Poliitiline põnevik stagnaaja Eesti NSV võimupesast

Ajaloolase Mati Grafi uurimus Eesti kompartei tagatubadest on mõningatest ebatäpsustest ja kordustest hoolimata loetav kui poliitiline põnevik, kirjutab endine riigikogulane Jaak Allik.


Muinasjutulise ning kardan, et lugejahuvi eksitava pealkirja all «Kalevipoja kojutulek» ilmus monograafia, mis käsitleb põhjalikult Eesti uusima ajaloo üht vastuolulisemat perioodi – stagna-aastakümmet 1978–1988.

Uurimuse otseseks objektiks on EKP tippjuhtkonna võimuvõitlus, mille mõistmiseks on olnud paratamatud nii pikemad ekskursid minevikku kui ka NSVL juhtkonnas, ning samal ajal rahvusvahelisel areenil toimunu analüüs.

Viidetest nähtub, et autor on läbi töötanud palju tol ajal ja hiljem ajakirjanduses ilmunud materjale ja istunud ka arhiivides.

Oluline on olnud Moskvas 2005. aastal ilmunud Mihhail Gorbatšovi lähimate kaastööliste Tšernjajevi, Medvedevi ja Šahhnazarovi teosest «NLKP KK poliitbüroos...», Tšernjajevi ja NSV Liidu KGB esimehe asetäitja Bobkovi mälestustest ning Vene Föderatsiooni presidendiarhiivi juhataja Pihhoja publikatsioonidest ammendatu.

Mis aga eriti hinnaline – autor on vestelnud kümnete tolle aja sündmustes nii laval kui lava taga võtmerolle mänginud poliitikutega, kelle käest kuuldu ja kirjapandu ongi Mati Grafi teose kontseptuaalse ülesehituse alus.

Just seni avaldamata (ja võib-olla avaldamata jäävategi) mälestustele tuginemine on teinud Grafi raamatust huviga loetava poliitilise põneviku, mis toob käibesse ridamisi seni vähe tuntud fakte ning valgustab ajalooliste sündmuste tagapõhju uudsetest vaatepunktidest.

Saame teada, et Käbin taotles 1950. aastal Karotamme arreteerimist ja et Karotamm juhtis 60ndail KGB tähelepanu Käbini natsionalismile. Loeme, et Vaino esimene kandidaat ideoloogiasekretäriks polnudki Rein Ristlaan ning et Ristlaane lahkumisavalduse ajendiks 1987. aastal sai Vaino keeld avaldada Heino Kiige romaan «Maria Siberimaal» raamatuna.

Avastame, et popansamblid saadeti 1988. aasta öölaulupeole kõrgete parteijuhtide korraldusel ning et Vaino kohesele mahavõtmisele viinud Sillari Moskvasse-sõit toimus Aljošini ja Kortelaineni heakskiidul. Hämmastume, et pärast suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisega seotud avalikku ja legendaarseks muutunud peapesu avaldas Gorbatšov nelja silma all Rüütlile tegelikult moraalset toetust.

Tunnistan, et vähemasti mina polnud neist ja paljudest teistestki raamatus välja toodud asjaoludest seni kuulnud.

Autor kirjeldab üsnagi põhjalikult kõiki 80ndate ühiskondliku elu murdepunkte – 40 kirja lugu, fosforiidikampaaniat, Hirvepargi-miitingut, IME-projekti, muinsuskaitse seltsi teket, 1988. aasta veebruarisündmusi, loomeliitude ühispleenumit, Rahvarinde sündi jne. Toomata küll midagi oluliselt uut nende sündmuste endi käsitlusse, avab ta paljugi kulissidetagust ehk seda, kuidas nendega ning nende ümber võideldi EKP Keskkomitees ja julgeolekus ning mida arvas ja nõudis Moskva.

Monograafias esitatud faktid ja arvud näitavad selgesti, et enamikul neist vabadusvõitluse tollastest verstapostidest, mis vaadeldava perioodi lõpuks tipnes NSVLi lagunemise algussignaaliks saanud suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisega, oli vägagi kaalukas organiseeriv, aga ka pingeidmaandav roll EKP eestimeelseil liikmeil. See selgitabki, miks kogu hilisema aja vältel on rahvas just seda osa nn endistest ikka ja jälle nii riigikogusse kui volikogudesse valinud ning neile oma juhtimise usaldanud.

Suulistele mälestustele tuginemine, mis teeb selle raamatu nii paeluvaks, on muidugi ka selle kui tõsiseltvõetava ajaloolise uuringu nõrgim külg, sest lugedes on palju hetki, kus tahaks autorile hüüda: «Kust sina seda tead?», sest konkreetne allikaviide tihtipeale puudub.

