju pomme ja rakette veel alles. Ja nagu näha, on Kremlis seda arutut tahtmist maailma vallutada.

Isegi robustsete ja lollide pommidega õhuvägi võib tekitada Eestile suure kahju, kõnelemata ballistilistest ja tiibrakettidest.

Õnneks on valitsus langetanud targa otsuse osta Eestile keskmaa õhutõrje.

Õhutõrje on vaid õhukaitse üks alamelemente. Eestil on õhukaitse terviksüsteemist olemas väga head ja väljaarendatud elemendid. Juhtimine ja õhuseire on meil olemas. Meil on aktiivsensorid ja passiivsensorid. Radarid on mobiilsed ja võimelised ellu jääma. Meil on lennubaas, kus saab paikneda. Hetkel on puudu aktiivne maapealne õhutõrje.

Meie lühimaa õhutõrje Mistralid ei lähe vist päris õhutõrjena arvesse?

Stingerite ja isegi Igladega on Ukrainas koptereid alla toodud ja ka ülbeimaid Suhhoi piloote, kes madalalt lendasid. Aga lühimaa õhutõrje on pigem väekaitse, mis suudab kaitsta manööverüksuseid, mitte kriitilist taristut.

Korralik õhutõrje ongi kihiline: kui me räägime selle maapealsest komponendist, siis on seal väekaitseelement, siis keskmaa ja kaugmaa õhutõrje ja võib-olla kuhugi kõrgusesse ulatuv raketikaitse.

Kui heidutuse vaatevinklist püüda Ukraina kogemuse pealt õppida, kas osta tankipataljon või keskmaa õhutõrje, siis ei ole siin mõelda midagi, kuigi olen algväljaõppelt tankist.

Põhimõtteline otsus on tehtud, aga personali leidmine ja väljaõpe on järgmine väljakutse. Uus võime ei tule iseenesest ja niisama lihtsalt, et otsustame ja ostame. Kuigi meie õhukaitse juhtimissüsteem on valmis otsekohe keskmaa õhutõrjet integreerima ja Eesti õhuoperatsioonide juhtimiskeskus on kõrgetasemeline.

Kas Eestis toodetud õhupilti näeb ka NATO õhuoperatsioonide juhtimiskeskus?

Jah, NATO näeb. Me oleme Link 16 kaudu ühendatud NATO juhtimiskeskuste ja relvasüsteemidega. Kui me soovime, siis näeme siit kõike, mis toimub kogu Euroopa õhuruumis.

Kuidas see välja näeb?

See on põhimõtteliselt nagu internetist leitav flight-radar, ainult selle vahega, et me näeme kõiki lennuvahendeid. Meie õhuoperatsioonide juhtimiskeskus on juhtinud õhuoperatsioone meie piirkonnas. Suurõppuse Siil ajal juhtisime näiteks USA dessantlaeval Kearsarge baseeruvaid lennukeid ja koptereid. Praegu on Ämaris Belgia F16, Prantsusmaa Mirage 2000 ja Ameerika Ühendriikide F35. See on õhukaitse aktiivne pool.

Mida tähendab aktiivne pool?

Õhukaitse osa on aktiivne pool ehk siis maal paiknev õhutõrje, millega vastane alla tulistada ja lennuvahendid, millega rünnata. Õhukaitse tähendab ka ründamist ja seda ka vastase õhuruumis. Selleks et ellu jääda ja võita, pead võtma initsiatiivi.

Kas keskmaa õhutõrje peaks olema maaväe või õhuväe koosseisus?

Õhuvägede roll ongi reeglina õhukaitse. Jalaväebrigaadile ju keskmaa õhutõrjet ei anna, sest brigaadil on hoopis teistsugused ülesanded. Uue väeliigi ja õhukaitse väejuhatuse loomine on ka teoreetiliselt võimalik. Kuna õhutõrje peab paratamatult tegema tihedat koostööd õhuväega, siis milleks tekitada eraldi ja pikemaid käsuliine. Õhuväel on õhukaitse elementidest välja arendatud õhuseire ja õhuoperatsioonide juhtimise võime.

Kuidas Soome ja Rootsi liitumine muudab NATO õhulahinguruumi olukorda meie piirkonnas?

Kardinaalselt. Meie kaitsel tekib sügavus. Ma ei tea, kuidas see muidugi Moskvast paistab, aga ega neil rõõmustamiseks põhjust ole.

