R, 3.02.2023

Sõda on ühiskondlik tegevus, kus osaleja võib saada igaühest

, Kaitsetahe peatoimetaja
Sõda on ühiskondlik tegevus, kus osaleja võib saada igaühest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna juhataja asetäitja kolonelleitnant Uku Arold loob lahendusi, kuidas metsiku kiirusega arenevas digimaailmas Eesti väärtusruumi kaitsta ja vastase tahet lõhkuda.
Kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna juhataja asetäitja kolonelleitnant Uku Arold loob lahendusi, kuidas metsiku kiirusega arenevas digimaailmas Eesti väärtusruumi kaitsta ja vastase tahet lõhkuda. Foto: Madis Veltman/Postimees/Scanpix Baltics

Kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna juhataja asetäitja kolonelleitnant Uku Aroldi sõnul peetakse moodsat sõda korraga maal, merel, õhus, kosmoses, küberruumis ja tunnetuslikus lahinguruumis.

Mis teeb kommunikatsioonist strateegilise kommunikatsiooni?

Kommunikatsioonist teeb strateegilise kommunikatsiooni see, kui kogu tegevus kavandatakse mõttega, kuidas see välja paistab, ja kommunikatsiooni tõttu hakkavadki asjad juhtuma. Tegevuste kohta järjepidevalt info kodulehele ülespanemine selleks, et rahvas oleks üldiselt informeeritud, on ka eesmärgistatud, aga see ei ole veel strateegiline kommunikatsioon, sest ei ole mõeldud muutusi tekitama.

Väga lihtsustatult on strateegiline kommunikatsioon planeeritud tegevus, mis kasutab koordineeritult sõna, pilti ja tegu määratud eesmärgi saavutamiseks. Ainult üldine asjakohasus ei tee veel kommunikatsioonist strateegilist kommunikatsiooni.

Mis vahe on strateegilisel kommunikatsioonil, psühholoogilisel kaitsel, infosõjal, infooperatsioonil ja nii edasi?

Strateegiline tähendab siinkohal, et asi peab soovitud viisil korda minema nendele inimestele, kelle käitumisest sõltub meie ja meie liitlaste käekäik – võtmesihtrühmadele. Inimesed, kelle otsused võivad pikaajaliselt mõjutada paljude teiste inimeste elu, peavad kaaluma iga oma tegu, sest iga nende esile astumine on juba ise kommunikatsioonitegu. Oluline on, et oleks läbi kaalutud, kuidas esinemise fakt, pilt ja sõnum tervikuna kokku kõlavad.

Kuidas vastast mõjutada?

Kui me tahame, et vastane mõtleks ja teeks midagi valesti, saadame selleks neile oma käitumisega sõnumi eesmärgiga tema arusaamisi ja tegutsemist kujundada.

Aga infooperatsioonid?

Infooperatsioone läbi viies mõeldakse maailmale süsteemide keeles.

Mida see tähendab?

Sihtriike käsitletakse kultuurilise süsteemina või siis tehnilise süsteemi vaates, näiteks mingi tehniliselt infovõrgustikesse ühendatud süsteemina. Rünnatakse näiteks energiasüsteeme. Neid süsteeme proovitakse häkkida, kasutades eri vahendeid. Kultuurilise süsteemi ründes proovitakse tasalülitada mingi riigi enesekuvand, õhutades sihtriigi infokanalite ebausaldusväärsust. Räägitakse lihtsalt, et neid ei tasu uskuda, tegemist on kuidagi mõjutatud-kallutatud kanalitega. Võib-olla söödetakse mõnele inimesele vigast infot ette, et ta rumalusi teeks. Valitakse välja ühiskonnas usaldusväärsed inimesed, keda siis diskrediteeritakse.

Mis selle eesmärk on?

Et kaoks usk nendesse inimestesse, keda uskuda ja kes võiksid eeskujuks olla. Mingil hetkel, kui inimestel on ebakindlus juba piisavalt suur, võidakse rünnata küberründevahenditega või ka füüsilise sabotaažiga olulisi objekte eesmärgiga tekitada laiaulatuslik paanika.

Kõlab nagu tänase Eesti elu kirjeldus ja meenutab visalt müüdi õhutamist, et Päts ja Laidoner olid reeturid.

