K, 28.09.2022

OTSE POSTIMEHEST ⟩ Ilmar Raag: kuigi talv tuleb raske meile kõigile, ei tohi loobuda Ukraina abistamisest

Ulla Länts
, ajakirjanik
Ilmar Raag: kuigi talv tuleb raske meile kõigile, ei tohi loobuda Ukraina abistamisest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1

24. augustil, Ukraina iseseisvuspäeval, võtame oma päevast vähemalt ühe minuti, et öelda: «Ukraina, sa ei ole üksi!» Miks seda on vaja Ukrainale ja miks see on vajalik meile endile, sellest räägime Postimehe otsesaates filmilooja ja kommunikatsiooni eksperdi Ilmar Raagiga.

Saatejuht on Ulla Länts.

Kui oluline on, et ajal, kui Ukrainas ei saa rahvas oma riigi sünnipäeva tähistada, sest seal kardetakse Venemaa rünnakuid, teeksime meie seda nende eest?

See on oluline väga mitmel põhjusel, kõige tähtsam on, et kui me ei oska rõõmustada, siis ei ole ka vabadusel suurt mõtet. Vabadus on ikkagi selle jaoks, et me tunneksime elust rõõmu. Juba ainuüksi asjaolu, et Ukraina on kõik need kuus kuud vastu pidanud, annab põhjuse uskuda, et maailma ajalool on meie jaoks olemas ka positiivne stsenaarium.

Teine teema on otseselt suunatud ukrainlastele. Nad ju näevad ja saavad aru, et Ukraina väsimus on läänes siiski vaikselt süvenenud ning nende kõige suurem hirm on, et nad jäävad üksi. Ka sõjanduse analüütikud ütlevad, et praegusel hetkel ei olene konflikti lõpplahendus isegi mitte sellest, kuidas sõdurid ühel ja teisel pool kaevikutes oma asju lahendavad, vaid lahenduse võtmeks on, kuidas ühiskond, kuidas tagala vastu peab.

Meie põhimõtteliselt olemegi Ukraina tagala ja kui meie vastu ei pea, siis läheb ka neil halvasti.

Õnneks oli meie reaktsioon 24. veebruarile teistsugune kui siis, kui Venemaa tungis Krimmi.

See, mis on toimub praegu, on võrreldes 2014. aastaga nagu öö ja päev. Meie oleme õppinud, aga eelkõige on õppinud Ukraina. On täiesti selge, et kui praegused sündmused oleksid juhtunud 2014. aastal, ei oleks Ukraina väga tõenäoliselt vastu pidanud. Ka NATO juhtimise tasandil hakati pärast 2014. aastat rääkima, et NATO peab hakkama reageerima hübriidohtudele. Mõnes mõttes on see, mida lääs praegu teeb, ikkagi 2014. aasta õppetund.

Kas praegu, kui suurt läbimurret rindel pole toimunud, on oht, et tähelepanu Ukrainalt hajub?

Jah, praegu on see oht. Me oleme näinud seda ju ka teiste konfliktide puhul. Näitena on toodud võrdlus Iraagi-Iraani sõjaga 80-ndatel aastatel, mis kestis kümme aastat ja mille jooksul kogu maailm jõudis ära unustada, et kaks väga suurt riiki on omavahel jätkuvalt sõjas.

Kui otsida, siis me leiame maailma eri paikadest veel sõjalisi konflikte, mida tegelikult ei ole lõpetatud, aga mille me lihtsalt oleme ära unustanud. Maailma meedialoogika seisukohalt on nii, et tragöödiat on maailmas kogu aeg väga palju, miks me peame pidevalt mõtlema Ukrainale.

Praegu ongi kaks võimalikku stsenaariumi: üks on see, et kuivõrd ukrainlastel õnnestub lääne relvade abiga venelaste tagalat nõrgendada ja siis nad võib-olla suudavad teha veel enne, kui vihmad algavad, mingisuguse pealetungi-laadse asja või seal toimub suurem venelaste murenemine.

Aga kui nad seda ei suuda, siis on erinevad luureorganisatsioonid öelnud, et on täiesti tõenäoline, et sõda kestab veel vähemalt järgmise kevadeni ja sealt edasi ei tea. Sealt edasi sõltub tegelikult just nimelt sellest, kui palju on läänes tugevusvaru, et vastu pidada sellele koormusele, mis meilegi tekib. Talv on tulekul ja see tuleb kindlasti raske kogu Euroopale ning samas veelgi raskem Ukrainale.

Kuidas on võimalik edasi elada, kui sa oled näinud nii palju julmust? Kas sellest on võimalik taastuda?

See on väga raske küsimus, ma olen ju ka käinud kaitseväega kolm korda missioonil ja näinud inimeste muutumist konfliktis, sellises suures relvastatud konfliktis, sõjas.

Esimene asi, mis inimestega juhtub, on see, et nad kõik mingil määral radikaliseeruvad. Sõja ajal inimelu hind kahtlemata langeb, seal ei ole midagi teha. Kui vaadata seda, milliseid otsuseid Ukraina vastu võtab, siis me saame aru, et kui rahu ajal teeks mingi riik samasuguseid asju, siis inimesed küsiksid, mis teil lahti on, miks te nii agressiivsed olete. Sõja ajal aga mõistame, et see lihtsalt läheb niimoodi.

Ühest küljest sõjaga harjutakse ja teisest küljest tuleb inimeste üldisesse normi agressiivsust samm-sammult juurde ning sellest lahtisaamine võtab kindlasti aega. Selge on see, et moodsas keeles posttraumaatiline stress rakendub seal väga paljudele inimestele, kui mitte tervele ühiskonnale. On arvatud, et sellest üle saamine võib võtta terve inimpõlve, kui mitte rohkem.

Üleskutse teha pilte Ukraina toetuseks aitab ühtlasi meil endil jäädvustada tänaseid mõtteid ja tundeid tuleviku jaoks.

Hoolimata sellest, et meil endil on samuti tulemas rasked ajad, kus inimesed mõtlevad kommunaalkuludele ja elektri hinnale, on iga sõnum, mille me saadame, praegu Ukrainale oluline. See näitab, et hoolimata kõigest oleme me valmis pühendama mingisuguse aja oma elust ja mingisugused vahendeid selleks, et see meie võimalik tulevik saaks nende poolt päästetud.

Samas Ukraina poolt vaadatuna, kui ka neil tekib tunne, et talvel on majad külmad ja võib-olla ei saa suure võimu vastu, siis, kui nad näevad inimesi, kes neile lootusrikkalt otsa vaatavad, on täiesti selge, et see annab jõudu. Olen ise oma Ukraina sõprade käest kuulnud, et see emotsionaalne tagasiside, mis nad saavad, et sunnib ka neid natuke rohkem edasi pingutama. 

Märksõnad
Tagasi üles