P, 29.01.2023

Igor Gräzin: Gorbatšov keeras Putinile käru

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
Igor Gräzin: Gorbatšov keeras Putinile käru
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Tallinn. 26AUG20. Esimene saade saatesarjast Raudsaare dialoogid. Saatejuht peatoimetaja Mart Raudsaar, saatekülaline Igor Gräzin. Foto: Erik Prozes, Postimees
Tallinn. 26AUG20. Esimene saade saatesarjast Raudsaare dialoogid. Saatejuht peatoimetaja Mart Raudsaar, saatekülaline Igor Gräzin. Foto: Erik Prozes, Postimees Foto: Erik Prozes

Venemaa president Vladimir Putin tahaks arvatavasti, et Mihhail Gorbatšovi ei oleks üldse, ei elusa ega surnuna, sest kõik, mis NSV Liidu viimane riigijuht tegi, oli Putini seisukohalt vale, väidab Gorbatšoviga korduvalt kohtunud ja rääkinud õigusteadlane ja endine poliitik Igor Gräzin.

Igor Gräzin, NSV Liidu rahvasaadik 1989–1991; Tallinna Ülikooli lektor, Saarte praostkonna vikaardiakon.

Gorbatšov keeras Putinile sellega käru, et ära suri. Putin ei tea nüüd, mida teha. Ta tahaks, et Gorbatšovi ei oleks üldse, ei elusa ega surnuna, sest kõik, mis Gorbatšov tegi, oli Putini seisukohalt vale. Nüüd peab ta aga seisukoha võtma, kas Gorbatšov oli hea või halb. Talle sobiks pigem, et Gorbatšov oleks kuskil palatis, elaks vaikselt ja kõik unustaksid ta ära.

Kui paneme need kaks meest kõrvuti, siis näeme, miks Gorbatšov oli Putinile vaenlane number üks. Gorbatšov lõi mitmeparteilisuse, Putin sisuliselt likvideeris selle. Gorbatšov lõi vabad valimised, Putin likvideeris. Gorbatšov laskis dissidendid välja või tõi nad Moskvasse tagasi, näiteks Andrei Sahharovi ja Sergei Kovaljovi. Putini ajal tapeti Boriss Nemtsov ja Aleksei Navalnõi pandi kinni. Gorbatšov ei teinud seega ühtegi asja, mis Putinile sobiks. Lisaks lõhkus ta NSV Liidu, mida Putin on nimetanud kõige suuremaks geopoliitiliseks katastroofiks.

Koht, mida võime Gorbatšovile ette heita, on Ukraina. Tema naine Raissa oli ukrainlanna. Gorbatšov ise rääkis hiljuti raadios, et ta vanaisa oli ukrainlane, aga see oli segane jutt, milles ei saa kindel olla. Gorbatšovile olid Ukraina ja Venemaa sisuliselt üks ja seesama.

Gorbatšov oli 1991. aastal selle poolt, et Baltikum – Eesti, Läti, Leedu – saab vabaks, aga ülejäänud Nõukogude Liit peab jääma. Eesti delegatsiooni üks lauseid Gorbatšoviga suhtlemisel, mille ta ka omaks võttis, oli see, et Baltics is a special case, et Eesti, Läti ja Leedu on eraldi kaasus seoses 1940. aastaga. Ta on öelnud seda ka inglise keeles. Eestil, Lätil ja Leedul polnud tol ajal midagi selle vastu, kui Nõukogude Liit alles jääb, aga meie minema saame. Kui aga kasahhid ja teised hakkasid ka vabaduse eest võitlema, läks meil ülesanne ära saada raskemaks, sest kui kogu liit hakkab kärisema, siis meid ei panda tähelegi. Selles mõttes meile klappis Gorbatšovi jutt, mida ta teistele vabariikidele rääkis, et ärge teie Eestist eeskuju võtke, Eestil on teine lugu.

Alates 1989. aastast, kui tuli rahvasaadikute kongress, tegeles ta sellega, mida ma nimetan tasakaalupoliitikaks. Ta tegi midagi natuke kommunistidele ja siis kohe natukene ka demokraatidele, siis jälle kommunistidele ja jälle demokraatidele. Olen seda nimetanud ka kiiga-kaaga-poliitikaks. Selline poliitika jooksis tal väga hästi, kui ta hoidis mõlemat leeri ühekaugusel, toetas mõlemaid. Kuni 21. jaanuaril 1991 läks ta koos hardcore-kommunistidega Lenini mausoleumile pärga panema. Läks kõigi nendega, kes ta hiljem vangi võtsid. Tema kiiga-kaaga-poliitikas läks kaaga väga suureks. Ta kihutas paljud oma kaastöötajad minema, näiteks keskkomitee sekretäri Aleksandr Jakovlevi. Tulemuseks oli see, et ta jäi hardcore-kommunistidega üksi. Läks pool aastat mööda ja tuligi augustiputš.