Tundes aga Grafi kui ausat ja tõsimeelset uurijat, on küllap põhjuseks konfidentsiaalseid jutuajamisi mäletada tahtnute (või mittetahtnute) seatud reeglid. Teisalt on need reeglid võimaldanud ka vaba ning kohati lausa belletristlikku jutustuslaadi, mida autor ilmselt naudib ja ehk mõnel kohal kurjastigi kasutab.

Kahju on aga, et käsitluse «ilukirjanduslikkus» on raamatu jätnud ilma teaduslikule tööle obligatoorsest isikunimede registrist ning ka olulisemate tegelaste lühielulugudest. Viimaste vajalikkusega põrkusin kokku, püüdes «Eesti entsüklopeedia» abil mälu värskendada ning avastades, et ka see teatmeteos jätkab kohati nõukaaegse entsüklopeedia kui autahvli traditsiooni. (35 aastat ENSV tippjuhtide hulka kuulunud Otto Merimaa või ka Arnold Meri isikuandmete puudumist võib ju muigamisi mõista, kuid täiesti jahmatab teabe puudumine 1970. aastate tippdissidentide Mati Kiirendi, Artem Juskevitši ja Sergei Soldatovi või ka Kalev Raave kohta.)

Kui nüüd minna sisu juurde, siis autori vaatenurga aluseks on teose 294. leheküljel tsiteeritud Jaan Kaplinski tõdemus: «Parteifunktsionääril oli kaks äärmist võimalust – reeta partei eesti rahva huvides ja reeta eesti rahvas partei huvides. EKP kõrgete ametnike hulgas oli neid, kes tegid üht, ja neid, kes tegid teist.» Graf jälgibki EKP tippjuhtkonnas toimunud kord varjatumat, kord avalikumat võitlust «rahvuskommunistide» ja «internatsionalistide» vahel.

Teos algab internatsionalistide võiduga, mille tulemuseks oli Käbini võimult kõrvaldamine, Väljase pagendamine ja Tõnuristi vallandamine, ning lõpeb keskkomitee büroosse tekkinud uute «rahvuslaste» Sillari, Toome, Upsi jt eduka vandenõuga Väljase tagasitoomiseks Eestisse ning sellest lähtunud EKP maine ja rolli olulise muutumisega.

Grafi teeneks võib lugeda EKP juhtkonnas tõepoolest reaalselt olemas olnud kahe tiiva erineva geneesi ja maailmakäsitluse selget esiletoomist ning parteitipus toimunud võimuvõitluse kui olulise subjektiivse faktori seostamist kogu ühiskonnas aset leidnud sügavamate protsessidega.

Nimetatud kaks tiiba lõhestasid Eesti tippkommuniste ka 1940. aastal (endised poliitvangid ja Venemaa eestlased) ning loomulikult oli just see veelahe määravaks ka 1950. aasta VIII pleenumil ja sellele järgnenul. Kindlasti vastandusid just eestlusse suhtumise pinnalt nii EKP juhid kui lihtliikmed 1987.–1990. aastail, kui Gorbatšovi perestroika vallandatuna algasid tormilised demokraatia ja iseseisvuse taastamisel suunatud arengud kogu Eesti ühiskonnas.

Niivõrd selge vastuolu ülekandmine 1970. aastate lõppu tundub aga pisut liialdatud ning tagantjärele tarkusena. Julgen kahelda Grafi korduvalt esitatud väites, et Johannes Käbin oli 1978. aastaks «rahvuslaseks» ümber kasvanud ning toetas enda järglasena Väljast just n-ö natsionalistlikest motiividest lähtudes.

Pigem nägi Käbin hoopis Vaino täielikku ebakompetentsust nii ideoloogia kui põllumajanduse vallas ja pidas neid sfääre Eesti edukaks juhtimiseks olulisemaks kui tööstust, mille haldamisega tuli ministrite nõukogu ju edukalt toime. Kindlasti hindas Käbin ka Väljase (kui oma n-ö poliitilise poja) pikaajalist isiklikku truudust.

Seepärast mõjub pisut ülepingutatult ka autori rõhutatud rahva ja madalama parteiaparaadi n-ö kaasaelamine Käbini ja Väljasega toimepandud «ebaõiglusele» ning hirmud Vainoga seotu ees.

Kui kellegi võimuletõusu ees hirmu tunti, siis oli see ikkagi (ootamatult surnud) Vader. Faktiks jääb ka teatud osa nooremate parteitöötajate ja ühiskonnateadlaste tolleaegne pettumine Väljases ning karjäärihuvist lähtunud koondumine Vaderi taha.

