MOSKVA VS KONSTANTINOOPOL ⟩ Võitlus usklike eest rikastab kirikuelu

Andrei Šiškov. Foto: Madis Veltman

Patriarh Kirilli militaristlik seisukoht muutis veel märgatavamaks pinged õigeusumaailmas, mis Moskva ja Konstantinoopoli vahelise lõhenemise tingimustes juba niigi keerulisi aegu üle elas. Sellest pingest ja kahe õigeusukiriku suhete perspektiividest Eestis rääkis portaalile Rus.Postimees teoloog, religiooniajaloolane, Tartu Ülikooli usuteaduskonna külalisteadur Andrei Šiškov.

Andrei Šiškov, siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik Ringo Ringvee ütles hiljuti, et Moskva patriarhaadist on saanud «vene maailma» ideoloogia kandja. Mida see ideoloogia endast kujutab?

Patriarh Kirilli arendatava «vene maailma» kontseptsiooni olemus seisneb Ukraina ja Valgevene rahvaste subjektsusest ilmajätmises. Ta räägib kolmühtsest vene rahvast, mis koosneb venelastest, ukrainlastest ja valgevenelastest. Sellest lähtudes võib väita, et need, kes nimetavad end ukrainlasteks, eitavad vene rahva kolmühtsust ja kaitsevad kellegi teise huve – omi neil olla ei saa. «Vene maailm» on natsismi vastu, mis tähendab, et need, kes teda eitavad, on natsismi poolt ja nendega suhtes tuleb läbi viia «denatsifitseerimine». Selline on patriarh Kirilli loogika.

Kirikuvõimu vertikaal on korraldatud nii, et vastutus Kirilli positsiooni eest laieneb kõigile tema alluvatele. Kas keegi avaldab sellele Venemaal vastupanu? Mida arvavad õigeusu hierarhid teistes riikides?

Venemaal on piiskoppe, kes on solidaarsed patriarh Kirilli vaatepunktiga ja toetavad isegi veel radikaalsemalt sõda. Kõik ülejäänud kas vaikivad või ütlevad, et vaja on palvetada rahu eest. Samas on see praegusel hetkel üsna abstraktne väide. Kui te ei kutsu agressorit nimepidi, on rahupalve eufemism tegevusetuse kohta. Tegelikult on see depolitiseerimine ja võimudele lojaalsuse kinnitamine.

Mis puutub teistesse riikidesse, siis kuni viimase ajani oli Moskva patriarhaadi kõige suurem osa väljaspool Venemaad Ukraina õigeusu kirik. 27. mail toimunud kirikukogul teatas ta Moskva patriarhaadist lahkulöömisest. Valgevenes on piiskopkond lojaalne president Lukašenkale. Seal on piiskop Guri, kes toetab sõda, ülejäänud aga eelistavad vaikida.

Leedus tegi metropoliit Innokenti 18. märtsil avalduse, milles väljendas solidaarsust Leedu riigiga ja mõistis sõja hukka. Ta ütles siis isegi, et tal on patriarh Kirilli omadest erinevad poliitilised vaated. Paari nädala pärast alustas Innokenti aga repressioone vaimulike vastu, kes tema eelmainitud impulssi toetasid. Juuli alguses arvati nad kõik vaimulikuseisusest välja. On selge, et metropoliit Innokentile avaldati Moskvast survet. Metropoliit Aleksandr Lätis võttis samuti sõja vastu sõna ja toetas Läti riiki. Kuid ta ei astunud otsesesse vastasseisu patriarh Kirilliga.

Lääne-Euroopas ja Ameerikas, kus on 2007. aastal Vene Õigeusu Kirikuga taasühendatud Välismaa Vene Õigeusu Kiriku kogudused, reageeritakse üsna ettevaatlikult. Kuid sealsed vaimulikud ja koguduseliikmed on avalikult sõja vastu.

Millised on praegu tervikuna suhted Moskva patriarhaadi ja Konstantinoopoli vahel?

Pärast euharistilise osaduse katkemist (võimalus ühisel jumalateenistusel osaleda – toim) 2018. aastal halvenesid Moskva ja Konstantinoopoli suhted kiiresti. Ja need halvenevad aina rohkem. Moskva patriarhaadi esindajate retoorika Konstantinoopoli suhtes radikaliseerub üha enam.

Sellesse hakkavad segunema vandenõuteooriad. Näiteks et Konstantinoopoli ja tema otsuse taga anda Ukraina õigeusu kirikule autokefaalia, seisavad USA riigidepartemang ja «lääne jõud». Tuleb välja nii, et metafüüsiline hea ja kurja vaheline sõda, millest patriarh Kirillile meeldib rääkida, on teatud määral juba sõda Moskva ja Konstantinoopoli vahel, mida selliste teooriate kohaselt hakatakse seostama NATO ja läänega.

Millised on väljavaated suhete arendamiseks MPEÕK (Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik) ja EAÕK (Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik) vahel?

Ühest küljest, kui lähtuda praegusest olukorrast, need suhted tõenäoliselt ainult halvenevad. Teisest küljest on MPEÕK endiselt omavalitsuslik kirik, seejuures suures osas autonoomne. Kõik oleneb MPEÕK piiskopkonnast ja vaimulikkonnast endast. On nende otsustada, kas jätkata vastasseisu või minna lähenemisele. On ju näiteid, kui Vene õigeusu kiriku autonoomsetel osadel on Konstantinoopoliga head suhted.

