L, 10.12.2022

Sõja näoga rahakott: investeeringud ühte auku

Sõja näoga rahakott: investeeringud ühte auku
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Sõja näoga eelarve: investeeringud tõusevad ametlikult küll neli protsenti, kuid seda eelkõige kaitsekulutuste arvelt. Teised valdkonnad püsivad paigal.
Sõja näoga eelarve: investeeringud tõusevad ametlikult küll neli protsenti, kuid seda eelkõige kaitsekulutuste arvelt. Teised valdkonnad püsivad paigal. Foto: Eesti Kaitsevägi
  • Aab panustaks varamaksule ja astmelisele tulumaksule, Sõerd maksuameti tõhusamale tööle.
  • Kõrghariduse lisaraha palgalangust ümber veel ei pööra.
  • Täiendav rahasüst läheb energiakuludele.

Riigikogule eile esitatud 2023. aasta riigieelarve on kaitsekulude, palkade ning sotsiaaltoetuste nägu. Riigi rahaline olukord läheb laenukoormuse tõttu pingelisemaks, investeeringud küll pisut suurenevad, kuid eelkõige kaitsekulude arvelt.

Pool aastat enne parlamendivalimisi võttis valitsus selge suuna: kiire hinnatõusu leevendamiseks tuleb jagada raha riigieelarvest otse inimeste taskusse.

Riigieelarve kulud kasvavad tuleval aastal erakordselt hoogsalt, 2,6 miljardi euro võrra. See on raha, mis läheb otsejoones toetusteks, palkadeks ja jooksvate kulude katteks. Investeeringuteks leiti juurde vaid 30 miljonit eurot.

Summad, millega valitsus inimestele appi tõttab, on suured: 351 miljonit eurot lisaraha pensionitõusuks, 243 miljonit avaliku sektori palgatõusuks, 163,7 miljonit peretoetustele, 40 miljonit omaste hoolduseks ja nii edasi. 2023. aasta eelarve mõistes tähendab see, et kulude ja tulude vahel haigutab ligi 1,2 miljardi euro suurune tühimik: tulusid on 15,6 miljardi eest, kulusid 16,8 miljardit eurot.

Riigieelarve üle järelevalvet tegeva eelarvenõukogu aseesimees Andrus Alber näeb selles ohumärki. «Kulude suurendamine ei pruugi olla alati halb. Lühiajalises vaates on need meetmed ju arusaadavad, aga kui räägime niivõrd suurest püsikulude kasvust, siis tuleks leida ka viise, kuidas seda püsituludega katta. Pikka aega ei ole kasvavaid kulusid mõistlik katta laenu või riigiettevõtetelt saadavate ühekordsete dividendidega,» ütles ta.

Eesti valitsussektori netovõlg oli 2021. aasta lõpus 5,53 miljardit eurot. 2026. aastaks kasvab see prognoosi järgi 11 miljardile. «Meile meeldib rääkida, et Eesti võlg on Euroopas kõige väiksem. See on tõsi, aga praeguses olukorras peame võlga pidevalt juurde võttes arvestama ka baasintresside tõusuga. Kui praegu maksame aastas intressideks paarkümmend miljonit eurot, siis prognoositav 10-miljardine riigivõlg tähendab 2–3-protsendiste intresside puhul igal aastal riigile täiendavalt 200–300 miljoni euro suurust väljaminekut,» ütles Alber.

Mõistagi oleks see väga suur lisakulu ka sellisele rahapangale nagu riigieelarve. «Kui kõrgharidusse suunatakse 40 miljonit ning võlateenindamise kulud kasvavad paarisaja miljoni võrra, tekitab selline rahanduspoliitika jätkusuutlikkus eelarvenõukogus mõistagi küsimusi,» lisas eelarvenõukogu esimees.

Alberi hinnangul ei kujuta pidev võlakoormuse kasv lähiaastatel suurt ohtu. «Võlakoormuse pidev kasv ei tähenda, et oleksime 2026. aastaks omadega puntras. Küsimus on pigem selles, et kui me pole viimastel aastatel suutnud üheski keskkonnas saavutada tasakaalu, siis kuhu me jõuame 15 või 20 aasta pärast. On selge, et intressitõus teeb defitsiidist väljatuleku järjest keerulisemaks, kuna laenu teenindamisele kulub automaatselt summa, mida oleks võimalik kasutada muul viisil.»

