:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2022/10/21/14914010t1h8244.jpg)
- Inimeste lahkumine hääbuvast alevikust ohustab Eesti julgeolekut.
- Keskkooliks ehitatud koolimajja on jäänud vaid lasteaed.
- Viimane appikarje pidurdas allakäiku vaid ajutiselt.
Kõigest kilomeeter on kaheksa-aastasel Kerdil koduukse eest koolimajja, aga tema sõidab igal hommikul üle 20 kilomeetri kaugusele Vastseliinasse ja pärastlõunal tagasi. Sinna sõidab bussiga, koju toob isa autoga.
Asi on selles, et kodulähedane Misso kool, mis sai alles poolteist kümnendit tagasi uue, 180 õpilasele mõeldud hoone, mullusest enam ei tööta. Ometi sai seal veel nullindate lõpus isegi keskharidust.
Kõigest kilomeeter on Kerdi kuueaastasel vennal Timol kodunt lasteaeda, mis on jäänud tegutsema Misso kooli ruumesse ja kus peale tema käib veel kuus last. Aga pole teada, kui kauaks. Rõuge valla juhid pole varjanud, et tõenäoliselt tuleb lasteaed millalgi kinni panna, sest uuest sügisest kahaneks seal laste arv kolme või neljani. «Nii on võimatu seda pidada,» nendib Saskia Sadrak-Tammes, kes juhib veerandsaja kilomeetri kaugusel asuvat Haanja kooli ning kellele allub ka Misso lasteaed.
Kerdi ja Timo isa, Andri-Peedo kitsetalu peremees Kermo Rannamäe on igatahes juba arvestanud, et edaspidi peab ta Vastseliinasse – sealsesse lasteaeda – sõidutama ka nooremat poega.
Kooli ja lasteaia sulgemine Missos, mis tegutses alles viis aastat tagasi, enne haldusreformi vallakeskusena, näitab elu hääbumist ja tuleviku puudumist Eestimaa kagunurgas. Niisuguseid kohti leidub Eestis veel, kuid Misso piirkonna väljasuremine on ohtlik, arvestades seda, et külje all laiub Venemaa, mis ulatub just seal kandis kõige kaugemale läände. Nüüd Rõuge valla koosseisu kuuluva endise Misso valla väikestel teedel ringi sõites ei näe metsade vahel, põldude servas ega järvede ääres sageli kilomeetrite kaupa ainsatki elamist. See on kaugeim kant Tallinnast – ligi kolmsada kilomeetrit.
/nginx/o/2022/10/21/14914016t1h3d08.jpg)
Kurb pilt fassaadi taga
Missost poole tosina kilomeetri kaugusel Nopri talu ja meiereid pidava Tiit Niilo sõnul on nii tema kui ka teised sealsed aktivistid püüdnud aastaid pealinna poliitikuile meelde tuletada, et riigi turvalisuse tagab elu selle piirialadel, ent enamasti, v.a valimiste eel, ei püsi too tõdemus riigijuhtidel kuidagi meeles. Poliitikud on küll öelnud, et saavad probleemist aru, kuid sisuliselt keegi neist reageerinud pole, väidab Niilo. «Praegu, kui naabruses elaval karul on sisu ja iseloom avaldunud, on see küsimus jälle laual,» sõnab ta.
:format(webp)/nginx/o/2022/10/21/14914021t1h03ad.jpg)
Misso külje all Pulli järve äärsete mändide all puhkeküla ja Hino järve kaldal Kimalase metsamaja pidav Aigar Paas ütleb ettevõtja kombel otse, et Misso piirkonna allakäik on Eesti riigi puuduva regionaalpoliitika tagajärg. Oma kahte väikest majutusasutust on ta rohkem kui kümnendi hoidnud käigus pigem hobi korras, enda sõnul soovist, et kodukandis, kus ta on sündinud ja koolis käinud, ei pandaks kohti ja asutusi ainult kinni, vaid säiliks mingigi elu. Eelmise kümnendi keskel rääkis ta isegi siseministri ametis olnud Hanno Pevkurile, kui tähtis on, et Eesti piiri ääres elaksid lojaalsed inimesed – aga siis vahetus valitsus ja midagi ei paranenud.
