E, 20.03.2023

Tänapäeva diktaatorite dilemmad

Uku Arold
, kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna juhataja asetäitja
Tänapäeva diktaatorite dilemmad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Postimees

Miks venitas Vladimir Putin Ehho Moskvõ ja Novaja Gazeta kinnipanekuga tänavuseni? Miks kasutasid nii Hugo Chávez kui ka Viktor Janukovõtš protestijate laialiajamiseks pätikampu, kuigi mõlemal olid sisejulgeolekuteenistused olemas? Miks käivad tänapäeva autokraadid riides nagu ärimehed, aga mitte nagu Benito Mussolini või «kõikide loomade ja kalade kuningas» Idi Amin?

Nendele küsimustele otsivad süsteemset vastust Sergei Guriev ja Daniel Treisman oma põhjalikule võrdlusandmestikule tuginevas uurimistöös «Spinndiktaatorid» . Spinnimiseks võib lihtsustatult nimetada nüüdisaja propagandat. Guriev ja Treisman leiavad, et mittevabade riikide juhid kasutavad võimul püsimiseks üha vähem hirmutamist ja religioosset isikukultust ning tuginevad üha enam ühiskondlike manipulatsioonide abil saavutatud tegelikule populaarsusele. Muutus sai alguse 1980ndatest ja 2000. aastaks on informatsiooniline autokraatia ehk spinndiktaatorlus saanud maailmas domineerivaks. Teerajajaks uut tüüpi autokraatiale, kus vabadusi on küll vähevõitu, avalikke hukkamisi samas mitte, ning meedia ja mitmed teised riigijuhid kiidavad juhti, kes ikka ja jälle tagasi valitakse, peavad autorid Lee Kuan Yew’d Singapuris, kelle juures käisid õppimas nii Nursultan Nazarbajev kui Hiina kommunistid.

Võimutehnoloogiate eelistuste muutused on tingitud moderniseerumisest ja globaliseerumisest. Olulisemad ühiskondlikud arengud on kõrghariduse levik, loomingulise ja infotöö rolli kasv, väärtusnihe ellujäämiselt eneseteostusele ning uute kommunikatsioonitehnoloogiate ja meediaformaatide läbimurre. Täielikku tsensuuri ei ole võimalik kehtestada, ja ega see rahvale ei meeldiks. Globaliseerumise tõttu mõjutavad rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangud inimõigustest investeeringuid.

Juht ei pea suutma peatada laavavoogu nagu Mussolini, vaid hinnatõusu; ta ei pea teleporteeruma nagu Kim Jong Il, vaid paistma tõhusa mänedžerina, kelle kõrval alternatiivid on, aga kontrollitud meediast näeb igaüks, et kehvemad. Rahvusvahelised kuulsused annavad autokraadile autoriteeti. Näilisuse maailmas on Viktor Orbán kõvem mees kui Putin, sest teda kiitev Chuck Norris on tegijam kui Steven Seagal. Valimised on meediatehnoloogilised erioperatsioonid, vajadusel usutavuse piiresse jäävate võltsingutega. Demokraatiameelseid enamasti ei piinata surnuks, vaid hagetakse suurte kahjunõuetega või pagendatakse füüsilise ja online-kiusuga.

Üksikute väikese levi ja mõjuga opositsiooniliste väljaannete olemasolu riigis on autokraadile mitmel viisil kasulik. Saab eelhoiatust, millega rahvas rahul ei ole. «Õukonnameedia» suhtes skeptilisteni saab viia võimule olulised propagandateemad, mis neid demoraliseerivad. Rahvusvaheliselt on võimalik jätkata demokraatliku riigi teesklemist. Sotsiaalmeedia ei ole mitte ainult ohtlike vabadusideede levikupaik, vaid ka aktivistide jälitamise ning horisontaalse võrgustikulise propaganda tõhus töövahend.

Spinndiktatuuridel ei ole tugevat juhtideoloogiat. Rahvusvahelistes suhetes püütakse lääne liberaalse demokraatia suhtes eri põhjendustega kriitiliste mõjujõudu kasvatada. Just selles kontekstis toovad autorid välja ka Edgar Savisaare idaraha skandaali.

Lihtsat retsepti informatsioonilise autokraatia leviku piiramiseks autoritel ei ole. Soovitatakse valvsust võltsdemokraatiate suhtes, moderniseerumise toetamist, demokraatiate poliitilise majapidamise korrashoidu, et välismaised autokraadid haavatavusi (advokaadid, pankurid, lobistid, korruptsioonialtid poliitikud jne) ära ei saaks kasutada, toetada korruptsiooni ja manipulatsioone uurivaid vabaühendusi ja vaba maailma institutsioone. Demokraatia arengut tuleks toetada vaid demokraatlike meetoditega.

Uurimistöö nõrkuseks on kultuurierinevuste ja sügavama ajaloolise tausta täielik ignoreerimine. Samas näitavad spinndiktaatorid maailma eri nurkades, et võimul püsimiseks ja mõjujõu laiendamiseks suudetakse maailmast manipulatsioonitehnikate analooge leida.

«Spin Dictators: The Changing Face of Tyranny in the 21st Century»

Sergei Guriev, Daniel Treisman

Princeton University Press, 2022

360 lk

Märksõnad
Tagasi üles