Satiirist nõretav lugu nüüdismaailma veidrustest ja igavikulisest valetamisest

Marek Strandberg
, teaduse- ja tehnikatoimetuse juhataja
Copy
Küüniliselt populistlik USA president Janie Orlean (Meryl Streep) keskendub ainult omakasule, poliitttehnoloogiale ja reitingutele.
Küüniliselt populistlik USA president Janie Orlean (Meryl Streep) keskendub ainult omakasule, poliitttehnoloogiale ja reitingutele. Foto: Niko Tavernise/AP

«Ära vaata üles» keskmes on ühtäkki avastatud taevakeha, mille kosmiline kurss Maa omaga lõikub. Umbes poole aasta pärast, nagu ka üsna filmi algul selgub. Ja siis läheb lahti: professor ja tema doktorant soovivad sellest sündmusest maailmale teada anda, aga võta näpust – seda teemat ei võeta vastu ega levitata. Võimalik, et tegelikkuses asjad päris nii hapuks ei läheks, aga filmis küll.

Vint ongi ju peale keeratud, sest eks lugu parodeerib seda, mis tänapäeva maailmas on kliimamuutuste vallas sündimas. Kliimamuutused poleks olnud ilmselt nii köitvad kui Maa poole põrutav kümmekonna kilomeetri läbimõõduga kamakas, mille tulemusena valdav osa elust kõrvad pea alla paneks. Leonardo di Caprio ja Jennifer Lawrenceʼi kehastet, maailma pärast muretsejate paar satub aga küüniliselt populistliku USA naispresidendi (Meryl Streep) ja teiste otsa.

​Filmi süžee on detailides põnev, sest lõpp tuleb iseenesest irooniliselt topeltkole, aga küsimus pole mitte niivõrd lõpus, vaid viisides, kuidas vajadus illusioonide järele ning omalaadselt põhjendatud bluff suudavad summutada mis tahes fakti suisa lennult.

Nähtav tõde osutub ebameeldivaks

​Ja mitte ainult: see on ilmekas näide, mil moel juhtumiseks on vaja tekitada reljeefne muutus. Nimelt ilmub mingil hetkel kõigile vaadeldavaks kurja juur ise, pisitasa suurenev komeet öises taevalaotuses. Ja nagu ikka, on kohe olemas ka need, kes ütlevad, et mingit komeeti pole tegelikult olemas. Nagu on ka neid, kes teavad, et maa on lapik, ja neid, kes eitavad fakte – ka kliimamuutusi näiteks, sest ikka ju on, milles kahelda. Kui komeedifaktile kinnituse leidmiseks peab järgima lihtsat juhtnööri: «Vaata üles!», siis nagu võluvitsa väel tekitatakse ka ühiskonda pooleks jagav «Ära vaata üles!», millest filmi nimigi.

​Laias laastus võib ju tunduda, et kui informatsiooni on rohkem ja selle levik digitaalses ajastus kiirem, siis võiksid ka valed ja muu häma ehk kiiremini kustuda. Paraku pole see kaugeltki nii: kiireneb nii faktide kui ka pläma ja udu levik. Informatsioonil on formaalselt võttes üks huvitav omadus: nimelt nii tõene kui ka valeinfo paistavad üsna ühtemoodi välja ja on eristamatud.