Rootsil on relvastuses 70 hävitajat JAS 39 Gripen. Soome õhuväe relvastuses on 55 sõjalennukit F-18 Hornet ja 64 uut F-35 on USAst tellitud. Kas seda õhujõudu peaksid Vene lendurid pelgama?

Mitte ainult. Pean silmas kogu õhuväe ülesehitust, juhtimist ja väljaõpet. Ma olen soomlasi ja rootslasi palju õppustel näinud. Nad suudavad lende opereerida isegi maanteedelt. Meie õhuvägi teeb nendega tihedat koostööd. Sellist vaenlast, nagu Soome piloodid, ma ei soovita kellelegi.

Milline on õhuväe tulevik? Kas on nagu kassahitis Top Gun, kus kontradmiral ütleb peategelasele Maverickile, et pilootide aeg on ümber?

Inimene jääb otsustustsüklisse igal juhul sisse. Iseküsimus on, kas inimene on õhus lennukis või maa peal. Lennukis peab inimesel olema ellujäämisaparatuur, kõik need ekraanid ja nii edasi.

Ameerika juhib oma droone näiteks Ameerikast või Itaaliast, mis siis, et droonid maanduvad ja neid hooldatakse näiteks Ämaris, kus on konteiner inimestega, kes tõstavad droonid õhku. Füüsiliselt on piloodil lihtsam, ta saab maa peal WCs käia ja krõpsu süüa.

Ameerika arendab tehnikat, millega üks piloot juhib õhus drooniparve. Kas see võib olla NATO õhuväe tulevik?

Venemaal on väidetavalt ka lennukit saatvad droonid.

Venemaa puhul ei ole muidugi kindel, kas neis Youtube’i filmides kujutatu pole selline, millele pole ainult sojuzmultifilmi maailmas analooge, või on neil mingi päris asi ka?

Mõtted on neil olemas, aga nad ei suuda uut tehnikat luua ja arendada. Meie oskame mõelda ja luua kõrgtehnoloogiat ning seda ka seeriatoota.

Tulevikku vaadates on tehisintellekti areng muidugi uut ajastut loov. Praegu see metsik võidujooks käib. Hiina ja USA on eest ära rebinud, ülejäänud lihtsalt ei jõua ja jäävad maha. Kvantarvuti võib olla piltlikult öeldes järgmine tuumapomm.

Kas tuleviku sõja võidab see, kes suudab kiiremini arvutada?

Loeb see, kes kiiremini arvutab ja praegu arvutavad ameeriklased kõige kiiremini ning suudavad lahingutegevust kõigis domeenides korraga kõige tõhusamalt juhtida.

Mida see tähendab?

Informatsiooni on tohutult, sa pead olema võimeline sorteerima välja endale vajaliku kriitilise tähtsusega informatsiooni. Kui hoida ja kaitsta oma otsustustsüklit ning sisse murda ja lüüa sassi vastase otsustustsükkel, siis oled ees ning võidad. Nagu juba Carl von Clausewitz sõnastas: initsiatiiv peab olema sinuga.

Mis on kaitsetahe?

Inimesel peab olema tahe kaitsta oma riiki ja riik peab andma selleks mõjuva põhjuse. Kaitsetahe ei ole ainult see, et ma lähen ja lasen püssi. Iga inimene võib riiki kaitsta ka mitmel teisel moel. Näiteks arstid, õpetajad, politseinikud, päästjad, pagarid ja pankurid. Eesti iga eluala on omamoodi relvaliik. Eesti riik, valitsus ja riigiaparaat, meie peame tegema kõik selleks, et meie inimestel oleks meie riigis hea elada. Eesti elu peab olema nii ilus ja armas, et me kõik tahame seda kaitsta. Rahuajal oleme sõnades kõik kõvad mehed, aga kui läheb andmiseks, siis on tõehetk käes.

ÕHUVÄE ÜLEM BRIGAADIKINDRAL RAUNO SIRK

HARIDUS:

■ Johann Köleri nimeline Viljandi 4. Keskkool

■ Eesti Riigikaitse Akadeemia

■ USA õhujõudude juhtimis- ja staabikolledži kursus

■ USA Õhujõudude Sõjakolledž

TEENISTUSKÄIK:

■ Tartu Üksik jalaväepataljon

■ Õhuseiredivisjon

■ Õhuväe staap

■ Kaitseväe Peastaap

■ Õhuväe staap

■ Õhuväe ülema asetäitja

■ Õhuväe staabiülem

■ Kaitsejõudude Peastaabi ülema asetäitja operatiivalal

■ Ämari lennubaasi ülem

■ Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse (RKIK) direktor

Tagasi üles