K, 8.02.2023
LÄÄNEMERI ⟩ Meremiinid lukustavad vastase baasidesse
Leitud meremiini hävitamine. Foto: Kaitsevägi
, kaptenleitnant, NATO 1. alalise miinitõrjegrupi ülem
Meremiinid lukustavad vastase baasidesse
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Eesti merelise riigikaitse arengule on viimase aasta jooksul andnud uue hoo ja pärituule otsused arendada kiirkorras mineerimise ja pealveetõrje võimeid ning lahendada nende aluseks olev riigi mereolukorrateadlikkuse sasipundar.

Ükski neist arengutest ei ole eraldivõetuna hõbekuul, vaid nende mõju avaldub omavahelises koostoimes.

Eesti merekaitse

Sõjaliselt tähendab Läänemeri Eesti riigikaitsele kaht asja: esiteks võib vastane kasutada merd juurdepääsuteena Eestisse tungimiseks või sõjaliseks mõjutamiseks ja teiseks peavad liitlased kasutama Läänemerd juurdepääsuteena. Viimane on eriti oluline NATO Madridi tippkohtumise otsuste taustal: selleks, et maaväe diviis saaks edukalt sõdida, peavad selle mujal asuvad osad siia kohale jõudma ning seejärel tuleb neid kõige vajaminevaga ja väga suurtes kogustes iga päev varustada.

Umbes 90 protsenti maailma kaubandusest kulgeb meritsi just seetõttu, et suurte kaubakoguste meritsi liigutamine on odavam ja kiirem kui muud transporti kasutades. Majanduslikult on Läänemeri meile aga peamiseks ühenduseks muu maailmaga, sest Balti riigid asuvad «saare moodi poolsaarel». Läbi ajaloo on Läänemeri olnud ühendusteeks rahuajal ja takistuseks sõjaajal.

Praegu on Venemaa Ukraina merelt blokeerinud ja kasutab Musta merd nii maavägede logistiliseks toetamiseks kui raketirünnakute sooritamiseks. Samuti on Venemaa sooritanud väiksemas mahus dessantrünnakuid Aasovi mere ääres ja ähvardanud meredessandiga Odessat. Meie peamine erinevus võrreldes Ukrainaga on meie suurem sõltuvus meretranspordist väga kitsa maaühenduse tõttu Poolaga.

Seepärast on Eestil ja liitlastel vaja kasutada Läänemerd ühendusteena ja takistada selle kasutamist vastasel. NATO peab saama vabalt liikuda Taani väinade ja meie sadamate vahel ning samal ajal takistama Vene juurdepääsu meie sadamatele ja randadele. Lisaks on meil kasutada oluline mõjutusvahend – Kaliningradi eksklaav, mille ainus vaba juurdepääsutee kulgeb mööda Läänemerd, läbi kitsa Soome lahe.

Läänemere relv

Mererelv, mis ehk kõige rohkem on mõjutanud sõjapidamist Läänemerel alates Esimesest maailmasõjast, on meremiin. Meremiin on merre või merepõhja veesatud lõhkekeha, mille eesmärk on laevu põhja lasta, neid kahjustada või heidutada neid mingile merealale sisenemast, st tekitada miinioht.

Kõige lihtsamalt jaotatakse meremiinid ankru- ja põhjamiinideks. Esimesed ujuvad veepinna all ja on ankurdatud kindlasse kohta ja sügavusele ankru abil. Ankrumiini paneb plahvatama sihtmärgi otsasõit. Seetõttu võib enamikku ankrumiinidest nimetada ka kontaktmiinideks. Kuna ankrumiinis peab olema õhku, et see põhja ei vajuks, piirdub ankrumiini laeng tavapäraselt kuni 100 kg lõhkeainega.

Põhjamiin vajub peale veeskamist merepõhja ja selle paneb plahvatama läheneva sihtmärgi mõjuväli: rauast laevakere magnetväli, laeva masinate müra ehk akustiline väli või laeva liikumisest tingitud veerõhu muutus. Enamikku põhjamiinidest võib seetõttu nimetada mõjumiinideks. Kui esimesed kasutuselevõetud meremiinid olid ankrumiinid, siis põhjamiin arendati välja maailmasõdade vahelisel ajal.