/nginx/o/2022/10/21/14914017t1h27d1.jpg)
Sõites Missost läbi mööda mõni aasta tagasi uue asfaltkatte saanud Riia–Pihkva maanteed, pole pilt põrmugi trööstitu. Maantee kõrval kulgeb läbi aleviku tänavavalgustusega kergliiklustee. Enamik maju ja nende ümbrus on hooldatud. Misso südames aleviku ainsa suure ristmiku lähedal püüab pilku mitmevärviline endine vallamaja, kus nüüd asub teenuse- ja sotsiaalkeskus. Helesinistes toonides koolimaja taga on väike liivane supelrand.
/nginx/o/2022/10/21/14914018t1hef85.jpg)
Aga kui kinni pidada ja asja lähemalt uurida, avaneb teistsugune pilt. Kunagine kordoni kahekorruseline hoone, mis oli veel hiljuti müügis 24 900 euro eest, seisab elutult. Selle kõrval on hüljatud, osalt puude varju jääv tööstuskaupade kauplus, kust vanasti sai osta koguni võrre ja mopeede. Üle tee on müügis punastest tellistest vana õpilaskodu hoone, kus sügaval nõukogude ajal asus hoopis haigla; seal oli koguni sünnitusosakond, hiljem ka hambaravikabinet. Eesti aja algul tegutses Missos Ühispanga kontor, samuti postkontor ja apteek. Omaaegse sovhoosi umbes neljasajale lehmale mõeldud lautadest on üks hüljatud ning laguneb, teises tegutseb väike küttepuude firma. Ka vabariigi algusaastate savitööstusest, mis tegi ahjukive ja telliseid, pole enam jälgegi.
:format(webp)/nginx/o/2022/10/21/14914019t1hc20b.jpg)
/nginx/o/2022/10/21/14914023t1h2d92.jpg)
Kohalikud mäletavad aega, mil Missos ja selle ümbruses elas umbes 1400 inimest. Nüüd on neid alevikus järel alla kahesaja ning lähikonnas ligikaudu sada. Elanike arvu suur vähenemine väljendub kõige valusamalt just kooli sulgemises ja lasteaia hingusele minekus.
«Kui lasteaeda pole, ei ole lootustki, et siia uusi noori peresid koliks,» nendib kitsetalu peremees Rannamäe.
/nginx/o/2022/10/21/14914027t1hd0d5.jpg)
Mõni siiski kolib, nagu Mariliis Raidma, kes tuli kümnendi eest Võrust Missosse sotsiaaltöötajaks ning kellest sai 2017. aastal viimane vallavanem. Ta üürib ühes nõukogude aja lõpukümnendeil ehitatud majas kolmetoalist korterit, kus gaasikütte hind küündis kevadel 300 euroni kuus. Kolm aastat tagasi soetas ta Läti piiri äärde Rammuka külla talukoha, kus vana elamine on nii sandis seisus, et tuleb kokku lükata. Elektrit seal pole. Kui ta valgust tahaks, tuleb Eesti Energiale liini rajamise eest maksta 40 000 eurot.
Praegu töötab Raidma sotsiaalkindlustusametis, ajades asju üürikodukontorist. Tal on tööruumid ka koolihoones, kuid sinna ta ei kipu: radiaatorid on seal külmad.
Missosse naasis kaks ja pool aastat tagasi ka Mirko Janus, kes lõpetas seal kümne aasta eest põhikooli. Oma lennust on ta ainus, kes kodukandis ametis: ta on sealse kaupluse juhataja. Tema kaks õde elavad samuti mujal. «Töökohti ei ole, see paneb ära minema,» sõnab Janus.