Maanteedele raha pole

Kui püsikulusid suurendab valitsus hoogsalt, siis investeeringuteks värske eelarve suuri summasid ette ei näe. Tõsi, ühe erandiga. Kaitseinvesteeringud kasvavad julgeolekuolukorrast tulenevalt mõistagi kiiresti: järgmiseks aastaks on valdkonda ette nähtud 321 miljonit eurot. Suuremad kulud puudutavad kaitseotstarbelist erivarustust (133 miljonit), hoonete renoveerimist (44 miljonit) ja kulusid liitlaste võõrustamisega seotud taristule (38 miljonit). Võrdlusena, veel 2021. aasta riigieelarves jäi kaitseinvesteeringute summa 100 miljoni kanti.

Ajalooliselt suurimaid riiklikke investeeringuid tegeva majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) haldusalas puhub aga investeeringute real tuul. Tee-ehitajate lisataotlusele leida 50 miljonit hinna kallinemiste katteks ja ehitusmahtude säilitamiseks raha ei leitud. Vastupidi, teede korrashoiuks mõeldud remondifondi tõmmati tänavusega võrreldes veel 26 miljoni võrra koomale. See tähendab, et teede remontimiseks on järgmisel aastal ette nähtud vaid 100 miljonit, mis jääb kümnete miljonitega alla ka näiteks 2019. aasta tasemele. Riigi eelarvestrateegias on tee-ehitajatele aga veel kurjakuulutavam sõnum: 2025. aastaks peaks remondiraha kukkuma suisa 30 miljoni euroni.

Seejuures on kokku kuivav teederemondi raha ikkagi MKMi suurim riigieelarvest tehtav investeering. 27 miljonit kulub ka Rail Balticule, 30 miljoni eest jätkatakse ja alustatakse Pärnu lähistel neljarajaliste teede ehitamist ning 25 miljonit leiti IT-arendusteks. Ja ongi suuremate investeeringutega kõik. Majandus- ja taristuminister Riina Sikkuti (SDE) esile tõstetud tugevamad võrgud ja radari soetamine pole tegelikkuses üldse riigieelarve teema, vaid neid investeeringuid rahastatakse Euroopa Liidu taasterahastust ja kvoodimüügi tuludest. Samuti nagu viimase miili arendusi, elamute energiatõhususeks ja muud rohepöördeks vajalikku. Küll puistab MKM oma eelarverealt raha jällegi inimeste rahakotti: energiahindade hüvitamiseks on riigieelarvest ette nähtud 100 miljonit.

Kuna puudujääk on 3,9 protsenti SKTst, tähendab see endise rahandusministri Aivar Sõerdi (RE) sõnul seda, et järgmisel aastal suureneb laenukoormus 6,8 miljardilt 7,6 miljardile eurole. Kuigi eelarve seletuskirjas toodi korduvalt välja, et 3,9-protsendine puudujääk elavdab majanduskasvu, kiirendavad defitsiit ja võlg ka inflatsiooni. «Need on mõjud ja nendega tuleb ka arvestada,» tõdes ta.

Sõerd nentis, et ülisoodsa intressiga võetud varasemad laenud tuleb tagasi maksta uute laenudega, mis on varasemast kallimad.

Arvestatav intressikulu

Veel aasta alguses sai Eesti laenata ülisoodsa, märtsis lausa negatiivse intressiga. Juunis oli intress juba 0,9 protsenti ehk võlg läks oluliselt kallimaks ning Saksamaaga võrreldavale tasemele. «Intressikulu hakkab kasvama: järgmisel aastal on intressikulu ligi 100 miljonit eurot. Aga ma tean, et on tehtud arvutusi, et kui eelarvedefitsiit jääb kolme protsendini ka eelseisvatel aastatel, siis kümne aastaga võib intressikulu kerkida 400–500 miljoni euroni. See on väga arvestatav kulu,» sõnas ta. 

Endine riigihalduse minister Jaak Aabi (KE) märkis eelarvet kommenteerides, et energiatoetusmeetmetega inimestele ja ettevõtetele on hiljaks jäädud ning planeeritav pakett pole piisav. «Näiteks suuremad ettevõtted ei tea endiselt oma saatust. Küsimus pole järgmises aastas, vaid juba lähikuudes.»

Aabi sõnul võinuks energiakriisi leevendamiseks proovida käibemaksu või aktsiise langetada. Ta heitis ette, et tervishoid jäi lisarahata, samuti on vaeslapse rolli jäetud kohalikud omavalitsused. «Kui koroonakriisi ajal toetati omavalitsusi erakorraliselt 176 miljoni euroga, siis praeguses energiakriisis on kogu toetussumma 10 miljonit. Saab olema raske omavalitsustel valikuid teha.»

