Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/01/29/125264t1hfed2.jpg)
Tema soontes voolab tubli annus kiskjaverd, tema pilk peaks meenutama põrgulävel seisvat saatanat. See on bengali kass – metsiku leopardkassi ligi 50 000 krooni maksev järglane.
Seppelite pere eramus Tallinna äärelinnas põrutaks keegi aeg-ajalt justkui sepavasaraga vastu seina – aastane isane bengal Achilles Uxmal Maya Gold üritab maha murda toaust, mis teda muust maailmast eraldab. Teisel pool lävepakku kräunub flirdialtilt seitse graatsilist bengalipreilit, veri vemmeldab!
«Uks peab lukus olema, muidu hüppab poiss selle lahti,» tõdeb kokku ligi poolt miljonit krooni väärt elusvaranduse peremees Arbo Seppel. Mõõtmetelt on bengalid nagu kassid ikka. Aga lihas on neil «raske» ja kuni seitse kilo kaaluv pidevas armuvalus isane kujutab endast tõelist sugumürsku.
Just bengalite aretamisele on Seppelite kassikasvandus Maya Gold pühendunud. Alguse sai tõug ligi 50 aastat tagasi, kui kaslaste uuringul USAs aasia metsik leopardkass kodukassiga paari heitis. Edasi on tegutsetud selle nimel, et saada leopardi kasuka ja metsiku välimusega, kuid taltsa loomuga kiisusid.
Pistavad lilled nahka. Tulemusena on bengalid väga liikuvad ja kiired. Kammivad läbi kõik kapiotsad, ja kui riiulitele üldse asju jätta, siis tuleb need kinni liimida. «Toalilled söövad kohe ära,» tutvustab Seppel hoolealuste veidrusi. «Ning veega meeldib neile mängida – hüppavad vanni ja ujuvad mõnuga.»
Isegi «ülemuse» valivad ninatargad bengalid endale ise – osa neist hoiab peremehe, osa perenaise poole. Üks Seppelite kassidest on aga otsustanud, et kõige suurem boss on hoopis koolijütsist perepoeg.
Õue jalutama ei tohi Eesti kalleima kassitõu esindajaid viia: bengalid on hüpanud ka kolmemeetrise müüri otsa, ja koju tagasi kuni 50 000 krooni maksev loom enam ei tule. «Bengaleid peab maast madalast kasvatama, nendega mängima ja suhtlema,» teatab Seppel. «Muidu metsistuvad nad kiiresti.»
Kui Seppelid kolm aastat tagasi Taanist esimesed kolm kassi tõid, mõtlesid nad tõugu hobi korras aretama hakata. Praegu tuiskab eramus ringi kümme bengalit, detsembris nägid ilmavalgust ka kaheksa poega. Pelgalt harrastusest pole enam juttugi.
Kuid tegelikult eelnes tõsine töö juba kiisude majjatoomisele, ükski bengalikasvataja ei müü oma kassipoegi aretuskassiks suvalisele inimesele. Ainult steriliseeritult või kastreeritult – nii üritatakse hoida tõupuhtust ja vältida konkurentsi.
«Bengalitel peab uues kodus olema jooksmiseks palju ruumi,» loetleb Seppel esmaseid nõudeid. «Lisaks peaksid sa olema selle tõuga varem tegelenud jne. Enamik välismaa kassikasvandusi, kuhu pärast internetiotsinguid kirjutasime, ei suvatsenud vastatagi.»
Jõudnud lõpuks ühe Eesti-lembese taanlaseni, saatsid Seppelid talle hulga fotosid oma majast.
Isase bengali tarvis lubas Arbo Seppel ehitada eraldi talveaia, ja seal too nüüd kõiki mugavusi nautides laiutabki. Hiljem on Seppelid ostnud veel kaks bengalit Prantsusmaalt ja ühe Kanadast.
Tõuparandaja Kanadast. «Parimate tõunäitajatega poegi kasvandused ära ei anna, superisendid tuleb endal aretada,» tõdeb Seppel. «Tegelikult ongi meil praegu kasse liiga palju, inimestele kipub ruumi väheks jääma. Aga kuna oleme tööga alles alguses, siis jätame samuti paremad pojad endale.»
Kassipoja ostmine Kanadast läks Seppelitele koos transpordikuludega maksma 4500 USA dollarit, järjekorras pidid nad ootama ligi aasta. Praegu on Seppelid ootelehel ühes USA kassikasvanduses, tehingu hinnaks kujuneb taas 4500 dollarit.
«Ameerikas ristatakse bengaleid ikka veel ka aasia leopardiga, et tõu metsikus ei kaoks,» selgitab Arbo Seppel oma huvi. «Öeldakse, et tõeline bengal peab sulle otsa vaatama nagu saatan põrgust.»
Ent kassi ostmine pelgalt internetis ülespandud fotode järgi võib ka tegelikkuses põrguks osutuda. Seppel teab juhtumit, kus USAst soetatud bengal uue omanikuni ei jõudnudki. «Öeldi, et kass pani lennujaamas jooksu, raha tagasi ei makstud,» räägib ta. «Üks itaallane sai aga kassi, kel puudus osa hambaid.»
Mõnedki kasvandused moonutavad kodulehel kiisude fotosid. «Jõuab loom lõpuks sinuni ja tal on kõrvad peas nagu nahkhiirel või pole kasukal värvi ollagi,» nendib Seppel. Tõsi, ostu-müügi korral sõlmitakse alati leping. Seal on kirjas, et aretuskassi ei tohi kellelegi edasi anda ega müüa ning «tittede tegemiseks» võib teda kasutada vaid ühes kasvanduses. Ka annab senine omanik loomale garantii.