/nginx/o/2022/10/21/14914025t1h52f5.jpg)
Ega ta isegi enam Missos ela. Apteeki pole, lasteaed läheb ilmselt kinni, kultuuritegevus arvestab ainult eakaid, kolmetoaline üürikorter hakkab talvel neelama tõenäoliselt 800, kui mitte 1000 eurot kuus – need on tema sõnul põhjused, mis sundisid ta kaks kuud tagasi otsima üürikorteri Võrus. «Ma ei näe Missos arengukohta,» ütleb Janus. «See paneb mõtlema, kuhu tulevikuks investeerid.»
45 kilomeetri kauguselt Võrust käib ta tööle bussiga. Käib enda sõnul puhtalt kogukonnatundest – «Iseasi, kui kaua seda jätkub,» lisab Janus –, sest arvestades kogemusi kaubanduses, saaks ta tööd ka igal pool mujal.
Kolmele müüjale tööd andev Misso kauplus püsib Januse hinnangul elus vaid tänu sellele, et asub Riia–Pihkva maantee ääres. Suve- ja varastel sügiskuudel on teinekord üle poole külastajatest olnud alevikust läbisõitjad. «Ilma nendeta läheks kauplus kinni, on minu arvamus,» ütleb ta.
Ukraina päästeinglid
Töötajate leidmine Eesti kagunurgas on pidev peavalu. Andri-Peedo kitsetalu kohvik pälvis möödunud talvel White Guide’i tunnustuse, kuid on enamik aega suletud, töötades vaid ettetellimisel. Asi on selles, et head kokka leida on sama hästi kui võimatu. Üks, kes kevadel sõelale jäi, ei sobinud talu peremehe Rannamäe sõnul oma suhtumiselt, teine ei andnud peakoka mõõtu välja.
Misso piirkonna suurim tööandja on Nopri peremees Tiit Niilo, kelle talus ja ja meiereis saab palka 33 inimest. Noist 20 on kohalikud. Kuraditosinast kaugemalt tulnust on üheksa pärit Ukrainast.
Mismoodi siis hakkama saada, kui ukrainlasi poleks?
«Mis on eriti keerulisest järgmine tase?» küsib Niilo vastu. «Peaaegu võimatu.» Ja lisab: «Tiheasustusega piirkonnas saad töötajaid üle osta, aga siin sellist võimalust pole.»
Niilo, kes peab 220 lüpsilehma ning teist sama palju noorkarja, ei salga, et ettevõtlus Eesti kagunurgas tähendab pidevat võitlust. Kõik sisendid, alates maitseainetest ja lõpetades taaraga, tulevad Tallinnast ning sinna läheb ka kaks kolmandikku toodangust. Transport ja logistika moodustavad Nopri juustude, võiete ja kreemide lõpphinnast tervelt viiendiku.
Misso kandi tegusad mehed, nagu Niilo ja puhkemaju pidav Aigar Paas, mäletavad, et viis aastat tagasi, kui suurem osa Misso vallast läks haldusreformi käigus Rõuge valla alla, oli ühinemisläbirääkimistel juttu, et suurem vald suudab ka nende piirkonda jõudsamalt arendada. Ent Niilo sõnul on järgnenud aastad näidanud, nagu asuks Misso Rõugest sama kaugel nagu Kuu Maast: avalike teenuste hulk on kahanenud minimaalseks ning unarusse hakkavad vajuma isegi seadustest tulenevad kohustused, näiteks see, et lasteaed peab asuma kodu lähedal. Kui Misso koolis tegutsev lasteaed peaks kinni minema, on asendusvariant vedada väikelapsi bussiga tosina kilomeetri kaugusele Ruusmäele.
/nginx/o/2022/10/21/14914011t1h2d21.jpg)
«Haldusreform on tõeline katastroof, kui vaadata, mis juhtub äärealadega,» lausub üle pooleteise kümnendi Misso valda juhtinud Lembit Sikk, kes peab Vastseliina lähistel pensionipõlve. «Rõuge sõdib puhtalt oma keskuse eest.»