Eesti taasiseseisvumises suuri teeneid omava Vaino Väljase keerulist isikulugu iseloomustab Graf väga täpselt seoses tema tagasitulekuga 1988. aastal: «Omaaegne printsipiaalne parteitöötaja, kes nõudis karmilt kõigilt partei ideoloogilisest peajoonest kinnipidamist ega sallinud erimeelseid, oli transformeerunud [...] kaalutlevaks ja tolerantseks diplomaadiks [...], kelle jaoks inimese kuulumine või mittekuulumine komparteisse polnud enam tähtsaim mõõdupuu.» (lk 328)

Seepärast tundub 1978. aastal peetud lahing mitte niivõrd rahvuslaste ja internatsionalistide kokkupõrkena, kuivõrd pigem võitlusena majandusmeeste ja ideoloogide vahel, Käbini-meelsete ja temast tüdinute vahel. Tuletagem meelde, et eesti haritlastel polnud 1980. aastal ju väga põhjust Väljast (rääkimata Käbinist) taga nutta.

NLKP keskkomitee kontroll-brigaadi poolt siinse ideoloogilise olukorra kohta ettevalmistatud räigest õiendist ja eesti rahvale suurt ohtu kujutanud poliitbüroo otsuse projektist, mis Käbinil õnnestus 1977. aastal Suslovi poole apelleerides kalevi alla panna, ei teatud ju laiemalt midagi.

Küll aga oli viimasel aastakümnel toimunud üliõpilasliikumise lämmatamine, pisutki iseseisvust ilmutanud komsomoli täielik tasalülitamine, Tartu Ülikoolis (ja teisteski kõrgkoolides) ilmnenud akadeemilise vabameelsuse hävitamine, rahvusvahelistki tunnustust võitnud Ülo Vooglaiu sotsioloogialaboratooriumi purustamine, Juri Lotmani tagakiusamine, Eesti Demokraatliku Liikumise juhtide ränk represseerimine, Jüri Kuke arreteerimine jne.

Laulust sõnu välja ei viska, need on faktid, iseküsimus on see, kuivõrd olenes siin midagi Väljasest või kuivõrd tema tegevus paratamatuid repressioone mahendas või kitsendas. Igatahes võin kinnitada, et peaaegu minu silme all andis Käbin 1968. aastal «armu» noorukesele Sirje Endrele, kõrvaldades ta küll mõneks ajaks ajakirjanduslikust tegevusest, kuid säilitades parteis. Ja ka Ülo Vooglaiul võimaldati pärast parteist välja heitmist siiski mõningane erialane tegevus kergetööstusministeeriumis. Tol ajal määrasid sellised nüansid aga inimeste saatuse.

Tagantjärele tarkusena mõjub ka Vaino ja Rüütli vahelise ülihalva vahekorra rõhutamine, millest raamatus on korduvalt juttu. Rüütli viimist 1979. aastal keskkomitee sekretäri kohalt ministrite nõukogu esimehe esimeseks asetäitjaks, kuna ta «ei sobinud Vainole absoluutselt» (lk 68), ja tema saatmist 1983. aasta «poliitilisse pagendusse» ülemnõukogu presiidiumi esimeheks, sest ta oli «muutunud Vainole ja tema tiimile poliitiliseks persona non grataks» (lk 83), saab käsitleda ikkagi edutamisena.

Igatahes oleks Vainol olnud küllalt võimu Rüütli tagasisuunamiseks teaduslikule tööle (nagu toimiti Tõnuristiga) ja temast lahti saamiseks poleks teda kindlasti olnud vaja liigutada keskkomitee büroos Vaino vasakul käel istuvaks formaalhierarhiliselt teiseks meheks «riigis».

Pidades silmas Rüütli hilisemat sirgeselgset seismist Eesti huvide eest, võib praegu pigem positiivseks lugeda seda, et tal õnnestus tol ajal Vaino usaldus ja oma positsioon säilitada. Kahtlasena tunduvad ka 22. detsembril 1987. aastal Vaino suhu pandud sõnad Toomest kui «odavat populaarsust jahtivast poisikesest», kelle ta ometi ainult kolm nädalat hiljem määras keskkomitee ideoloogiasekretäriks.

Poliitiliste vangerduste taga võis peituda ka hoopis teistsuguseid argumente ning on kahju, et olles neil aastail Eestis toimunu suhtes äärmiselt põhjalik, ei käsitle autor Johannes Hindi protsessi, mida peeti vägagi mõjutatuks Vaino ja Käbini vahelisest vägikaikaveost. Igatahes oli kuulda, et Käbini lõpliku pensioneerimise ajendiks olevat olnud lubadus anda (tema toetusel Lenin preemia saanud) Hindile süüdimõistva otsuse korral armu.