Eesti olukord ei ole siinkandis erandlik, aga kõik segadused ei ole ka välised inforünnakud. Psühholoogiline kaitse peab võimalikke rünnakuid ette nägema ning immuniseerima inimesi mõjutustegevuse vastu, rõhutades neid väärtusi, mis suurendavad kokkukuuluvustunnet.

Nagu näiteks?

Me elame demokraatlikus ühiskonnas, mis tegutseb seaduste alusel ja kus seadused päriselt maksavad. Meil on põhiseaduslikud alusväärtused ja eeskujud. Mineviku suurkujude käitumisjooned ütlevad meile, kuidas rasketel aegadel toimida.

Psühholoogiline kaitse on julgeolekumõiste, mis on seotud ühiskonna kerksusega, rasketeks aegadeks valmisolekuga, toimetulekuga kriiside ajal ja kriisidest toibumisega. See on terve ühiskonna asi, mitte ainult riigiasutuste roll, kes saavad analüüsida, otsustada, planeerida eri tegevusi ja seda, kuidas neid tegevusi kuvatakse. Psühholoogiline kaitse on kogu ühiskonda hõlmav laiapindne tegevus. Tuleproov on kriis, kus meie eksistentsiaalsed väärtused on kaalul.

Mis on meie psühholoogilise kaitse võtmealad, mida peame iga hinna eest kaitsma?

Kõigepealt see, milline on riik, kus me elame ja tahame elada, ehk siis põhiseaduslike väärtuste põhine ühiskond. Meie riik on loodud sisemise ja välimise rahu tagamiseks. Kodurahu on üks oluline väärtus, mis tähendab, et püsivat tülitsemist ei saa endale sihiks seada.

Peame kaitsma demokraatlikku riigikorraldust ning õigusriiki ja seda, et oleme iseseisev, suveräänne rahvusriik. Oleme loonud oma riigi selleks, et eesti rahva kultuurilist järjepidevust kaitsta.

Ehk siis peame kõike seda kaitsma, ja kui keegi neid väärtusi ründab, siis on see meile rahvana ohtlik?

Täpselt nii.

Kuidas see kõik sõjapidamisega seotud on?

Kaitseväe võitlusvõime koosneb kolmest osast. Esiteks füüsilisest osast: kuskil on õppinud mehed, raud ja moon. Teiseks kontseptuaalsest osast ehk siis sõjapidamisviisidest, kuidas me sõdime. Ukraina näitel näeme, et Vene ja Ukraina sõjapidamisviisid erinevad drastiliselt. Kolmandaks moraalsest komponendist ehk siis kaitsetahtest, võitlusvaimust ja ühtekuuluvustundest väes.

Kas seda on võimalik üle kanda ka kaitseväest väljapoole?

Muidugi on. Füüsiline komponent on varud. Kontseptuaalne on plaanid ja teadlikkus, kuidas käituda ühte või teist tüüpi kriisis, näiteks kuulub siia elanikkonnakaitse. Moraalne komponent on tahe: me tahame oma riiki ja ühiskonda alles hoida igast kriisist läbi tulles. Ja vajadusel mobiliseeruda, anda ressursse sõjaliseks riigikaitseks või sisekorra tagamiseks. Või lihtsamatel puhkudel anda infot ja raha nendele, kes aitavad kriisist jagu saada.

Psühholoogilise kaitse käsitlus on olnud totaalkaitse osana omane Skandinaavia riikidele, millest ka meie oleme eeskuju võtnud. Nõukogude Liit ründas külmas sõjas demokraatlikke Põhjamaid psühholoogilise õõnestustegevusega ja ähvardas võimaliku füüsilise rünnakuga.

Samamoodi on käitunud kommunistlik Hiina oma väiksemate naabritega, kes ka psühholoogilist kaitset arendavad.

Kas kooris ja ühtemoodi mõtlemine kuidagi ei ahista demokraatiat ja sõnavabadust?

Meie põhiseadus ütleb, et inimese mõte ja sõna on vabad. Loomulikult on eri inimeste jaoks mõni põhiseaduslik väärtus rohkem esil kui teine. Inimestel on samas kohustus olla lojaalne meie põhiseaduslikule korrale.