Võin öelda, et Gorbatšovil puudus otsustusvõime. Meie parteijuhtidel, nagu Arnold Rüütel ja Vaino Väljas, oli Gorbatšoviga oma suhe – nemad olid vanad kompartei tegelased, rääkisid omavahel, arvan, ametlikus kantseleikeeles. Kuna mina ei olnud kompartei tegelane, olin mees tänavalt, ja teine samasugune oli Hardo Aasmäe, siis neil juhtudel, kui sattusime ülemnõukogu istungi vaheaegadel väikses ringkonnas omavahel kokku, oli ta minu arvates meiega avameelne. Ta oli hea inimene, aga tema headuse suur viga oli see, et ta ei olnud selline mees, kes otsustab ja ütleb, et nüüd läheb nii. Ta oli kena, tore mees, kes ei tahtnud kellelegi isiklikult halba teha. Ta ei saanud kellelegi halba öelda, mis oli täielik kontrast Boriss Jeltsiniga, kes saatis kõiki kõikidesse aukudesse kolm korda päevas. Aga mul on tunne, et Gorbatšov isegi ei teadnud neid sõnu.

Ütleks nii, et avalikkuses oli Gorbatšov natuke rohkem otsustav kui tegelikkuses.

Ühe asja võiksid nüüd akadeemik Endel Lippmaa ja Gorbatšov sealpool maailmas ära klaarida: kuidas loodi NSV Liidu rahvasaadikute kongressi juurde komisjon MRP avalikustamiseks ja tühistamiseks. Gorbatšov MRP-st väga palju ei teadnud; teadis vaid seda, et see on jama ja sellest tuleb mingi pahandus. Väga ta seda komisjoni mais 1989 moodustada ei tahtnud. Ta ei olnud ka vastu – nagu tüüpiline mitteotsustaja, et vaatame sügisesel istungjärgul.

9. aprillil 1989 toimus Tbilisi veretöö. Rahumeelsele meeleavaldusele valitsushoone ees saadeti kallale sõjaväelased, kes hakkasid inimesi teravaks ihutud labidatega tapma. Rahvasaadikute kongress toimus poolteist kuud hiljem. Iga teine sõnavõtt oli sellest, sest see oli nii värske ja niivõrd ebatavaline; keegi ei tulnud selle peale, et selline asi üldse võimalik on. Kõik ajalehed olid seda täis pool aastat. Ja Lippmaa ütles Gorbatšovile, et kui sa nüüd meile MRP komisjoni ei tee, siis meil on olemas dokumendid, mis ütlevad, et sina oled süüdi Tbilisi veretöös, ja me avalikustame need dokumendid.

Lippmaa käskis mul minna keskkomitte sekretäri Jakovlevi juurde ja öelda talle, et meil on sellised dokumendid, ja kui te ei luba meil MRP avalikustamise ja tühistamise komisjoni teha, siis paneme need dokumendid ajakirjanike ette lauale.

Küsisin hiljem Lippmaa käest, mis dokumendid tal olid. Selle peale ütles Lippmaa: «Sa oled ju terve mõistusega inimene, kust need saidki mul olla?!» Kui ma siis küsisin, miks Gorbatšov teda uskuma jäi, ütles Lippmaa, et varga peas põleb müts.

Ma ei tea, mida Gorbatšov Putini poliitikast arvas, aga tean seda, et Krimmi annekteerimise suhtes ta kriitiline ei olnud. Viimati suhtles temaga minu teada Juhan Aare, keda ka enam ei ole. Nagu ma Aarest aru sain, siis Gorbatšov vältis igasugust avalikkust ja seisukohavõtte.

Minu viimane jutuajamine Gorbatšoviga oli 1993. aastal telefoni teel tund aega, kui ta oli Michigani ülikoolis USA-s ja mina olin sealsamas kõrval Indianas Notre Dame’i ülikoolis. Ta pidi tulema Notre Dame’i esinema, aga ei tulnud. Mulle anti tema Ameerika telefon ja paluti talle helistada, kas ta ikkagi tuleb. Juhtusin hea aja peale, ta oli meeldivalt üllatunud. Rääkisime igasugustest asjadest, aga mille juurde ta kogu aeg ringiga tagasi tuli, oli ikka see, et Nõukogude Liidu lagunemine oli suur viga.

Kui on üks sõna, millega iseloomustada Gorbatšovi, siis on see «helge». Ta oli helge inimene. Kui tal oli valge särk seljas – ja tal oli alati –, siis see sädeles ja kiiskas; kuldmansetid olid sellised, et need pimestasid; ka see väike taskurätik, mis tal mõnikord oli, sädeles; tema nägu oli kuidagi äratehtud, sellised eredad silmad. Mõni ime siis, et Margaret Thatcher oli temasse ära armunud. Temasse suhtusid hästi ka kõik mehed. Ronald Reagan on, muide, öelnud, et oleks ta natuke halvem president olnud, oleks Gorbatšov ta ära rääkinud.

Võin tõesti öelda, et kui ta tuli ruumi sisse, läks ruum valgeks. Esimene kord sattusin temaga kokku – me ei olnud siis tuttavad –, kui oli 15 või 20 inimesega väike organisatsiooniline koosolek, kuhu ma Eesti poolt sattusin. See oli niivõrd ebaoluline koosolek, et ma isegi ei mäleta, millest see oli. Siis läks uks lahti ja Gorbatšov tuli sisse – vau, milline inimene! Ecce homo! Ta oli ülisarmikas.

Märksõnad
Tagasi üles