Ka ettevõtja Paas, kelle sugupuu läheb Misso piirkonnas tagasi kümme põlve, nendib: «Tekki sikutatakse Rõuge poole.»
Rõuge abivallavanem Tõnu Niilo (Tiit Niilo sugulane) ütleb, et vallajuhtidel ei ole mingit tahtmist Missos midagi välja suretada, aga samas ei maksa sealsetel inimestel ka loota, et «sõidame kallurautoga kohale, et siin on teie raha, tehke sellega, mida soovite». Tema hinnangul on Missos liiga palju investeeritud betooni, selle asemel et investeerida inimestesse.
/nginx/o/2022/10/21/14914013t1hd86f.jpg)
/nginx/o/2022/10/21/14914014t1h8a7a.jpg)
Ajutine paranemine
Nähes inimeste lahkumist ja elu hääbumist Misso kandis, rajasid sealsed aktivistid kümme aastat tagasi MTÜ Tule Maale, mis oli piimafarmi pidava Tiit Niilo sõnul justkui viimane appikarje kiirevoolulises jões vastuvoolu ujujalt. See andis tulemusi: uusi inimesi saabus nii palju, et lasteaed kaalus koguni teise rühma avamist.
Ent nagu enamik kampaaniaid, tõi seegi vaid ajutise muutuse. Suurem jagu, kes appikarjele reageeris, lahkus peagi. Nagu on lahkunud paljud enne ja pärast neid.
Kuus põlve tagasi oma esiisade rajatud Nopri talu pidav Niilo peab endiselt vastu. Ka tema viiest lapsest neli on seotud pere ettevõtmistega. Kunagi unistas ta, et viiel lapsel võiks igaühel samuti olla viis last. Seni on lapselapsi neli. Noist kaks elavad Misso kandis. Üks käib lasteaias Vastseliinas, teine Missos – kui kaua veel, sõltub lasteaia saatusest.
Kui lasteaed läheb kinni, tuleb temalgi hakata sõitma Vastseliinasse, täpselt nagu kitsefarmi peremehe Rannamäe nooremal lapsel.
«Minu enda saba on ka jääaugus,» lausub Niilo tuleviku kohta.
/nginx/o/2022/10/21/14914012t1h3c2c.jpg)
Uhiuus kool sulges uksed kõigest kuraditosina aastaga
Misso külje all kahte puhkemaja pidav ehitusettevõtja Aigar Paas oli näinud aastaid, kuidas uue koolimaja ehitus nullindate algul venis ja venis, ning otsustas, et nii ei saa see enam kesta. Ta lõpetas Missos koos 15 klassikaaslasega keskkooli 1988. aastal ega saanud oma sõnul enam kergekäeliselt kõrvalt vaadata, kuidas aleviku tähtsamaid ehitisi kuidagi ei edene.
Pääsenud valimistel vallavolikokku, hankis ta koolimaja ehituse jätkamiseks 4,3 miljonit Eesti krooni nn katuseraha. Hiljem tuli raha veel juurde otsida, isegi laenu võtta, kuid vahetult enne 2008. aasta masu ehk suure majandussurutise puhkemist sai 180 lapsele mõeldud koolihoone lõpuks valmis.
Keskkool tegutses Misso uues koolihoones kõigest kolm aastat. Viimases lennus oli abituriente kümmekond. Tollase vallavanema Lembit Siku sõnul vahetusid kooli direktorid sageli, mistõttu jooksis õpetajaskond tasapisi laiali. «Maal peab olema eriti ettevaatlik, et meeskonda ära ei lõhu,» lausub Sikk.
Alates 2011. aastast jäi Missos tegutsema põhikool. Ent laste arv kahanes edasi. 2016. aastal õppis koolis 20 õpilast, järgmisel õppeaastal ainult 8, millega Misso kool oli Eesti väikseim.
2020. aasta algul käis Misso koolis kõigest kolm õpilast. Eelmisest õppeaastast, kuraditosin aastat pärast hoone valmimist, lõpetas Misso kool eksistentsi.