Teine võimukoridore lähedalt puudutanud samalaadne lugu, millest samuti pole raamatus sõnagi, on Kalev Raave alusetu süüdimõistmisega seotu, kus nii Raavet hästi tundnud keskkomitee sekretär Upsi ja muidugi ka Ristlaan millegipärast ei sekkunud.

Oluliseks lisaväärtuseks Grafi teoses on üsna põhjalik süüvimine EKP KK tolleaegsesse päris jaburasse vastupropagandasse ning lausa naeruväärse ulatuse võtnud võitlusse Soome TV ja Soome turistidega. Seoses sellega on autor uurinud ka EKP KK nn väljasõidukomisjoni materjale ja esitanud huvitava statistika, millest saame näiteks teada, et 1987. aastal käis Eestist välismaal 6787 turisti.

Erasõitude taotlejaist ütles komisjon 1986. aastal ära pooltele soovijaist, üldse käis aga eraviisiliselt 1984. aastal välismaal tervenisti 263 inimest. Need tänasele noorele lugejale ilmselt uskumatuna tunduvad arvud näitavad kujukalt, millises ühiskonnas me elasime, ning asetavad ehk teise valgusse mõnikord kostva nostalgitsemise tolle aja järele.

Kui teosele midagi ette heita, siis ehk vähest toimetamist ja ka autoripoolset kiirustamist, millest johtuvalt esineb tekstis asjatuid kordamisi, faktilisi ebatäpsusi ja ka otseseid vasturääkivusi.

Nii loeme lk-lt 61, et Vainol polnud 1978. aastal mingit soovi ega vajadust olemasolevat vabariigi poliitilist juhtkonda laiali pillutada, lk 89 väidab aga autor, et 1978. aastal ENSV etteotsa saades olid Karl Vainol suured kaadrivahetusplaanid ning poliitilise võimu ja majandushoobade juures seisjad plaanis ta enamikus välja vahetada.

Seda, miks Käbinil ei õnnestunud Väljast oma järglaseks suruda, seletab autor sellega, et Käbinil polnud NLKP keskkomitee sekretäride seas «oma meest» (lk 18), kuid mõni lehekülg hiljem räägib ta, kuidas partei hierarhias teiseks meheks tõusnud Suslov tundis, usaldas ja hindas vana võitluskaaslast Käbinit (lk 30).

Tundub, et need vasturääkivused pole juhuslikud, vaid tulenevad autori pisut «kõrvust kistud» kontseptsioonist, millest oli eespool juttu.

Faktivigadest hakkas silma, et autor on saatnud Furtseva aasta pärast tema surma Eestisse 1975. aasta üldlaulupeole (lk 31), vähendanud Arnold Greeni pea 40-aastast rekordstaaži valitsuse liikmena kümne aasta võrra (lk 78), eksinud NLKP KK sekretäri Vadim Medvedevi eesnimega (lk 376) ja mis eriti solvav, teinud allakirjutanust Vaino-aegse EKP keskkomitee liikme (lk 284).

Kõik need norimised ei kahanda aga teose teaduslikku ning lugemisväärtust. Tegemist on parima ja põhjalikuma vastukajaga president Toomas Hendrik Ilvese ülemöödunud-aastasele üleskutsele mäletada oma lähiminevikku.

Ja kuigi president käskis augustis 2007 kommunistidel vait olla, tõestab Graf siiski tõsiasja, et kes neid kommunistide häbitegusid ikka neist endist paremini mäletaks.

Mati Graf «Kalevipoja tagasitulek»


1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini.


Argo 2008,


424 lk



Autor on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor, Eesti 20. sajandi poliitilise ajaloo tunnustatud uurija. Tema sulest on ilmunud: «Eesti rahvusriik. Ideed ja lahendused: ärkamisajast Eesti Vabariigi sünnini» (1993); «Parteid Eesti Vabariigis 1918-1934» (2000); «Vaarallinen Suomi. Suomi Eestin kommunistisen puolueen ja Neuvosto-Viron KGBn silmiin» (2004, kaasautor Heikki Roiko-Jokela); «Estonija i Rossija 1917-1991: anatomija rass-tavanija» (2007). Ta on ka neljaköitelise suurteose «Eesti ja maailm. XX sajandi kroonika» (2002-2007) alusteksti koostaja ja üks põhiautoreid.


Tagasi üles