Eesti põhiseadus ei ole vastuolus ÜRO hartaga ja ÜRO loodigi eesmärgiga päästa järeltulevad põlved sõjaviletsusest. Aga kuidas see meid nüüd moodsas kõrgtehnoloogilises sõjapidamises aitab?

Clausewitzi kolmainsuses olid riik, vägi ja rahvas kõik sõjaga seotud, aga rahvas oli ettearvamatu ja ohtlik ning seda on proovitud sõjategevusest isoleerida. Infoajastu sõjapidamine on läinud totaalseks selles mõttes, et tsiviilelanikkonda lõhutakse ja suur osa tegevusi käib tsiviilelanikkonna enda poole võitmise nimel. Kui me vaatame, kuidas tavalised inimesed Eestis ise praegu iga päev Venemaa desinformatsioonile ja propagandale sotsiaalmeedias vastu astuvad, siis see tähendab tegelikult, et ühiskond on juba sõjas.

Ega see ei ole ka väga uus asi. Ei saa öelda, et vanasti oli sõda ainult kineetiline ja nüüd on informatsioonisõda.

Ilma tugeva füüsilise jõu ja logistiliste pingutusteta ei oleks liitlased Teist maailmasõda võitnud. Aga jõust üksi ei piisanud. Pärast Teise maailmasõja füüsiliste lahingute lõppu ei olnud liitlasriigid ikkagi püsivas võidus kindlad ning seepärast pidid järgnema ÜRO harta, teljeriikide deideologiseerimine, Saksamaa denatsifitseerimine, Jaapanis uue ideoloogilise korralduse kehtestamine, mis võttis keisrilt jumalikkuse. Kuigi vaenlased olid füüsiliselt täiesti purustatud, tuli võidu kindlustamiseks see saavutada ka tunnetuslikul või ideede lahinguväljal.

USA kindral Douglas MacArthur tekitas Jaapanis paari aastaga ametiühingud, varem oli see ju täiesti mõeldamatu. Moraalikomponendi mõjutamine on tegelikult olnud tähtis alates Sun Tzust või Hastingsi lahingust?

Sõjateaduslikes käsitlustes on see pikemat aega nii olnud. Alates tõesti vanast Hiinast tänapäevani välja. Ja on proovitud leida ka mõõdupuud. Napoleon ütles, et kolm ühele ehk siis moraalse komponendi kaal on kolm korda tähtsam kui kasutada oleva füüsilise jõu roll, aga ega tal täpselt joonlauda ei olnud. See oli lihtsalt ühe sõjalise geeniuse tunnetus.

Bonaparte ütles, et neli vaenulikku ajalehte on ohtlikumad kui tuhat tääki.

Tal olid 19. sajandil ka varjatud rahastusega näiliselt sõltumatud ajalehed Suurbritannias. Ajaleht kujundas seal elavate inimeste arvamust ja söötis teisele poolele ühe võimaliku luureinfo allikana valeteavet – ehk siis kaks ühes funktsiooniga.

Mis on praegu teisiti?

Otsused ja teod peavad sündima väga kiiresti muutuvates oludes, sest tehnoloogia peadpööritav areng on muutnud keskkonda. Kui tükiks ajaks jääb vale mulje, siis on vale mulje inimeste jaoks juba päris ja inimesed hakkavad selle põhjal tegutsema. Muinasjutt saab inimeste päris eluks.

Kas ettekujutusest võibki saada reaalsus?

Võib. Võidu tuleb joosta ikkagi reaalajas. Afganistan ei ole väga arenenud infotaristuga, aga lahinguväljal juhtunu BBC teleuudiste linti jõudmine võttis keskmiselt 26 minutit aega. Info kontaktist liikus Talibani juhtkonda. Talibani pressiesindaja oli pressiteate ära vormistanud. BBC kontrollis, et see on päris kanal, mida Taliban päriselt kasutab, mitte et keegi teeb lolli nalja. Ja oli selle ka ära toimetanud, sest taliibide inglise keel ei olnud suurem asi.