Kui ankrumiini plahvatus tekitab laeva korpusesse üldjuhul augu, siis põhjamiini plahvatus merepõhjas tekitab lööklaine ja plahvatusgaaside mulli. Kui veepinna poole liikuv gaasimull sihtmärgiks oleva laeva alla jõuab, vajub laeva keskosa kõigepealt piltlikult öeldes auku, mille asemele voolav vesi seejärel uuesti täidab. Sellise läbi- ja ülepainde tõttu võib laev põhjamiini plahvatuse tagajärjel pooleks murduda. Põhjamiinide laengud küünivad umbes ühe tonni lõhkeaineni.

Meremiini mõju mõõtmine on äärmiselt keeruline. Teise maailmasõja järgsetes konfliktides (v.a käimasolev Ukraina sõda, mille kohta on andmed endiselt lünklikud) on meremiinid kahjustanud tunduvalt rohkem laevu kui teised mererelvad, nagu torpeedod, raketid või lennukipommid.

Eesti mereväe lipulaev, Sandown klassi miinijahtija Admiral Cowan, sai oma nime Vabadussõja ajal Eesti vetes Suurbritannia mereväe eskaadrit juhtinud kontradmiral sir Walter Henry Cowani järgi.
Eesti mereväe lipulaev, Sandown klassi miinijahtija Admiral Cowan, sai oma nime Vabadussõja ajal Eesti vetes Suurbritannia mereväe eskaadrit juhtinud kontradmiral sir Walter Henry Cowani järgi. Foto: Maria Tokke/Kaitsevägi

Siiski pole meremiinide mõjuühikuks mitte uputatud või kahjustatud laevade arv, vaid pigem see, mida vastane miinide tõttu tegemata jättis. Näiteks esimeses Lahesõjas jäeti ära merejalaväebrigaadi suuruse üksuse dessantrünnak Kuveidi rannikule kahtluse tõttu, et rannaesine võib olla mineeritud. Sõja lõppedes osutus see kahtlus tõeks. Seetõttu on meremiinidel justkui kaks lõhkepead: kineetiline, mis laevu uputab või kahjustab, ja psühholoogiline, mis vastase tegevuskäike suunab.

Vastavalt 1907. aasta Haagi konventsioonile tuleb meremiinide veeskamisest teistele riikidele teada anda. Selline säte aga annab võimaluse äärmuslikul juhul luua miinioht ilma neid tegelikult veeskamata. Teise maailmasõja järgsetest mineerimise juhtumitest olid edukad just need, mida saatis infooperatsioon – miiniohust anti avalikkusele teada ja seetõttu muutsid osapooled oma tegevuskäike või sundisid kaubalaevandust seda tegema.

Kui väga moodsad ja kõrgtehnoloogilised miinid kõrvale jätta, siis meremiin ei vali oma sihtmärki, vaid on ohtlik nii omadele kui ka vastastele. Seetõttu on äärmiselt tähtis, kuhu ja millal miine veesata. Piisava mõju saavutamiseks veesatakse miine miiniväljade ehk -tõketena. Kui soovitud mõju on lokaalne, st ühe sadama või rannaala sulgemine, on tegu taktikalise miiniväljaga. Kui miinivälja eesmärk on mõjutada kogu kampaania käiku, nimetatakse seda strateegiliseks miiniväljaks. Viimased jagunevad vastase merealale veesatavaiks ehk ofensiivseteks miiniväljadeks ja rahvusvahelisse vette või territoriaalmerre veesatavaiks ehk defensiivseteks miiniväljadeks.

Miiniväljad on seda mõjusamad, mida paremini nad on kaetud vaatluse ja pealveetulega. Pärast miinivälja veeskamist tuleb seda pidevalt seirata, et avastada vastase miinitõrjejõud ning need hävitada pealveetulega. Lisaks tuleb miinivälju täiendada, et asendada vastase või loodusjõudude hävitatud miinid.