Õpetajate, kultuuritöötajate, politseinike-päästjate palgatõus on Aabi sõnul küll vajalik, aga see dikteerib kohalikele omavalitsustele (KOV) ette lasteaiaõpetajate palgatõusu, milleks lisaraha ei antud. Ka selle mõju on Aabi sõnul KOVidele keeruline.

Nagu ka eelarvenõukogu on viidanud, teeb Aabile muret, et nelja aasta perspektiivis on riigi tulude pool õrnakene. «Kõige hullem on see, et lähiajal, mida Eesti Pank ja ka rahandusministeerium on ise möönnud, et majanduses on olukord halvenenud rohkem, kui prognoositi. Mis tähendab, et kas need maksutulud, mida järgnevaks aastaks väga kõrgeks prognoositi, üldse laekuvad. Pikemas perspektiivis tekib küsimus, et praegune valitsus on järgnevatele valitsustele ette kirjutanud maksutõusud. Nad ise ei taha sellest rääkida,» lausus Aab.

Talle meenub déjà-vu​'na 2009. aasta. «Kui Reformierakond on võimul, kärbitakse kõik maha, omavalitsuste tulubaasi vähendatakse, tõstetakse käibemaksu, mis lööb kõige valusamalt väikse sissetulekuga inimesi.»

Kas maksutõus on imerohi või ei?

Viimastel aastatel üha enam hoolduskindlustusmaksust rääkinud Keskerakond toetab Aabi sõnul endiselt astmelist tulumaksu ning varamaksu. «Varamaksud on meil ju tegelikult kõige madalamad üle maailma. Maamaks on 20 aastat püsinud ühe koha peal,» sõnas Aab, tunnistades, et selle osa on omavalitsuste eelarves suhteliselt väike. «Aga tuleb rääkida varamaksudest. Ma ei taha kogu maksuprogrammi ette kanda, ütlen lihtsalt, et surve maksutõusudele on. Ja me tahaks rääkida sellest. Aga mitte keegi teine ei taha rääkida.»

Sõerd rõhutas, et kärbete ja maksutõusude kõrval on veel kolmas võimalus, kuidas riigi tulusid suurendada: senisest tõhusamalt rahvalt makse kokku korjata ehk aktiivsem võitlus ümbrikupalkade ning käibemaksust kõrvalehoidumise vastu. Väga üldistades võiks siin rääkida sadadest lisamiljonitest. Keskerakonna maksutõusu ideid ta aga ei toeta. «Mina ei poolda suuremat maksukoormust. 33,3 protsenti, mis on järgmisel aastal maksukoormus, võiks tegelikult olla optimaalne. Aga muidugi, pikalt ei ole võimalik eelarve puudujääki laenuga finantseerida. Aga need, kes räägivad varamaksudest, võiksid ka ära rääkida, mida nad selle all silmas peavad ja kui palju sealt tahetakse tulu saada. Ega see ka mingi imerohi pole.».

Kõrgkoolide rahastusplaanid paistavad vähemalt paljulubavad

Riigieelarve eelnõus lubatakse lisada juba 2022. aastal kõrgharidusse täiendavad 10 miljonit, 2023. aastal 41,5 miljonit eurot ning igaks järgnevaks aastaks lubab eile riigikogule menetlemiseks saadetud eelnõu suurendada rahastust veel 15 protsendi võrra.

Varem on ülikoolide rektorid teatanud, et kõrghariduse tegevustoetust tuleb järgneva nelja aasta jooksul vähemalt 15-protsendise sammuga tõsta ning et nelja aasta jooksul kuluks kõrghariduses n-ö tulekahju kustutamisele 300 miljonit eurot.

Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik märkis, et plaan peatada kõrghariduse lagunemine 300 miljoni euroga nelja aasta jooksul sündis rohkem kui aasta tagasi ja selle eesmärk oli eelkõige õppejõudude palkade langustrendi ümberpööramine. Olukord oli jõudmas selleni, et doktorikraadiga lektori töötasu kippus viimastel aastatel alla jääma ka õpetajate palkadele koolis.

