/nginx/o/2022/03/02/14403598t1h32c8.jpg)
Eesti peab olema valmis kasutama kõiki oma ressursse rahva ja territooriumi kaitseks. Vabadus sõltub meist endist ja hind, mida selle eest maksta tuleb, sõltub sellest, kui hästi me oleme valmistunud ning kui hästi teame, mida ühes või teises olukorras teha.
Eesti sõjaline kaitse põhineb kohustuslikul reservteenistusel, kuid loob ka võimaluse panustada vabatahtlikult riigikaitsesse Kaitseliidus. Võib öelda, et kui kaitsevägi loob rahu ajal tingimused põhiseaduse §54 esimese lause täitmiseks (Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust), siis Kaitseliidu roll on luua tingimused sama paragrahvi teise lause (Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu) täitmiseks. Rõhuasetus on siinkohal sõnal omaalgatus. Just omaalgatus ja vaba tahe on Kaitseliidu tunnussõnadeks organisatsiooni sünnist tänaseni. Igaüks, kes tunneb soovi kasvõi pisut enam panustada Eesti kaitsesse, võib astuda Kaitseliitu ning omandada siin teadmisi ja oskusi, mida tal võib kriisi ja sõja korral vaja minna. Ka Kaitseliidust lahkumine on vabatahtlik, seega ei too organisatsiooniga liitumine endaga kaasa igavesi kohustusi.
Paljusid, kes muidu oleksid valmis Kaitseliitu astuma, hirmutab tegevuse intensiivsus ja kohustused. Tegelikult sätestab Kaitseliidu seadus liikmetele 48-tunnise osalemise nõude aastas. Kõik, mis on üle selle, sõltub igaühe oma tahtest, motiveeritusest ja võimalustest. Seepärast ongi kaitseliitlik tegevus märksa paindlikum kui mõnes teises organisatsioonis ning igaüks saab otsustada, kui palju ta on valmis pakutavates tegevustes kaasa lööma. Kui see piirdubki vaid 48 tunniga aastas, on seda ikkagi palju enam kui mitte midagi. Samas võib kindel olla ka selles, et teadmised ja ettevalmistus on siiski märksa paremad kui tavalisel reservväelasel. Seda peamiselt põhjusel, et kaitseliitlane saab rollist ja positsioonist, mis talle on ette nähtud kriisi ning sõja ajal, aru kohe, kui ta on läbinud sissejuhatavad kursused ja teinud valiku, mida ta tahab ja saab riigikaitses teha. Just nimelt – kaitseliitlasel on alati mingisugunegi valikuvõimalus oma rolli puhul, tal on olemas oma koduüksus ja kaaslased, kellega ta iga kord, kui väljaõppel käib, kohtuda saab. Omette pluss on siin kindlasti pädevad ja hoolivad instruktorid, kes väljaõpet läbi viivad, ning instruktoriteks on tihti vabatahtlikud ise.
Kaitseliit on märksa laiapõhjalisem organisatsioon kui vaid sõjaajal kaitseväe koosseisu kuuluv maakaitsevägi. Selle väe moodustab umbes pool Kaitseliidu liikmeskonnast, teine pool organisatsioonist jääb ohu korral toetama riigi ja maakaitse elutähtsaid teenuseid. Sestap on võimalik saada väljaõpe ka neil, kes püss käes riiki kaitsta ei taha või ei saa, kuid on ikkagi valmis kodumaa kaitsesse mingil moel panustama. Ja isegi siis, kui mingit kindlat valdkonda ei võeta, õpitakse organisatsioonis ellujäämise ja teiste aitamise oskusi.
Kaitseliit pakub oma liikmeskonnale lisaks professionaalsele põhitreeningule võimalust osaleda mitmetes teistes tegevustes ning harida ennast märksa mitmekülgsemalt, kui seda pakub vaid väljaõpe. Toon näiteks kasvõi laskespordi, mille praegused tipptegijad on valdavalt Kaitseliidu liikmed. Lisaks korraldavad Kaitseliidu allüksused oma liikmetele ja nende peredele eri laagreid, seminare ja muid vahvaid üritusi, mis kõik aitavad ühtsustunnet luua. Omaette kaitseliitlik väärtus on ka omanikutunne, sest Kaitseliit avalik-õigusliku organisatsioonina kuulub liikmeskonnale, kus igaüks saab valida või võib ise osutuda valituks juhtivorganitesse ning sel moel kaasa rääkida Kaitseliidu tegemistes ja arengutes.
Vabadus ei ole asi iseenesest. Vaba saab olla see, kes seda ise tahab ja on selle eest valmis ka seisma. Lihtsaim viis seda teha on kuuluda Kaitseliitu.