Miinisõjaks sobiv meri

Läänemeri on miinisõjaks väga sobiv mereala. Esiteks on Läänemeri piisavalt madal ja siin saab pea terves ulatuses miine kasutada. Kui põhjamiini tõhus sügavus ei ületa 80 meetrit, siis ankrumiine võib veesata pea kogu Läänemere ulatuses. Teiseks on Läänemeres palju kitsusi, mille sulgemisel on määrav mõju ning kuhu veesatud miinivälju on hõlbus katta nii vaatluse kui pealveetulega. Kolmandaks on ööd Läänemere laiuskraadil pea poole aasta ulatuses väga pimedad, mis hõlbustavad varjatumat miiniveeskamist ja raskendavad miinitõrjet.

Vene ankrumiin M08, st mudel aastast 1908, on tänapäevani eeskujuks lihtsate ja töökindlate ankrumiinide tootmisel arengumaades.

Selliste geograafiliste olude tõttu on Läänemeri üks mineeritumaid merealasid maailmas. See on ka üks põhjusi, miks Eesti merevägi sai taasloomisel kasutatud miinitõrjelaevu – neid oli külma sõja ajal Läänemere-äärsetel riikidel lihtsalt väga palju ja peale vastasseisu lõppu jäid need üle.

Esimest korda kasutati meremiine Läänemeres Esimeses Schleswigi sõjas 1848–1851 (Taanile kuulunud Schleswigi ja Holsteini hertsogkondade katse ühineda loodava Saksamaaga), kui toona merejõududeta sakslased mineerisid Kieli lahe Taani laevastiku kartuses. Kuna taanlased said miiniväljast teada, ei teinud nad katsetki Kielile merelt läheneda.

Esimene mineerimine Eesti vetes oli 1855. aastal Krimmi sõja ajal, kui venelased mineerisid Tallinna lahe Briti-Prantsuse eskaadri kartuses. Kuigi Briti-Prantsuse eskaadri laevad viibisid tihti Naissaare läheduses, ei teinud nad katset Tallinna vastu sõjalisi aktsioone korraldada.

Kui 19. sajandil kasutatud miinid ei olnud veel piisavalt töökindlad, siis oma küpsuse saavutas ankrumiin Esimeseks maailmasõjaks. Vene ankrumiin M08, st mudel aastast 1908, on tänapäevani eeskujuks lihtsate ja töökindlate ankrumiinide tootmisel arengumaades. Selliseid miine on ohtralt kasutatud mõlemas Lahesõjas ja muudes Lähis-Ida konfliktides.

Esimeses maailmasõjas oli meresõja põhirõhk Läänemerel just miinidel ja jäme ots oli Venemaa käes. Juba sõja esimesel aastal veesati Saksa laevateedele Ida-Preisimaalt Memelini ofensiivseid miinivälju, mis sakslastele palju peavalu põhjustasid.

Ofensiivse miiniveeskamise tarbeks olid Venemaal moodsad Novik-klassi hävitajad varustatud miinirelssidega ja neid nimetatigi miiniristlejaiks. Vene eeskujul kutsuti enne Teist maailmasõda ka eesti keeles hävitaja laevatüüpi hoopis miiniristlejaks (nt Lennuk ja Wambola).

1915. aastal, kui maarinde vasak tiib liikus mööda Läti rannikut Riia poole, veeskasid sakslased Kura kurgust Ojamaani n-ö rinde pikenduse. See oli alaliselt valvatud miiniväli, mille eesmärk oli tõkestada venelaste pääs Läänemere kesk- ja lõunaossa Saksa varustusliine häirima. Maismaarinde lähenedes Riiale mineerisid venelased omakorda Kura kurgu, mis nurjas Saksa sissetungikatse Liivi lahte.

1914. aastal veeskasid venelased defensiivse miinivälja Naissaare ja Porkkala vahele, mis moodustas Peeter Suure merekindluse peapositsiooni. Seda täiendati jooksvalt ning 1916. aastal lisati kindlustussüsteemile eelpositsioon Hiiumaa ja Hanko vahele. Peeter Suure merekindlus koosnes miiniväljadest, neid katvatest rannakaitsesuurtükkidest ja suurtükilaevadest ning nende ette asetatud allvee- ja vahilaevadest ning kogu Soome lahe rannikut ja saari katvast vaatlusvõrgustikust. Sellist kaitsesüsteemi võib pidada rannakaitse musternäidiseks, mida arendasid edasi Eesti ja Soome salajases koostöös 1930. aastatel ja mida lõpuks kasutasid Soome ja Saksamaa Teise maailmasõja ajal.

