/nginx/o/2021/11/24/14221126t1h70ce.jpg)
/nginx/o/2022/09/28/14863582t1h1b6a.jpg)
- Ida-Euroopat ei mõistnud Nord Streami ehitamise ajal keegi.
- Eesti mure oli 15 aastat tagasi keskkond ja julgeolek.
- Tagantjärele oli meil õigus.
Viisteist aastat tagasi, kui Eesti võitles Nord Streami vastu, oli meie põhiline argument keskkond ja ohud Läänemerele. Julgeolek ka, aga see lääne pool mõistmist ei kohanud.
«Keskkond oli legaalne võimalus, kuidas saime teemale läheneda,» meenutab tollane peaminister ja praegune Euroopa Parlamendi liige Andrus Ansip (Reformierakond). See tähendab, et kuna Eesti asub Läänemere ääres, oli meil õigus Läänemeres toimuva üle kaasa rääkida.
Tagantjärele vanu arvamusi, poliitilisi seisukohti ja tekste üle lugedes saab öelda, et kõige suuremaid Nord Streamiga seotud ohte ei suudetud ikkagi ette nähta. Neist kas ei räägitud üldse või napilt ja möödaminnes.
Nimelt et ühelt poolt on Nord Streami kaudu olnud Venemaal võimalik teenida palju raha, et üles ehitada armeed ning rünnata naabreid. Ja teisalt on see teinud Saksamaa Venemaast nii sõltuvaks, sundinud Saksamaad Vene agressioonist (näiteks Krimmi annekteerimine) mugavalt mööda vaatama ja nüüd pärast täieulatuslikku Ukraina sõda teinud suurele osale Euroopast väga valuliseks Venemaa karistamise.
Võrdlus MRP sobinguga
Ei saa öelda, et seda aspekti üldse ei puudutatud, ja mõnevõrra üllatuslikult oli see kõneleja Saksa liidukantsler Angela Merkel. Merkel sidus tollal kokku kaks teemat: tuumajaamade sulgemise ning Nord Streami. Saksa sotsiaaldemokraadid olid juba vastu võtnud otsuse, et Saksamaa tuumajaamad pannakse 2022. aastal kinni. Võimule tulles üritas Merkel teemat käsitleda selle nurga alt, kui mõistlik on omaenda tuumajaamad kinni panna ja asendada need Vene gaasiga.
Keeruline öelda, kui siirad Merkeli kahtlused olid, aga intuitsioon liikus iseenesest õiges suunas. Seda traagilisem, kui kergel käel hülgas Merkel hiljem lühiajalise poliitilise kasu nimel oma skepsise ja sai innukaks tuumajaamade sulgemise ning Nord Streamide ehitamise toetajaks.
Minu mulje oli, et soomlased lausa tahtsid, et toru läbi nende vete tuleks.
Endine välisminister Urmas Paet
Saksa-Vene koostöö Ida-Euroopale muidugi ei meeldinud. Ühes 2007. aastal Postimehes ilmunud arvamusloos võrdles Mart Laar gaasitoru ehitamist Molotovi-Ribbentropi paktiga. Molotovile ja Ribbentropile viitamist kasutas ka mitu teist Ida-Euroopa poliitikut, kui juttu tuli Nord Streamist.
Kuid detailides liikus Vene ohu teema Ida-Euroopas mõnevõrra teises võtmes. Nagu ütleb tollane välisminister Urmas Paet (Reformierakond), oli oht, et koos toruga tulevad seda ehitama ja valvama Vene sõjalaevad. Just see oli põhjus, miks ka Rootsi muutus ärevaks. Nord Streami esialgses projektis oli plaan ehitada suur mehitatud mereplatvorm Gotlandi lähedale. See tegi asja Rootsis kuumaks: mingi Vene platvorm, mille peal mingid Vene mehed, võib-olla mingid Vene laevad turvamas, mingid Vene luureseadmed platvormi küljes ja otse Rootsi ranniku lähedal.
See lähendas Rootsit Eestile, Lätile ja Leedule. Ametlikult ja formaalsel tasandil keskendusid kõik riigid keskkonnaohtudega seotud aspektidele, aga selle kõrval ja taga diskuteeriti Vene ohu üle. Näiteks Soomega sellist klappi kunagi ei tekkinud. «Minu mulje oli, et soomlased lausa tahtsid, et toru läbi nende vete tuleks,» kirjeldab Paet tollast olustikku.