Informatsioon pole iseenesest tõde, aga näib sellena

Asjaolu, et keegi ütleb, et näe, siin on informatsioon, see on ju usaldusväärne, ei tähenda tõepoolest mitte kui midagi. Küsimus on andmetes, millest informatsioon tuletatakse, ja kui andmeteks on täielik meelevald, on informatsiooniga nii nagu on. Tavaliselt ongi see vale. Samas: inimene kui informatsiooni lausa instinktiivselt töötlev olend keerab sel moel oma pehme kõhualuse valitsemiskirega liigikaaslaste poole. Ja mida teevad seepeale võimuhuvilised liigikaaslased? Ikka sedasama, mida vanas Roomas: divide et impera. Ehk jagavad ja valitsevad, aga jagamise all on põhjust mõista, et jagataksegi kaheks või kolmeks või enamaks. Ja seda on kõige lihtsam teha tõe ja vale abil. Kui valele või valedele leidub pooldajaid, siis ongi valitsemine lihtsam. Digi- ja sotsiaalmeediaajastu on loonud valede levikule enneolematu võimaluse, sest vahel näib, et vale suudab oma inertsiga digikanaleis levida ehk rohkem kui muidu. Väidete kontrollimine muutub aga aina raskemaks, sest automaatseid süsteeme, mis suudavad luua ümmargusi vastuseid mis tahes küsimustele ning on suutelised millest tahes sünteesima «uut teadmist», on olemas üksjagu. Kuidas aga kindlaks teha, et vestluskaaslane mingit täielikku kelbast ajab? Noh, piirate teda oma küsimustega ning lõpuks arvate, et olete ta nurka surunud, aga kui siis kostab ta suust aina klassikalisemaks muutuv lause: «Sa peaksid seda ise uurima!» (do your own research!), on selge, et tegemist on hämaga. Seda klassikalist võtet ma filmist ei mäleta, küll on aga selles tipp-blufi tekkimise õppefilmis teisi olulisi elemente.

Bluff pole täiuslik, kui puudub «kõikvõimas» trikster

​Üks huvitav koondtegelane võiks kanda nime Thomas Alva Trumpmusk-Jobs: kõike teadev ja oskav multitalendist rahas ujuv magnaat, kes põeb märkimisväärset kõigeteadjatõbe sellisel määral, et isegi president talle ükskõik mis vastuste ootuses otse suhu vaatab. Sama tõve tunnuseid näeb ka päris Elon Muski juures, näitena ta Twitteri säutsud Ukraina sõja lõpetamise soovitustega. Filmis on selle tegelase nimeks Peter Isherwell, ta juhib kõigefirmat BASH ja muu hulgas köhib see multimiljardär ka presidendi tagasivalimise kampaaniasse korralikult pappi. Nii selgubki, et kui tugevate perekondlike sidemetega (nagu see oli ka Trumpi valitsemisajal) presidenditiim jõuab järeldusele, et saabuv kosmiline pomm tuleb tuumapommidega pihustada, astub sisse Isherwell ja teatab, et sel asteroidil võib olla tervelt triljonite eest haruldasi metalle. Selleks hetkeks on terve parv tuumapomme koos miskipärast nende ees lendava veteranpiloodi juhitud kosmosesüstikuga juba startida jõudnud, kui kõik see kola maa peale tagasi keeratakse. Isherwell on nimelt valmis saanud roboti, mis peaks asteroidi kohe-kohe kuubikuteks saagima, mis siis koos väärt kraamiga merre sulpsataksid ilma suuremat kahju tekitamata.

Paraku on seegi bluff. Võib öelda, et suurima panuse blufirohke maailma tekkesse on ehk andnud arvukad Saksa filosoofid, kelle otsas lösutab Karl Marx oma dialektilise materialismiga. Selle järgi saavad kõik asjad olla kas nii või naa. Kolmandat võimalust pole ja see loobki valede tekitamiseks eriti rammusa pinnase.

Aga filmiloo puänt on raharohketele Maa liidritele Isherwelli ehitatud kosmoselaev, kus kosmilise une kapsleis tegelased lendavad uue maailma poole. Ja sinna jõutaksegi! Kapslid maanduvad imekaunil planeedil ning neist väljuvad alasti inimesed, president nende hulgas. Kohale saabunud linnulaadsed saurused pistavad aga kõigepealt nahka presidendi enda. Kunagi kauges tulevikus. Uduajamise satiirilise kiirkursuse lõpetab kaader Maal rusudest välja ronivast presidendi nõunikuna töötanud pojast, kes imekombel on ellu jäänud. Loomulikult teeb arvatavalt viimane inimene Maal endast selfi, hõikudes samas ema järele.

«Ära vaata üles» («Donʼt Look Up»)

USA 2021 draamakomöödia

Režissöör Adam McKay

Osades Leonardo DiCaprio, Jennifer Lawrence, Rob Morgan, Jonah Hill, Meryl Streep, Cate Blanchett

138 min

Tagasi üles