Kultuuris kuum ⟩ Paradiisiroog metsmaasikad ja imetabased õied Niguliste muuseumis
/nginx/o/2021/03/21/13689708t1h7ef8.jpg)
6. august 2022, 00:01
Keskaja kunstis mängivad taimed ja nende viljad pea sama suurt rolli kui loomad ja linnud. Taimedel on olenevalt kontekstist sageli sümboolne tähendus, ent mitte alati. Kuna tuntud taimed nagu liilia, kannike või roos ilmuvad tahvelmaalis üha uuesti ja uuesti, kasvab tõenäosus, et neid võiks tõlgendada tähenduslikena.
Taim võib esineda nii neitsi Maarja (näiteks liilia või võhumõõk) või Kristuse (ohakas või võilill) võrdkujuna. Samuti võib olla tegemist märtri või pühaku atribuudiga.
Taimi võidakse kujutada nii botaaniliselt korrektselt kui ka stiliseeritult, nii et neid on raske ära tunda. Nii esinevad mitmesugused taimed katedraaliplastikas, vitraažidel, raamatumaalis ja ka tahvelmaalis. Mitmetel taimedel oli sellele lisaks ka nn apotropaion’i tähendus. Apotropaion on ese – käesoleval juhul taim –, millel arvatakse olevat maagiline kaitsevõime. Paljudele taimedele omistati võlu- või ravijõudu, milles sulandusid nii kristlikud kui ka paganlikud ettekujutused. Järgnevad näited pärinevad Niguliste muuseumi 15. sajandi Madalmaade retaablitelt.
Tallinna Mustpeade vennaskonna Maarja altari retaabli tellisid Tallinna kaupmeesteühenduste Suurgild ja Mustpeade vennaskond.1 Teos saabus anonüümse Brugge kunstniku, Püha Lucia legendi meistri töökojast ning seati üles dominiiklaste kloostri Katariina kirikusse. Seal kaunistas see arvatavasti Mustpeade vennaskonna kabelis olnud Maarja altarit. Teos on üllataval kombel väga õiterohke. Kõige rikkalikumad on taimekaunistused teose kõige pidulikumas vaates, mil retaabel on täielikult avatud.2
Avatud vaate kesktahvlil troonib neitsi Maarja ja Jeesuslaps rüütelpühakute nagu Püha Jüri ja Püha Viktor keskel. neitsi Maarja jalge ees on Hispaania päritolu vaasis kujutatud äratuntavalt valget liiliat ja võhumõõka. Valge liilia (ld k Lilium candidum) sümboliseeris Jumalaema puhtust ja väärikust. Võhumõõk (ld k Iris) Hispaania vaasis on Jumalaema kannatuste sümbol.
Samuti on just iirise eeskujul kujunenud vapiliilia (pr k Fleur de Lys), mis eriti prominentselt kordub Prantsusmaa kuninglikus sümboolikas. Huvipakkuv on, et Jumalaema kroon toetub vapiliilia kordumisele, samuti kannab Püha Jüri vapiliiliat meenutavat mütsikaunistust.
Sulega mütsikaunistust ehivad teemandid ja pärlid. Sellega antakse märku, et Jumalaema on Püha Jüri kaitse all, teemandid on siin samuti kaitsva väega. Väikese Jeesuslapse käes on imeõrnalt aimata veel punane nelk (ld k Dianthus), mida sageli kohtame kihlusportreedel. Ka siin sümboliseerib see hingelist ühendust poja ja ema vahel.
/nginx/o/2022/08/05/14741880t1hd060.jpg)
Sellega aga taimerohkus kõige pidulikumas vaates veel ei piirdu. Lisaks Jumalaema ja Jeesuslast ümbritsevatele rüütelpühakutele osalevad Jumalaema austamisel ka Püha Franciscus, frantsisklaste ordu rajaja, ning Püha Gertrud, Nivelles’i kloostri abt. Püha Franciscus hindas loodust kõrgelt, seepärast pöörab ka tema nimekaim, praegune paavst Franciscus keskkonnateemadele suurt tähelepanu.
Franciscuse ja Gertrudi selja taga on kujutatud kallihinnalisi tekstiile. Üks neist on granaatõunamustriga kuldkangas, mida valmistati Itaalias ja Hispaanias.
Granaatõun, granaadipuu vili (ld k Punica), oli juba antiikajast tuntud ülestõusmise ja surematuse sümbol. Ent pühakute selja taga on kujutatud ka patjadega pinki, mille katteks on roheline verdüür. Verdüür on piltvaip, mida kooti kangastelgedel teiste linnade seas näiteks ka Brugges. Seda kaunistasid mitmesugused taimemotiivid; verdüüri nimetus tuleb prantsuskeelsest sõnast vert ehk roheline või rohelus. Sageli kaunistasid verdüürid erakambreid, kus nii voodi- ja pingikatted, baldahhiinkardinad kui ka seinavaibad olid ühes stiilis.
Maarja altari retaablil kujutatud pingikattel on mitmesuguseid rohkem või vähem äratuntavaid taimi. Pink sümboliseerib nn suletud aeda (ld k hortus conclusus) ja on neitsi Maarja puhtuse, karskuse ja puutumatuse sümbol. Suletud aia mõiste on tagasiviidav Ülemlauluni (4.12). Seal seisab:
«Suletud rohuaed
on mu õeke, mu pruut!
