Kes närib augud ubadesse?

Vasakul on „aknaga” oad, kus mardikas veel sees tegutsemas, teistest ubadest on ta aga juba augu kaudu lahkunud. Lea Narits Foto: Lea Narits

Kasvatad suvi läbi põldube, korjad lõpuks kaunad, keedad soolases vees pehmeks, kallad kaussi ja oled valmis nautima. Avad kauna, aga sees on vaid auklikud terad, teistes kaunades sama lugu. Säärase kogemuse osaliseks saab iga aastaga järjest enam aiapidajaid.

Küsimusele, kes rikub põldoasaagi, otsisime vastust Eesti Taimekasvatuse Instituudi talirüpsi ja kaunviljade aretaja Lea Naritsa käest. See on oa-teramardikas, kes viimastel aastatel siin järjest kindlamalt kanda kinnitanud ja kelle vastu tõhusat tõrjet veel välja mõeldud polegi.

Narits tõdes, et käesolev suvi oli mardikatele soodne: lendluse ajal oli piisavalt soojust, et nad saaksid aktiivsed olla.

Oa-teramardikas on Eestis uus tegija, kes ilmus pildile umbes viie aasta eest. Valdavalt tuli ta lõunapoolsetest riikidest seemnega, aga ka lõunapoolsete õhuvooludega: Lätist tuli teateid nende esinemise kohta varem. „Kahjuks temast enam lahti ei saa, paistab, et ta saab Eesti looduses talvitumisega hakkama,” sõnas Narits.

Peida lõhn

Kahjuri levikut silmas pidades on ohtlikud eelkõige „akendega” oad, sest seal on mardikas sees ja ootab aega, et saaks mulda ja elutsüklit jätkama. Kui aga oas juba auk, siis neist on mardikad juba väljunud. „Kuna mardikad lendavad oa lõhna peale kohale, siis piisab, kui lähikonnas on kellegi põllul või aias mardikas sees ja need levivad edasi,” lisas Narits.

Koduaias on esmane ettevaatusabinõu kontrollida kõik seemned põhjalikult üle ja mardikatega seemned ehk „akendega” oad välja sorteerida ja hävitada.

Kahjuks oa-teramardikast enam lahti ei saa, paistab, et ta saab Eesti looduses talvitumisega hakkama.

Kuna mardikad leiavad taimed üles lõhna järgi, siis peletamiseks on kõige parem oa lõhna peita. Nii tasub kasvatada uba tugevalõhnaliste kultuuridega segus või vahelduvates ridades, näiteks sobib kõrvale till, petersell, saialill või peiulill.

Ette ei tea

Kahjuks on nii, et enne ei saagi aru, et kahjur seemnes, kui rohelise seemne lahti lõikad. Mardikas muneb kuni kolme sentimeetri pikkusele kaunaalgmele, munast koorunud vastne on väikene ja närib tillukese augu esmalt kauna sisse, seejärel seemnekestasse, poeb väikesesse seemnesse ja jääb sinna toituma.

Kuna kaun ja seeme kasvavad edasi, siis need väikesed sisenemisavad kasvavad kinni ja ei ole midagi näha, et seemnes keegi toimetab, kuigi vastne võib olla juba kaks sentimeetrit pikk. Enne nukkumist (kui seeme hakkab valmima), närib vastne endale seemnekestasse „akna”, mida on seemnel näha 2–3 mm läbimõõduga ringina. Sellest aknast kumab tumedana läbi must mardikas, kes hiljem sellest aknast väljub.

Suured põllumajandustootjad kasutavad tõrjeks lubatud süsteemse toimega insektitsiide, kuid mardika iseloomuliku elutsükli tõttu on teda tõrjuda keeruline. Praegu ei ole veel väga head lahendust leitud, nentis Narits.

Aukudega seemned võiks külviks kasutada, sest mardika vastne toitub idulehtedest ja idu jäetakse kahjustamata.Seega kuigi idanevus mingil määral langeb, on seeme ikkagi elus. Kui ei teki tõrget, võib aukudega uba ka toiduks tarvitada.

Mardikatega uba ei tohiks aga Naritsa sõnutsi mingil juhul külviks kasutada, sest sellega aitame kahjurit levitada, sellised oad sobivad loomasöödaks jahvatamiseks.

Euroopa Liidu riikides on keelatud müüa elusaid mardikaid sisaldavat seemet, seega võib müügis olla seemneid, kus on mardikad küll sees, aga nad on surnud.

„Mina olen teinud kontrolli nii, et võtnud kotist paarkümmend „akendega” uba ja pannud kilekotiga tuppa sooja, see äratab mardikad üles ja kui siis kotis on näha ringi­sibavaid mardikaid, on teada, et külviks see seeme ei sobi,” õpetas Narits.