Eesti ajakirjandus tsiteeris EAÕK esindaja Mattias Palli sõnu, et õigeusu kirikute suhted Eestis on teravnenud metropoliit Eugeni asumisega MPEÕK juhi ametikohale. On see nii?

Ühest küljest on vale seostada kõike ühe inimesega – toimub ju ka suhtlemine koguduste vahel. Teisest küljest iseloomustab Moskva patriarhaadi omaks võetud ja Venemaalt saabuvate piiskoppide edastatud valitsemisstiili autoritaarsus. Eestseisja võtab enda peale suurema osa vastutusest ja kontrollib kõike.

Metropoliit Eugeni on inimene, kes pole kunagi Eestis elanud ega ole olnud tuttav ei kultuuri, keele ega mingite eesti traditsioonidega. Seetõttu vajab ta lihtsalt kohanemiseks aega. Ärgem unustagem, et metropoliit Stefanus oli algselt täpselt samasugune varjaag kui metropoliit Eugeni. Metropoliit Stefanus on kreeklane, kes saabus Eestisse Pariisist. Tal oli samuti kohaliku olukorraga kohanemiseks veidi aega vaja.

Asjaolu, mis võib takistada metropoliit Eugeni kohanemist, on tema sõltuvus Moskvast, kui mitte ressursside poolest, siis psühholoogiliselt. Kogu oma vaimulikuelu on ta olnud Moskva vaimuliku akadeemia rektor. Ta elas kogu aeg Moskva oblastis, Sergijev Possadis, Troitse-Sergi suurkloostris. Seetõttu ma arvan, et metropoliit Eugeni oli vähemalt oma Eestis viibimise esimestel etappidel emotsionaalses mõttes veel seal, kus ta nii palju aega on veetnud.

Moskva ja Konstantinoopoli konflikt Ukraina õigeusu kiriku ümber arenes sama stsenaariumi järgi nagu Eestis 1996. aastal. Kas nende olukordade vahel on erinevusi?

Arvan, et 1996. aastal kujunenud lõhe ületamisele aitas palju kaasa see, et patriarh Aleksius II oli Eestist pärit ja tema jaoks oli see isiklik lugu.

Tüpoloogiliselt on lõhed, mis tekkisid Konstantinoopoli ja Moskva vahele aastatel 1996 ja 2018, tõepoolest ühesugused. 2018. aastal juhtus analoogiline lugu paralleelse jurisdiktsiooni avamisega territooriumil, mida Moskva patriarhaat peab enda jaoks kanooniliseks. Kuigi muistsete kirikukaanonite seisukohalt on kaks paralleelset jurisdiktsiooni vastuvõetamatud, on sellised pretsedendid õigeusu kirikus eksisteerinud juba üle saja aasta.

Pärast 1917. aasta revolutsiooni hakkasid diasporaas, see tähendab väljaspool ajaloolisi õigeusu riike, tekkima piiskopkonnad. Lääne-Euroopas, Ameerikas, Austraalias. Nüüd on see kord juba normaliseeritud. Peale selle leppisid kõik kirikud 2016. aasta Kreetal toimuvaks panortodoksseks kirikukoguks valmistudes kokku, et kõik tuleb jätta nii, nagu on. See tähendab, et nad sisuliselt legaliseerisid paralleelsed jurisdiktsioonid.

Uus on ju ka kanoonilise territooriumi mõiste, see on umbes sada aastat vana, see pole vanem kui 20. sajand. Seetõttu on praegune olukord paralleelsete jurisdiktsioonidega tänapäevase õigeusu jaoks täiesti normaalne. Nagu mainekas religioonisotsioloog José Casanova ütleb, on paralleelsed jurisdiktsioonid väga head, kuna tagavad konkurentsi, mille tulemusena kasvab elanike teenimise kvaliteet. See sotsiaal-majanduslik seadus toimib ka kirikus. Oma võitluses usklike eest teevad kirikud jõupingutusi, et muutuda inimeste jaoks atraktiivsemaks.

Ja me võime täheldada, et seal, kus on paralleelsed jurisdiktsioonid, on kirikuelu rikkalikum ja keerulisem. See on küllastunum kui seal, kus on monopol, nagu näiteks Venemaa territooriumil. Diasporaa piiskopkondades on usklikud kaasatud koguduse juhtimisse, neid lubatakse paljude asjade juurde ja nad lahendavad mitmesuguseid, sealhulgas isegi rahalisi küsimusi. Venemaal ju seda pole. Venemaal jäeti koguduseliikmed lihtsalt põhikirja viimasest redaktsioonist välja. Seal ei ole mingeid koguduseliikmeid. Seal on piiskopkonna vaatepunktist mingi õigeusklik mass, mida vaimulikud lihtsalt juhivad.

Andrei Šiškov

• 1983 – sündis Moskvas.

• 2006 – lõpetas Moskva Riikliku Pedagoogilise Ülikooli füüsikateaduskonna.

• 2008–2010 – õppis Moskva Vaimulikus Seminaris.

• 2010–2014 – õppis Moskva Pühade Kirilli ja Mefodiuse nimelise Vaimuliku Akadeemia pühakute üldkiriklikus aspirantuuris ja doktorantuuris.

• 2010–2020 – töötas Vene Õigeusu Kiriku sinodaalses piibli- ja teoloogiakomisjonis.

• 2020 – kutse Tartu Ülikooli Usuteaduskonna teaduri ametikohale.

Allikas: Eesti Teadusinfosüsteem