«Putini sõjaplaanidega me aasta tagasi muidugi arvestada ei osanud ning tänase inflatsiooni ja energiahindade tõusu kontekstis peame tunnistama, et vähemalt sellel ega järgmisel aastal me õppejõudude palgataseme langustrendi veel pöörata ei suuda,» sedastas Viik ning märkis, et ülikoolilinnaku energiakulude tõus ja eelmiste aastate puudujääk söövad ära suurema osa esimestel aastatel lisanduvast ressursist. Edaspidi, kui väline keskkond päris hulluks ei muutu, loodab Tallinna Ülikool siiski oma eesmärgini jõuda. «Sõjast tingitud oludes on tunnustusväärne, et valitsusel jagus meelekindlust lisaks otseste ohtudega tegelemisele kõrghariduse osas strateegiliselt mõtelda ja sellele nelja aasta pikkust rahastuse kasvu planeerida,» sõnas ta. Ilma selleta oleks Viigi hinnangul eestikeelse kõrghariduse pakkumine lähiaastatel juba oluliselt kokku tõmbuma hakanud.

«Nüüd loodame, et õppejõud suudavad oma palkade ostujõu langusele vaatamata veel vastu pidada. Suurtes kriisides oleme me paratamatult kõik koos,» ütles ta.

Tallinna Tehnikaülikooli rektoril Tiit Landil on hea meel, et valitsuse poolt täna esitatud 2023. aasta riigieelarve kavas ning ka riigieelarve strateegias on 15-protsendiline kõrghariduse rahastamise kasv järgnevateks aastateks planeeritud. «See on ka eeldus edasisteks aruteludeks, milline saab olema tuleviku kõrghariduse rahastamise jätkusuutlik mudel, millega on võimalik saavutada kõrghariduse rahastamine 1,5 protsenti SKTst,» märkis tehnikaülikooli rektor.

Raul Ranne

Keit Pentus-Rosimannus: suuremad maksulaekumised aitavad meil kulutada

Rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus (RE), riigieelarves oli näha, kui suured on kulud sotsiaaltoetustele ja palkadele. Aga kärpeid ei ole. Kust kohast riik selle raha võtab?

Viimane aasta on maksutulu inflatsiooni tõttu oluliselt kasvatanud. Oli põhimõtteline valik, kas jätta täiendav maksulaekumine puudujäägi katteks või nendes oludes, kus me oleme – nii inimesed kui ettevõtted on hädas hinnakasvuga, meil on vaja kulutusi julgeolekus – suuname raha inimestele tagasi. Eelarvet kokku pannes oli otsus, et teeme viimast.

Väga lühidalt kokku võttes oli maksulaekumiste kasv see, mis võimaldas neid otsuseid teha. Ja kui väga detailidesse minna, siis näiteks energiainvesteeringuid oli võimalik kasvatada tänu sellele, et CO2 kvoodi müügitulu suuname me tagasi just nimelt energiasektorisse.

Riigieelarve strateegiat vaadates paistab, et valitsus näitab mitmeid kulusid väiksemana, kui need tegelikult saavad olema, et riigi rahandusliku seisu prognoosid paistaksid paremad. Näiteks kui 2021. aastaks on riigimaantee remondiks ette nähtud 150 miljonit, siis 2024. aastaks 30 miljonit. RESi on kirjutatud ka, et maanteede rahastus kukub 220 miljonilt 100 miljonile. Seda ei usu ekspertide seas mitte keegi ning arvatakse, et kui too aasta lõpuks kätte jõuab, siis tegelikkuses on maantee-ehitus palju suurem.

Investeeringute puhul oli meil samamoodi vaja põhimõtteline valik teha. Investeeringute üldine tase ja kogusumma kasvab ka järgmisel aastal. Aga investeeringud järgmisel paaril aastal lähevad eelkõige julgeolekuvaldkonda. See tähendab, et üksikute valdkondade kaupa võibki tekkida olukord, kus 2021. aasta tase ja ka mõne muu aasta tase ei püsi sama kõrge järgmise nelja aasta jooksul. Aga me peame vaatama investeeringuid tervikuna ning seal karjub vajaduse järele panna raha kaitseinvesteeringutesse.

Teedeehituse puhul ei püsi tase järgmise nelja aasta jooksul sel tasemel nagu veel aasta tagasi. Tõenäoliselt läheb järgmise nelja aasta jooksul põhiosa investeeringutest julgeolekusse. Klassikalise teedeehituse puhul summad vähenevad, aga transpordiühenduste vaates laiemalt, siis näiteks Rail Balticut puudutavad investeeringud hoiavad kogu valdkonna investeeringute taset kõrgemal tasemel kui mõned aastad tagasi.