Soomlastel olidki Nord Streamiga teistsugused suhted. Kõige esimene firma, mille Gazprom Läänemerre gaasitorude paigutamiseks asutas, oli ühisettevõte soomlaste Nestega. Alles aastaid hiljem tulid kampa sakslased ja soomlased loobusid osalusest. Kui Nord Streami juba konkreetselt projekteerima hakati, õnnestus soomlastel välja kaubelda mitu diili: et Soome sadamaid, ladusid ja tehaseid kasutatakse Nord Streami ehitamisel.
Ja soomlastel oli ka oma Schröder. Aasta pärast Soome peaministri ameti mahapanemist asus Paavo Lipponen Nord Streami heaks konsultandina tööle. Ansip ja Paet lisavad, et ka Eestis oli ärimehi (Tiit Vähi ja Sillamäe sadam näiteks), kes oleks tahtnud Nord Streami ehitamisest osa saada ja olid seetõttu Eesti valitsuse suhtes avalikult kriitilised. Kuid valitsust see ei kõigutanud.
Ühes suures julgeolekuteemas jäid Ida-Euroopa riigid päris üksi: nimelt et Venemaa võib kasutada energiat poliitilise relvana. Asi ei olnud isegi Eestis, meile endale ei olnud Nord Streamil otsest tähendust, küll aga lõuna pool asuvatele riikidele: Ukrainale, Valgevenele, Poolale, Tšehhile, Slovakkiale.
Loogika oli selles, et kui venelased merealused torud valmis saavad, ei pea nad enam gaasi saatma maapealsete Ida-Euroopat läbivate torude kaudu ja saavad seeläbi Ida-Euroopat ähvardada ning külma kätte jätta. Ida-Euroopa riikidele polnud see mingi teoreetiline oht, vaid mitu korda kogetud reaalus.
«90ndate alguses, kui Venemaa gaasi kinni keeras, elasin oma Lasnamäe korteris talv läbi nii, et toas ei läinud soojemaks kui kümme kraadi,» meenutab Paet.
See viide näitab ka laiemat pilti. Energia kui relv pole Vladimir Putini väljamõeldis, ka teised Vene valitsejad on seda rutiinselt kasutanud. Putin lihtsalt täiustas strateegiat.
Ameeriklased mõistsid juba tollal julgeolekudimensiooni ning juhtisid sellele tähelepanu.
Endine peaminister Andrus Ansip
See Ida-Euroopa julgeolekumure ei lennanud aga üldse. Lääs kas ei saanud sellest aru või halvemal juhul süüdistati näiteks Ukrainat ja Valgevenet, et «ise olete pahad ja ise olete süüdi, kui Venemaa gaasi kinni keeras». Siiski üks erand oli. «Ameeriklased mõistsid juba tollal julgeolekudimensiooni ning juhtisid sellele tähelepanu,» sõnab Ansip.
Nii jäigi keskkonnatemaatika põhiliseks võitlustandriks, kus Eesti sai sõna võtta. «See ei tähenda, et keskkonnast rääkimine poleks olnud siiras ja et see oli kattevari,» kirjeldab Ansip lähenemist, «keskkonnakaalutlused olid reaalselt olemas ja need oli vaja lahendada.»
Läänemere riikide põhiline mure ei olnud tollal gaasilekke võimalus, mida näiteks praegu näeme, vaid see, mis juhtub mere põhjas. Kõik miinid, keemiarelvad, aastakümnetega mere põhja ladestunud keemilised ühendid – kuidas need käituma hakkavad, kui mere põhja torusid pannakse.
Ära keelata ei saanud
Reaalselt Eestil muidugi suuri võimalusi polnud. «Ega meil mingit juriidilist nippi toru ära keelata ei olnud,» sõnab Paet.
Väike vaidlus tollases kabinetis tekkis Paeti ja Laari vahel. Paet tuli ettepanekuga, et Eesti merepõhja uurimiseks võiks Nord Streamile loa anda, aga ehitamisloast keelduda. Laar arvas, et ei peaks ütlema kohe jah ka uuringutele. Ansip tagantjärele suurt konflikti ei näe. Tema sõnul ei tahtnud toru keegi, küsimus oli pigem selles, kuidas leida õige juriidiline lahendus. Ja kuna Eesti merepõhja kõrval oli alternatiiviks Soome merepõhi, ei loonud keegi illusiooni, et saame Nord Streami peatada.
Viis aastat hiljem tuli Nord Stream 2. «Kuna meil olid kõik vaidlused juba Nord Stream 1 ajal ära peetud, polnud Eestil enam midagi eriti lisada,» meenutab Ansip.