Praegu on ühiskonna võimumõõtmetes ajal teistsugune roll, sest kiirus on tähtsam kui hea ja järjestatud plaan. Digiilma ühendatuse ja paljude kanalite tõttu on seda mõju veel võimalik võimendada. Sotsiaalmeedia on täiendavaks vahendiks inimeste suunamisel ja inimeste enda tegevuse organiseerimises, olgu siis evakueerumiseks või isetekkelise vastupanutegevuse korraldamiseks või infokorjeks. Võimalusi on palju. Ukraina sõjas on sotsiaalmeediat edukalt kasutatud ka sõjaliste operatsioonide hajusaks juhtimiseks.

Mida meil on ukrainlastelt õppida?

Ukrainast on õppida, kuidas tänapäeval pidada sõda Venemaaga.

Arusaadav, aga tänapäeva sõda ei ole võimalik võita ainult inforuumis, sest lahingutegevus käib lisaks inforuumile või tunnetuslikule lahinguruumile maal, merel, õhus, küberruumis ja kosmoses.

Need ei ole mingid eraldi toad, kus lahing käib. Need ruumid on mõtteraamistused keerulise sõja lihtsamaks mõistmiseks. Oluline on, et neis toimuv on põimunud ja tegevuste suur mõju on teistes lahingumõõtmetes ning tihti teiste lahingumõõtmete kaudu teisi sõjapidamise tasandeid hõlmav. Näiteks füüsiliselt maismaal saavutatud võitude demonstreerimisega inforuumis antakse oma vägedele innustust ja lüüakse vastane põgenema ka geograafiliselt kaugemal. Aga infotegevustel ei pruugi alati olla kohene üksühene sümmeetriline mõju füüsilises keskkonnas. Mõju võib olla pikaajalisem ja kõrgemal sõjapidamise tasandil. Tänu Ukraina läbimõeldud ja korralikult teostatud infopoliitikale, mis oli loomulik osa kõigi sõjatasandite operatsioonides, on Ukrainal tegelikult õnnestunud mobilisatsioon, on õnnestunud üleval hoida võitlusvaimu, on õnnestunud saada lääne toetust ja relvaabi ning tegelikult hoida vaba maailma toetust. Rohujuure tasandi vabatahtlikelt saab täiendavat aegkriitilist taktikalist luureteavet. Raske on panna näppu peale ja öelda, et just see infotegevus tagas nende uute relvasüsteemide tarne või tänu nendele postitustele õnnestus siin läbimurre.

Kuidas nad mõjutavad vastaseid?

Lääne avalikul arvamusel ja poliitilisel toetusel on mõju ka Venemaa elanikkonna moraalile ning mobilisatsioonile.

Tänapäeval ei ole ka võimalik veebi õhukindlalt sulgeda. Isegi Põhja-Koreas mitte. Venemaal sotsiaalmeedias levivad pildid selle kohta, et Vene sõduril on võimalik Ukrainas surma saada, vigaseks jääda, nimetusse hauda maetud saada. Sellel on mõju.

Millised on peamised sihtgrupid?

Oma elanikkond, oma väed, Vene väed, Vene elanikkond, Vene võimalikud liitlased ja ukrainlaste liitlased.

Poliitilise tasandi kommunikatsiooni veab president Volodõmõr Zelenskõi isiklikult ja need esinemised on kujundatud hästi sihtrühmapõhiselt teiste riikide parlamentide ja rahva ees, need tõesti vajutavad konkreetse sihtrühma lülititele. President Zelenskõi on selles väga hea.

Eri tasandid teavad, mida teevad, keegi ei proovi ära teha teise tööd ja keegi ei proovi keset sõda asuda lihtsalt mingisuguseid kommunikatsioonikorralduse reforme läbi viima. Presidendi, ministeeriumide, relvajõudude ja üksuste kommunikatsiooni rollid on hästi paigas ja võimaldavad integreerida ka vabatahtlikud algatused. Sedasi tagatakse ka õigeaegsus ja adekvaatne operatsiooni julgeoleku kaitstus.

Milline on sotsiaalmeedia roll sõjas?

Tavapäraseid ringhäälingukanaleid proovis Venemaa üle võtta või hävitada. See ei õnnestunud. Prooviti telejaamu ja saatjaid täppislöökidega hävitada ja küberrünnakutega avalikke infokanaleid maha joosta. Ukrainas võtsid rolli kohe üle samade institutsioonide välja õpetatud ja kokku harjutatud meeskonnad.