Tiina Laura Kimmel

Kultuuri ja lõimimise ekspert Meelis Kubits: poliitiline eliit on ignoreerinud kultuuri tähtsust riigi julgeolekus

Alates 2023. aastast lubab riik igal aastal panustada 41 miljonit eurot üleminekuks eestikeelsele haridusele. Sidusa ühiskonna eelarve aga väheneb 2022. aasta eelarvega võrreldes 38 protsenti ning jääb 9,1 miljoni euro peale, seal hulgas üks miljon Ida-Viru kultuuriprogrammi elluviimiseks.

Kultuuripartnerluse SA juhataja Meelis Kubits vastas küsimusele, millele tuleks tähelepanu pöörata, et lõimumine oleks edukam, öeldes, et peame olema Ida-Virumaal senisest rohkem kohal ning seda saab teha vaid täiendavate töökohtade loomise ja kultuuri kaudu.

«Seal piirkonnas on seis üsna vastuoluline, sest sanktsioonidega seotult on mitmed suured ettevõtted oma tegevuse kas peatanud või peatamas,» ütles Kubits, kinnitades samas, et kultuuriline kohalolek on samuti strateegiline otsus, mida ei saa panna vaid üksikute patriootlike friikide õlgadele. «See, kuidas on näiteks Vaba Lava Narva tegevusi viimastel aastatel riigi poolt solgutatud, on lihtsalt häbiväärne. Seega ma toetan kodanikuna täiel määral kultuuriminister Piret Hartmani (SDE) tegevust, et tuua Ida-Virumaale enam valitsuse ja avalikkuse fookust, ju siis ka rahalisi vahendeid,» peatus ta konkreetsel näitel. Ta lisas, et tänaseks on see ühemõtteliselt julgeolekuküsimus ja ka ettevõtjad saavad liituda faasis, kus valitsus on öelnud «jah».

Kubits on kriitiline poliitilise eliidi, eriti Isamaa ja Reformierakonna poliitikute tegevuse suhtes, kelle suhtumine Ida-Virumaa probleemidesse on tema hinnangul olnud pigem põlglik. «Neil seal valijaid pole ja seetõttu ei ole sinna suunatud ka riiklikke investeeringuid,» arvas ta. Sellise suhtumise üldistusena ütles Kubits: «Ja kahjuks on munitsipaalpoliitik alati võitnud riigimehe. Vigade tunnistamine näitab inimese, eriti poliitiku suurust.»

Tema arvates vajame väga lihtsat ühiskondlikku kokkulepet, mis katab kõiki erakondi sõltumata sellest, et Euroopas on sõda ja tulemas on valimised. «Kõik siinsed venelased, kes soovivad oma elu siduda Eesti ühiskonnaga, õppida ära keele, saada kodanikuks, mis muuseas sõltuvad ainult neist endist, on teretulnud ja siin ei tohi raha kokku hoida. Vatnikud tuleb aga elimineerida, mitte jätkata nendega flirti nii nagu mõned endised ja praegused Keskerakonna tipud endale lubavad,» väljendas Kubits resoluutselt.

Kultuuripartnerluse eestvedaja arvates ei ole õigustatud süüdistused, nagu oleks muulastele eesti keele õpetamise riigiraha aastakümnete jooksul kuhugi ära kadunud. Tema teada hakkas riik maksumaksja raha eest eesti keelt õpetama alles Eesti Keele Majade kaudu, need tekkisid neli-viis aastat tagasi. «Igal juhul on nii, et kui seda raha on mõnevõrra ka varem pandud, siis see protsess on olnud tegelikult väga piinlik, sest eesti keelt õpetati hoopis välisriikide fondide toel, peamiselt brittide ja Skandinaavia riikide maksumaksja toel. Kui see ei ole ükskõiksus, mis see siis on?» küsis Kubits.

«See tähendab, et meie liitlased tajuvad seoseid keeleõppe ja julgeoleku vahel isegi enda jaoks nii teravalt, et tulevad kohale ja maksavad ise selle kinni, ja meie poliitiline eliit on lihtsalt sülitanud sellele teemale. Rahapuudust ei ole riigis ammuilma, küsimus on prioriteetides, lõimumine pole kunagi olnud prioriteet,» ründab Kubits edasi senist lõimumispoliitikat. Tema arvates ei ole see lõimimine, kui on korraldatud sajad kampaaniad ehk kuidas riik teavitab lõimumisest. Kubits võrdleb seda Savisaare-aegse linnavalitsuse ülikalli välireklaamiga, kus teatati, et siia tuleb staadion, samas kui kui midagi suurt selle järel ei sündinudki.

Aimar Altosaar

Märksõnad
Tagasi üles