Närvekõditav lohesurf paneb kannatuse proovile

Enne surfilaua mängu toomist tuleb selgeks õppida lohe lennutamine. Foto: Mihkel Maripuu

Kui kohtun rannas Võsu surfikooli looja, lohesurfi mitmekordse Eesti meistri ja kolmekordse maailmameistri Raigo Pihoga, tunnen teatavat enesekindlust. Ühelt poolt seetõttu, et olen 13 aastat lumelauaga sõitnud. Teisalt tunnen end uute asjade proovimise eel tihti nagu konn mätta otsas: muidugi saan hakkama! Miks ei peaks? Oh seda naiivsust!

Esialgu õpetab Raigo selgeks põhitõed. Näiteks kuidas peab lohe tuule suhtes asetsema, mida tähendavad mitmesugused märguanded ning kuidas üldse lohe juhtimine käib. Viimase illustreerimiseks toob Raigo välja väikese õppelohe.

Õppelohe erineb nii-öelda päris lohest peamiselt suuruselt. Õppelohe pindala on kaks ruutmeetrit, mina pean aga sõitma 11-ruutmeetrise lohega. Raigo räägib, et mida suurem on lohe enda pindala, seda rohkem jõudu tal on. Õppelohe küljes on kaks nööri ehk liini, mis kinnituvad poomi, sisuliselt lohe rooli külge. Pikliku kummist pulka ühele või teisele poole kallutades hakkab lohe õhus inimese liigutusi peegeldama. Pisike õppelohe sikutab mind äkiliste liigutustega edasi-tagasi mööda kuuma liiva, kogu keha nõksub kaasa. Vaatan rannal lamavat sinirohelist lohet, millega mõne hetke pärast vette pean minema. Algne enesekindlus sulab nagu varakevadine lumi.