Lisaks kirjeldatule veesati Läänemerre Esimese maailmasõja ajal suur hulk suuremaid ja väiksemaid miinitõkkeid, kokku umbes 60 000 meremiini.

Miinide panek Vabadussõjas

Eesti merevägi veeskas esimesed miinid jaanuaris 1919, kui miiniristleja Lennuk saadeti Kroonlinna viivaid faarvaatreid mineerima. Meremiine veesati ka muudes Vabadussõja mereoperatsioonides. 1930. aastate kaitseplaanides oli meremiinidel tähtis roll – Naissaare-Porkkala vahelise miinitõkke ümber oli üles ehitatud nn Soome lahe lukk, seekord idast lähtuva ohu vastu.

Teises maailmasõjas oli Läänemerel domineerivaks osapooleks Saksamaa, kes suutis tagada turvalise rauamaagiveo Rootsist, segamatu allveelaevade väljaõppe ning idarinde maavägede järelveo. Miinisõda Läänemerel algas paar ööd enne operatsiooni Barbarossa. Alates 18. juunist 1941 veeskasid sakslased kolm suuremat ofensiivset miinitõket ja rida väiksemaid sadamate ette.

Merevägi on koostöös liitlastega teinud kahjutuks üle 1300 Esimese maailmasõja ja Teise maailmasõja ajal Eesti vetesse veesatud lõhkekeha.
Merevägi on koostöös liitlastega teinud kahjutuks üle 1300 Esimese maailmasõja ja Teise maailmasõja ajal Eesti vetesse veesatud lõhkekeha. Foto: Kaitsevägi

Kuna Barbarossa lähtejoon ulatus Läänemereni Memeli kohal, pikendati seda risti üle Läänemere Ölandi lõunatipuni rajatud kolme Wartburgi miinitõkkega, milles oli kokku 1500 miini. Wartburgi eesmärk oli takistada Riias ja Liepajas baseeruvate Nõukogude pealveelaevade pääs Saksa varustusteedele Läänemere kesk- ja lõunaosas. Nõukogude Balti laevastik näitas aga üles erakordset passiivsust ja Wartburgi tõkked takistasid tegelikkuses rohkem sakslasi endid. Soome skääride varjust veesati lisaks 590 miinist koosnev Apolda tõke Soome lahe suudmesse ning 200 miinist koosnev Corbetha tõke Pakri ja Porkkala vahele.

Saksa miinitõkkeid täiendasid Soome miiniväljad. Juba alates 22. juunist asuti rajama miinivälju Juminda meridiaanil, mis päädis nn Juminda miinilahinguga, kui Nõukogude laevastik Tallinna maha jättis.

1942. aastal rajasid sakslased Suursaare ümbrusesse miinitõkke Seeigel (sks k meresiilik), mida põhja pool täiendasid soomlased ning mille eesmärk oli Leningradi blokeerimine mere poolt. Lisaks rajati Naissaare ja Porkkala vahele miinitõke Nashorn (sks k ninasarvik), mida katsid rannakaitsesuurtükid ja millele 1943. aastal lisati allveelaevatõrje võrk.

Aastatel 1942–1943 töötas juba Tsaari-Venemaa alustatud, Soome ja Eesti täiustatud Soome lahe lukk üsna tõhusalt. 1944. aasta kevadel, kui maarinne jõudis Narva jõeni, täiendati Seeigelit miinitõketega Narva lahes, et takistada Nõukogude tiibavaid meredessante. Kokku veesati Teises maailmasõjas Läänemerre üle 100 000 meremiini.

Mõlemas sõjas olid lisaks miiniveeskajatele pidevalt töös ka miinitõrjeüksused, sest miine kasutasid kõik pooled. Lisaks tuli tegelda oma miiniväljade puhastamisega. Rinde liikudes muutus eilne ofensiivne miinitõke su enda järelveo takistuseks ja tuli kiiresti välja traalida.