Sotsiaalmeediavõrgustikud ja kanalite grupid olid ette valmistatud. All valmis oli teine kiht, mida Venemaa ei suutnud rünnata. Ukraina kasutas targalt ära oma elektroonilise identiteedi isikutuvastuse süsteemi, et koguda inimestelt andmeid vastase liikumise ja probleemide kohta maastikul. Vähendamaks ohtu, et seda kuidagi automatiseeritult või siis lihtsalt trollimisega piiri tagant segatakse, tuli rakenduse kasutamiseks elektrooniliselt sisse logida e-vaenlase nimelisse äppi.

Kohalikel omavalitsustel on elanikkonna kaitse korraldamises täpselt samamoodi oma sotsiaalmeediakanalid, nii info kogumiseks probleemide kohta kui ka käitumisjuhiste edastamiseks.

Kuidas tavalisi kodanikke infosõjas juhtida?

Sõnum ei saa olla ühesuunaline, vaid patriootlikke kodanikke tuleb usaldada, eile tuleb luua võimalusi ja tehnilisi lahendusi, kuidas nad saavad ise olla sõnumikandjaks riigi sees ja ka riigi jaoks infot koguda. Rahvusvaheline rahvadiplomaatia on ülioluline.

Kümned tuhanded ukrainlased võitlevad internetis

Kogu ukraina diasporaa on suuremal või vähemal määral kaasa tõmmatud.

Ukraina meemindus toimib täiesti eeskujulikult, iga rahvusvaheline turundusfirma võiks ukrainlaste loovust kadestada.

Ukraina farmerid tanke ära vedamas ja Vene sõjalaev Moskva, mis peab minema teadagi kuhu, on saanud nii tugevateks sümboliteks. Samamoodi ka Molotovi kokteilide valmistamine Kiievis või vanaproua, kes marineeritud tomatite ja ploomidega Vene drooni alla viskas.

Sõdades on kangelaslugusid ikka tehtud, aga lugu levib, kui selle kohta on emotsionaalne video või vähemalt hea foto.

Mis on Vene kindralstaabi eesmärk?

Hoida toetust Putini režiimile, ükskõik, mis päriselt toimub. Selleks tuleb tal näidata, et ollakse maailmas sõjaliselt edukad. Ebaedu põhjendatakse sellega, et vastane on järjest tugevamaks, hirmsamaks, keerulisemaks läinud. Valetatakse, et Venemaa sõdib USA ja NATOga, mitte Ukrainaga. Rahvusvaheliselt proovitakse heidutada toetust Ukrainast eemale, lõhkuda lääneriikide toetust ja ühtsust, külvata hirmu ja ähvardada maailmalõpuga.

Kuidas hinnata Vene infosõjaüksuste tegevust?

Avalike allikate infokildudest ei paista seal olevat väga tugevat ja läbimõeldud sisekommunikatsiooni süsteemi. Vene sõdurid saavad ikka sedasama juttu, mida tavaline Vene inimene televiisorist saab. Lahinguväljal näevad nad aga midagi muud.

Kunagistest spetsiaalpropaganda üksustest on saanud moodsad ja tõhusad psühholoogiliste operatsioonide struktuurid. Need on needsamad GRU üksused, mis kunagi käisid Poola Solidaarsuse liikumist ja hiljem Leedu iseseisvusliikumist maha surumas. Nüüd on tegeldud lääne telekanalite häkkimisega ja hirmutavate telefonikõnede tegemisega NATO sõduritele, mängides islamiste. Tehnoloogiliselt on ajaga kaasas käidud, on olemas regionaalsed taktikalised üksused. Mingeid piiranguid tõe või vale vahel või piiranguid riigisiseste sihtgruppide osas neil muidugi ei ole.

Mida Eesti peab tegema, et moodsas sõjas ellu jääda?

Psühholoogilise kaitse alal pikki samme astuma. Mina saan rääkida kaitseväe nimel. Kaitsevägi on välja arendanud ja tänavu õppuse Siil 2022 ajal lahinguvalmiduse kontrolli läbi viinud strateegilise kommunikatsiooni keskusele, mis on meie lahinguüksus. See on sõjaliselt korraldatud motiveeritud ja oskuslikest infosõduritest koosnev väeosa.