«Aga USAs kehtib garantii vaid seitse päeva,» tõdeb Seppel. «Ja kui lendaksin sinna kassi teise vastu vahetama, kuluks veel hunnik raha. Lõppkokkuvõttes on tegemist suure loteriiga.»
Et Seppelitel on seni loteriis õnne olnud, tõestab kapitäis näitustelt võidetud karikaid ja aulinte. Lisaks edukale esinemisele Balti riikides on nende kassid seljatanud konkurente Soomes, Valgevenes ja Poolas. Rahaliselt tähendavad näitused suuri väljaminekuid – sõidupiletid, ööbimine hotellis ja osalustasu neelavad juba ühe Soomes-käiguga 10 000 krooni. Preemiaid võitjatele ei maksta, küll aga tõuseb kasvanduse maine.
Lisaks aule ja uhkusele pannakse näitustel kaudselt paika tulevaste kassipoegade müügihind, see omakorda loob soodsa pinnase tumedate kirgede mölluks. Nii näiteks ei tohi Seppeli sõnul kasse näitusesaalis korrakski omapead jätta. «Poolas üritati minu kassi mürgitada,» mainib ta.
Ka on kaugelt tulnud külalistel autokumme ribadeks lõigatud ja masinate aknaid sisse pekstud – mis te tulete meie karikaid jahtima? Ühele valgele pärslasele tõmmati aga konkurentsist kõrvaldamiseks kehale viltpliiatsiga mustad jutid.
Välistatud pole miski! Nagu tõelistele sportlastele, annavad mõned omanikud kassidele dopingut – üks vajab etteaste eel rahustamist, teine ergutamist. Pissiproove kiisudelt ei võeta, küll kõlgutab kohtunik looma meeleseisundi selgitamiseks tema nina ees mänguasju.
Samuti jälgib arbiter, et kassi poleks kosmeetika abil liigselt üles löödud. Kipub pärslase kasukas puudrist suisa tolmama, võib see mõnes rahvusvahelises «liigas» kaasa tuua eluaegse võistluskeelu.
Lõppkokkuvõttes pole kassikasvandus Seppeli kinnitusel kullaauk. «Toit, liiv, mikrokiibistamine ja vaktsineerimine, näitustel käimine – see on kallis lõbu,» ohkab igapäevast leiba autojuhina teeniv Seppel. Kanadas valmistatud kassitoitu toob ta Riiast, sest see olevat parima kvaliteediga. Maiuspalaks saavad kiisud keedetud kana, konserve ja kooritud krevette. Peale limpsivad pudelivett, sest kraanivesi võib seedimisele halvasti mõjuda.
Kassikasvandusega alustades panid Seppelid kirja kõik kulud, pärast poegade müüki jäi ava-aasta kahjumiks 75 000 krooni. Bengali kassipoja hind on nn kodukassidel (kastreeritud või steriliseeritud, järglasi saada ei tohi – toim) 800–1500 eurot. Aretuskassi hind jääb aga 1500 ja 3500 euro vahele.
«Praeguseks on seis parem,» tõdeb Seppel. «Aga kui pojad maha müün ja USAst uue aretuskassi ostan, olen rahaliselt taas nullis. Hinnavahe on nii suur – minu bengalitest läheb enamik kodukassideks, aretuskasse müüme vaid teistele kasvandustele.»
Kaugeim paik, kuhu Seppelid kiisusid müünud, on Kreeka. Eestis on nende hinnangul nüüdseks ligi 40 bengalit. «Tegelikult käib kogu meie elu kasside ümber,» tunnistab Arbo Seppel. «Ja kui nad midagi taas ära lõhuvad, mõtlen: milleks me selle jama kaela võtsime?»
Võrreldes algusaegadega ongi nad kasside vabadust märkimisväärselt piiranud. Esimesel aastal magasid Seppelid sängi serval, ülejäänud voodi oli bengalite päralt. Nüüd tohib kaissu pugeda vaid peremehe lemmik. Tõsi, siiani käivad kassid öösiti Seppelite magamistoa ukselinki «katsumas» – äkki on pererahvas oma «puuri» lukustamata unustanud? Vahel löövad põrgulikku lärmi. Aga bengal peabki ju olema nagu saatan põrgulävel. Või hoopis põrguingel?
Superkiisu
Kalleim kass
Eesti Kassikasvatajate Liidu Felix andmetel on bengal kalleim Maarjamaal kasvatatav kassitõug.
Hinnad
Kodukassiks müüdavad pojad (steriliseeritud või kastreeritud, järglasi saada ei tohi) – 800–1500 eurot (12 500 – 23 500 krooni)
Aretuskassid – 2000–3500 eurot (31 000 – 55 000 krooni)
1960. aastate alguses California Ülikoolis tehtud kaslaste uuringul paaritus emane leopardkass juhulikult isase musta kodukassiga
Uuringutes osalenud Jane Mill otsustas seejärel aretada uue tõu. Esimese põlvkonna hübriide paaritati mitmetest teistest tõugudest isaste kassidega
1983. aastal alustas rahvusvaheline kassiliit (TICA) bengali kasside registreerimist. 1991. kinnitati bengali tõule standardid.
Bengali kass on atleetliku kehaehitusega, musklis ja tugeva luustikuga. Ta on ideaalne jahimees, kes on valmis kaua saaki varitsema, kõrgele hüppama ja mängleva kergusega puu otsa ronima.