Eesti uued meremiinid

Neist ajaloolistest näidetest järeldub, et kogu meresõjapidamine Läänemerel on tihedalt seotud sõjapidamisega maismaal ning meresõjapidamise keskmes on olnud meremiinid. Viimastega on Läänemerel tõkestatud vastase mereteid, kaitstud maarinde meretiiba ning blokeeritud vastast.

Eesti uute meremiinide taktikaline ülesanne on takistada vastase juurdepääs meie sadamatele ja randadele, olgu siis meredessandiks või logistiliseks järelveoks. Põhiline on aga nende strateegiline ülesanne – tõkestada vastast Läänemerel. Selleks on meile antud kitsas Soome laht ja Soome NATO-liitumisega muutub taas aktuaalseks Soome lahe lukk.

Ei ole juhus, et pärast Eesti pressiteadet meremiinide soetamisest kihas Vene internetimeedia kirjutistest, et «hakkavad jälle Soome lahte sulgema», sest läbi Soome lahe idasopi käis umbes pool Vene merekaubandusest ning Kaliningradi ellujäämine on otseses seoses meresõiduvabadusega Soome lahel.

Kui seni oli Soome lahe sulgemise võime rajada miinitõkked ja neid pealveetulega kaitsta vaid Soomel, siis varsti lähtub oht mõlemalt Soome lahe kaldalt. Eesti miiniveeskamise võime ja võimalik uus Soome lahe lukk on osa tõkestusheidutusest Läänemerel, mis peab olema valmis koheseks rakendamiseks, kui vastane ei heitu.

Merevägi võtab järgimise aasta algusest vastutuse

Johan-Elias Seljamaa

mereväekapten

Alates järgmise aasta 1. jaanuarist on Eesti riigis mereolukorrateadlikkuse loomise eest vastutav merevägi ning seadusemuudatus parandab seni killustatud julgeolekukorralduse merel, ühendades ressursid nii kriisi- kui rahuajal ühtse juhtimise alla.

Muudatus hõlmab nelja suuremat valdkonda. Esiteks hakkab mereseire ja selle alusel loodava mereolukorrateadlikkuse eest vastutama merevägi. Mereseireks ja tuvastatud merepildi loomiseks hakkab merevägi käitama seni politsei- ja piirivalveameti hallata olnud mereseiresüsteemi.

Mereoperatsioonide keskus ja PPA merevalvekeskus hakkavad paiknema ühisel pinnal parandamaks ametkondadevahelist infovahetust ning pääste- ja reostustõrje sündmustele reageerimist.

Teise suure muudatusena tulevad mereväe kooseisu PPA neli suuremat laeva – «Kindral Kurvits», «Raju», «Pikker» ja «Valve». Laevad hakkavad sõitma sõjalaeva lipu all. Laevade ülesanne merel on riigi suveräänsuse demonstreerimine, sealhulgas merealade valve ja mereliikluse tuvastamine, reostustõrje merel ning osalemine otsingu- ja päästetöödel. Otsingu ja päästetööde juhtimine jääb PPA merevalvekeskusele. Laevade liikumisega on seotud ka ametiabi osutamine teistele riigi ametkondadele peamiselt transpordi tagamiseks merealadel.

Kolmas muudatus on merereostuse tõrje üleandmine kaitseministeeriumi vastutusalasse. Kuna reostustõrje võimekus on seotud üleantavate laevadega, puudutab reostustõrje ülesande muutus vaid merealasid. Piiriveekogudel jääb reostustõrje eest vastutama PPA.

Neljanda suurema valdkonnana, mis on samuti seotud laevade üleandmisega, saab merevägi ülesande kontrollida meresõiduohutuse seadusest tulenevalt väikelaevu ja jette peamiselt territoriaalmerel. PPA jääb tegutsema väiksemate ujuvvahenditega ja seega jätkab nende ülesannete täitmist navigatsioonihooajal ja sisemerel. Lisaks saab merevägi korrakaitsealased volitused reageerida väikesaartel ja merel inimese elu ja tervist ähvardava ohu korral. Tegemist on kiireima reageerimise põhimõttega ning sündmus antakse üle PPA-le esimesel võimalusel.

Märksõnad
Tagasi üles