Kuidas meie kaitsevägi inforuumis sõdib?

Üksusele annavad jõu reservväelased, kes kõigis erialastes relvaliikides on valmis andma infolahinguid. Osa tegevusi on seotud manööverüksuste toetamisega, osa usutava tõese sõnumi edastamiseks olulise tõendusmaterjali kogumise, pakendamise ja avalikustamisega, osa ajakirjandusele juurdepääsu võimaldamisega sõjatandrile. Otseteavitus on valmis ise viima inimestele kriitilise tähtsusega infot ka juhul, kui ringhääling ei toimi või elektrit ei ole. Vastane peab veenvalt teada saama, et meid ei murra, ning praktilised juhised, kuidas alla anda. Oleme valmis kaitsma oma süsteeme ja vajadusel ründama neid süsteeme, kust lähtub oht Eestile.

Neid oskusi õpitakse ajateenistuses erialastel kursustel ja reservõppekogunemistel. Kaitsevägi hindab väga kõrgelt oma reservväelaste tööelus omandatud erialast kogemust, mis leiab kasutamist strateegilise kommunikatsiooni operatsioonide kujundamisel ja korraldamisel.

Keskuse taktikaid, tegevusviise ja töövahendeid arendavad sõjalise teavitustöö, otseteavituse, tsiviil-sõjaliste suhete ja infooperatsioonide spetsialistid pidevalt eri sõdade ja tsiviilkriiside kogemuste põhjal edasi. Rahuaegne kaitseväe strateegilise kommunikatsiooni korraldus on üles ehitatud nii, et kõik valdkonna ohvitserid ja allohvitserid suudavad tänu oma väljaõppele ja kogemusele sujuvalt sõjaaegsetesse rollidesse asuda.

Mis on kaitsetahe?

Kaitsetahe on sõjaliste juhtide kindlameelsus, tegevväelaste võitlusvalmidus, reservväelaste käitumiskavatsus kutse korral väkke tulla, ühiskondlik toetus oma riigi kaitsmisele ning rahvusvaheline valmisolek väärtustada ja toetada Eestit iseseisva riigina. Kõik need kihid on omavahel seotud ja selle kaudu, kuidas need välja paistavad, muudavad järgmisi kihte tugevamaks või nõrgemaks.

Kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna juhataja asetäitja kolonelleitnant Uku Arold

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem annab õppuse Siil 2022 ajal kolonelleitnant Uku Aroldile üle strateegilise kommunikatsiooni keskuse lipu.
Kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem annab õppuse Siil 2022 ajal kolonelleitnant Uku Aroldile üle strateegilise kommunikatsiooni keskuse lipu. Foto: Ardi Hallismaa

Haridus

Hugo Treffneri gümnaasium

Tartu Ülikool, psühholoogia, B.A.

Kaitseväe Akadeemia staabiohvitseri kursus

Balti kaitsekolledž, ühendstaabi kursus (JCGSC)

Sisekaitseakadeemia, sisejulgeolek, M.A., cum laude

Teenistuskäik

Vabatahtlikud reservohvitseride kursused üliõpilastele (Tartu ÜJP, Kuperjanovi ÜJP, lahingukool)

Kaitseväe peastaap, staabiohvitser

Riigikantselei, valitsuse infonõunik, julgeoleku ja koordinatsioonidirektori büroo nõunik

Kaitseväe peastaap, strateegilise kommunikatsiooni osakonna juhataja asetäitja

Teenetemärgid

Kaitseministeeriumi hõberinnamärk

Kaitseväe teeneterist «Riigikaitseliste teenete eest»

Aumärk «Teenete eest Ukraina relvajõudude heaks»

Kaitseväe eeskujuliku teenistuse rist

Maaväe ohvitseri hõberist

Politsei- ja piirivalveameti teenetemärk

Kaitseliidu teenetemedal, pronksklass

Kaitseliidu teenetemedal, eriklass

Sisekaitseakadeemia pronksrist

1. jalaväebrigaadi rinnamärk

Kaitseväe pikaajalise teenistuse medal XX

Märksõnad
Tagasi üles