Suletud rohuaed,
pitseriga kinni pandud allikas.»
Enamik kujutatud taimi on neitsi Maarja sümbolid ja neid kujutatakse sageli paradiisiaia kujutistel. Nende hulgas on kannike (ld k Viola) oma õrnade õitega. Lille sügavsinine värv sümboliseerib Jumalaema taevase kuningannana ja kordab näiteks tema tumesinise mantli värvi maalil. Kannike tähistab Maarja alandlikkust, sest tema õieke on «langetatud peaga».
Samuti on retaablil kujutatud punaseid moone (ld k Papaver), mis meenutavad neitsi Maarja punast kleiti, rõhutades armastuse tähendust Jumalaema elus.
Nelk Jeesuslapse käes meenutas hingede kokkukuuluvust, ent nelki on kujutatud ka verdüüril, sümboliseerides Jumalaema emadust ja viljakust.
Paljud taimed keskaegsetel teostel ongi seotud just Jumalaema või Jeesus Kristuse voorustega. Nii on üks väga levinud Jumalaema taim ka punane kirikakar (ld k Bellis perennis), mis ei puudu pea üheltki paradiisikujutiselt.
Mis saaks olla hõrgum kui metsmaasikad? Need magusad viljad on samuti kujutatud Maarja altari retaablil. Kristlikus sümboolikas oli tegemist paradiisis pühakutele ja õndsatele osaks saava roaga. Metsmaasikatel, nagu igaüks teab, on tõesti paradiislik maitse. Tema kolmese jaotusega leheke meenutab vaatajale ka püha kolmainsust.
Kuigi sageli seostuvad taimed pigem Jumalaema ning tema voorustega, on ka mõned taimed, mis sobivad paremini tähistama Jeesus Kristust.
Näiteks on retaablil taim, mille tuvastamisel palusime abi Niguliste muuseumi sotsiaalmeedia jälgijatelt. Üks teravapilguline vaataja tuvastaski stiliseeritud taimes ohaka (ld k Cirsium).
Sellele viitasid nii lillakas, veidi puhmas õis, kui ka sakiliste servadega lehed. Ohakas on tuntud Jeesus Kristuse kannatuste sümbol, sest seostub tema okaskrooniga.
Kuigi võilill (ld k Taraxacum officinale) on aedades sageli üks tüütus), tähistab see taim kristlikus sümboolikas Kristuse kannatusi ja ülestõusmist. Ilmselt seetõttu, et äraõitsenud kollane korvõisik muutub pehmeks ehmespalliks, millest ehmed lendu lähevad ja uusi võililli ellu kutsuvad.
Niguliste muuseumis on mitmeid Madalmaade kunsti tähtteoseid. Maarja altari retaabli kõrval on põhjust rääkida ka Kannatusaltarist (u 1520), mille välistiibade ülemaalingud tegi meister Michel Sittow pärast Tallinnasse naasmist.
Vasakul välistiival on kujutatud palverändurite kaitsepühakut Püha Jaakobust ja neitsi Maarjat koos Jeesuslapsega. neitsi Maarja hoiab käes valget roosi, mille tähendus on sarnane valge liilia omaga: see on neitsi Maarja puhtuse ja karskuse sümbol.
Siiski võib siin olla ka üks lisatähendus. Kuigi ilmselt telliti Kannatusaltar algselt ühele frantsisklaste kloostrikirikule, sattus teos hiljem tõenäoliselt hoopis Tallinna dominiiklaste kloostri Katariina kirikusse. Seal paiknes retaabel Lippede kabeli altaril. Võimalik, et ülemaalingud tellisid Victor van der Lippe ja Gertrud van Grest.3 Legendi järgi õpetas Jumalaema ise Pühale Dominikusele roosipärja palvetamist ehk palvehelmeste lugemist. Iga palve võrdus ühe roosiga, seetõttu tunneme palvehelmeste paralleelnimetusena ka roosikrantsi. Valge roos Jumalaema käes Niguliste muuseumi Kannatusaltaril võib viidata, et teose üks algseid asupaiku oli dominiiklaste kloostri Katariina kirik.
Niguliste muuseumi taimemaailma saab varsti jälle külastada, kui avame oma muuseumi pärast torni rekonstrueerimist. Külastajale ei avane mitte ainult vaade meie erilistele kunstiteostele, vaid torni ehitatud liftist ka imeliselt värske vaade Tallinna vanalinnale. Niguliste muuseum avab oma uksed juba sel sügisel.
----------------
1 Tallinna Mustpeade vennaskonna Maarja altari retaabli tellimisloost saab lugeda siit: Mänd, Anu. Püha Viktor – Tallinna kaitsepühak? – Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien zur Kunstwissenschaft (Kd. 12, Nr. 3–4, 2003)
2 Tallinna Mustpeade vennaskonna Maarja altari retaablil on kolm vaadet. Suletud vaatel on kujutatud Maarja kuulutust, esimesel avatud vaatel topelteestkostestseeni ja teisel avatud vaatel nn püha keskustelu koos trooniva neitsi Maarja ja Jeesuslapsega.
3 Kannatusaltari ajaloost saab lugeda siit: Mänd, Anu; Nurkse, Alar. Family Ties and the Commissioning of Art: On the Donors and Overpaintings of the Netherlandish Passion Altarpiece. – Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on art and architecture = Studien zur Kunstwissenschaft (Kd. 22, 2013).